Malle Leis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi9. august 2017) oli eesti maalikunstnik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Malle Leis sündis Õisu kooli haridusega meieri Vladimir Leisi ja Tartu Ülikoolis õppinud õpetaja Selma tütrena. Isa ameti tõttu rändas pere nii enne kui pärast sõda mööda Eestit ühest meiereist teise. Malle õppis siiski peamiselt Pärnus, ema poolt oldi põlispärnakad. Pärnu Koidula nimelises keskkoolis oli Malle jaoks tähtis hästitoimiv kunstiring, mida juhendas kunstikoolis Pallas õppinud Meeta Viks. Alates 1952. aastast elas perekond Pärnus.

Malle Leis jätkas kunstiõpinguid Tartu Kunstikoolis aastatel 19581961 ja ERKIs aastatel 19611967. Tema põhiliseks maaliõpetajaks oli Lepo Mikko.

Alates aastast 1969 oli ta Kunstnike Liidu liige, mis andis võimaluse tegutseda vabakutselise kunstnikuna.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Malle Leisi abikaasa Villu Jõgeva töötas patendijuristina. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta olnud vabakutseline kunstnik. Malle Leisi poeg on Henrik Jõgeva, kes lõpetas 2006. aastal Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini erialal. Tütar Sandra Jõgeva on kunstnik ja kuraator.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Malle Leis hakkas näitustel esinema aastal 1964. Kohalikel suurtel näitustel esines ta esimest korda 1967. aastal vabariiklikul noortenäitusel, mille arvustuses märgiti ära tema maali hea värvikäsitlus. Esimene isikunäitus oli 1969. aastal Tallinna Kunstisalongis Võidu väljaku ääres; esimene suurem, ligi 80 teosega isikunäitus, oli Tartu Kunstnike Majas 1973. aastal. Esimene esinemine üleliidulisel näitusel oli 1972. aastal Moskva Kunstiakadeemia noortenäitusel õlimaaliga „Milvi“.

Malle Leis kuulus rühmitusse ANK 64. 1964. aastal korraldati näitus, mis oli nende esimene ning tähtsaim eneseväljendusavaldus. Koos rühmituses osalenud Tõnis Vindi, Jüri Arraku, Marju Mutsu, Kristiina Kaasiku, Aili Vindi, Tiiu Pallo-Vaigu, Enno Ootsingu ja Tõnis Laanemaaga sai alguse ka Malle Leisi loominguline kujunemine. Kõigile neile noortele kunstnikele oli iseloomulik laiahaardeline hariduslik õpetatus ning maitsekalt erk tegelikkustaju ning seda püüti väljendada viimistletud vormisüsteemi kaudu.

1970. aastate algul ilmus Malle Leisi teostesse inimese kuju. Kunstniku lillemaalid olid publiku seas küllaltki menukad. 1970. aastal valmis esimene siiditrükitehnikas töö. Koostöös abikaasa Villu Jõgevaga loodi täiesti unikaalne, väga suurel käsitöömahul põhinev siiditrükitehnoloogia, mida kasutati pidevalt aastani 2000. Uue motiivina tulid Malle Leisi loomingusse 1972. aastal hobused. Vikerkaarte ja hobuste kõrval on armastatud motiiviks olnud ka maasikad, tuules õõtsuvad rohukõrred ning lopsakalt õitsele puhkenud lilled. Leis võttis kasutusele ka motiivi katkestamise, kus näiteks keskosal paiknev motiiv on läbi lõigatud pinnaga, ning see jätkub külgosal. Omalaadseks elemendiks Leisi kompositsioonis on suurte tühjade pindade rakendamine. Suur kaal Leisi loomingus on üksikute detailide konkreetsus. On töid, kus nimetus ja kujutatu viitab sellele, et kunstnik on hakanud üha enam armastama tagasipöördumist. Seda võib märgata ka kunstniku enda poolt teostele pandud nimedes, mis korduvad ning kus Rooma number viitab sellele, et tegu on juba kord kujutatud teema uue variandiga.

Koostöös kirjastusega Kunst ilmus 1972. aastal Malle Leisi illustratsioonidega värviraamat lastele, mis kandis pealkirja „Lilleraamat“. Samalaadne raamat ilmus ka aastal 1974, mis kandis nime „Pöial-Liisi“.

Silmapaistvaid saavutusi[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasaegsed Malle Leisist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ruth Huimerinna sõnul jääb Leis silma oma eriliselt säravate serigraafia ja akvarellitöödega, oma töödes paistab ta tundliku ja natuurilähedasena, samuti on Malle Leis.
  • Reet Varblase arvates oli Malle Leisil 1970. aastate paiku üldsusest erinev värvikasutus, see tähendab, et Leis kasutas oma töödes popkunstile omaseid puhtaid toone, samuti jäi silma ka maaliruumi loomisega, kus on ta täielikult lahti öelnud illusoorse ruumi loomisest aga ka tollasele abstraktsele kunstile omasest klassikalistest kompositsioonidest.
  • Mark Soosaar on öelnud Leisi teoste kohta, et tema rikkaliku koloriidiga teosed läksid unisooni üleilmse lillelaste liikumisega, kui NSV Liidu ametlik ideoloogia ei tunnustanud. Seeläbi olidki Malle Leisi maasikad, liblikad ning lilled muljetavaldavaks protestiks sõjalis-patriootliku kasvatuse vastu, millega püüti kogu ühiskonda läbi immutada.
  • Leili Voll peab Leisi teoseid väga kunstihõngulisteks, mis on maalitud naturalistlikult, kuid siiski ei mõju naturalistlikult. Tema sõnul on Leisi töödes detailid ja toonid omavahel harmoneerunud, see on aspekt mida tegelikkuses iga kunstnik saavutada ei suuda.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Evi Pihlak. Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell. Tallinn: Kunst, 1988.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]