Kalevipoeg

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kalevipoeg (eepos))
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti rahvuseeposest; eepose peategelase kohta vaata artiklit Kalevipoeg (tegelane); muude tähenduste kohta vaata lehekülge Kalevipoeg (täpsustus).

Kalevipoeg
Kalevipoeg.jpg
1935. aastal ilmunud väljaande kaas
Päritolumaa Eesti
Keel eesti keeles
Žanr rahvuseepos
Ilmumisaeg 1857–1861 (osadena)
1862 (terviklik)

"Kalevipoeg" on 19. sajandil peamiselt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poolt Eesti rahvaluuleaineil koostatud Eesti rahvuseepos.

"Kalevipoega" peetakse üheks eesti kirjanduse olulisemaks teoseks ning selle motiive on hiljem kasutanud mitmed kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud. Samuti oli teosel roll Eesti rahvusliku eneseteadvuse väljakujunemisel.

Esimene "Kalevipoja" variant, tuntud kui "Alg-Kalevipoeg", valmis 1853. aastal ja koosnes 12 loost, kuid jäi Vene tsaaririigis kehtinud tsensuuri tõttu ilmumata.[1] Kalevipoja lõplik versioon ilmus 1862. aastal ja koosneb 19 023 värsist,[2] mis on jaotatud 2 sissejuhatavaks osaks ja 20 looks. "Kalevipoega" on täistekstina tõlgitud 13 keelde.[3]

Eepose koostamine ja ilmumine[muuda | muuda lähteteksti]

Õpetatud Eesti Selts & Faehlmann[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi alguse rahvusliku liikumise tõusulainel leidsid rahvavalgustajad, et Eesti maarahva rahvuslikku eneseteadvust aitaks turgutada teiste rahvastega võrdväärne kangelaseepos. 1839 tegi Friedrich Robert Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekande Kalevipoja-muistenditest. Rahvasuust pärinevad proosavormis hiiumuistendid pidid saama kangelasloo peamiseks aineks. Faehlmanni töö jäi pooleli suure töökoormuse ja kehva tervise tõttu.

Kreutzwald[muuda | muuda lähteteksti]

F. R. Kreutzwald, "Kalevipoja" peamine koostaja
Next.svg Pikemalt artiklis Friedrich Reinhold Kreutzwald

Pärast Faehlmanni surma 1850 jätkas Õpetatud Eesti Seltsi palvel tööd eeposega Virumaalt pärit ja Tartu Ülikoolis õppinud Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes tundis hästi rahvaluulet, sealhulgas regivärssi. Kreutzwald kogus lisamaterjali ja asus "Kalevipoja" lugusid esialgu proosavormis kirja panema. Pärast soomlaste "Kalevala" saksakeelse tõlkega tutvumist otsustas ta aga regivärsilise vormi kasuks. Ülesanne polnud kerge, sest sisu ja vorm olid väga erilaadilised. Eesti vanem rahvalaul on loomult pigem lüüriline kui eepiline. Muistendid olid aga üksikud pudemed, mis ei moodustanud terviklikku faabulat. Kreutzwald püüdis põimida nad üheks tervikuks, kasutades selleks regivärssi meenutavaid värsse. Kreutzwaldi abistasid ka baltisaksa arst ja folklorist Georg Julius von Schultz ning maamõõtja Johan Lagos.[4]

Ilmumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kristjan Raua "Magav Kalevipoeg" (1933). Tartu Kunstimuuseum

"Kalevipoja" 12 loost koosnev algredaktsioon (tuntud ka kui "Alg-Kalevipoeg") valmis 1853 ja seltsis esitatud parandus- ja täiendusettepanekute põhjal muudeti käsikirja. Kreutzwald kirjutas juurde kaheksa lugu ja muutis eepose algusosa. Õpetatud Eesti Selts avaldas selle oma toimetistes teadusliku väljaandena koos saksakeelse tekstiga. Esimene rahvaväljaanne ilmus tsensuurist pääsemise kaalutlustel Soomes Kuopios 1862 1000 eksemplaris ja levis esialgu tagasihoidlikult. Eepose populaarsus kasvas rahvusliku liikumise hoogustudes. Järgnesid kordustrükid, lühendatud väljaanded ja ümberjutustused. Kokku on eeposest ilmunud 18 trükki.

"Kalevipoja" illustreerimise mõte sai Eestis tuule tiibadesse pärast "Kalevala" ilmumise 75. aastapäeva pidustusi 1910, ent juba varem, 1903. aastal avaldas Gustav Suits ajakirjas "Linda" artikli "Kujutavast kunstis Eestis ja Kalevipoja piltidest", kus kutsus üles koguma raha illustreeritud rahvuseepose väljaandmiseks. Küsimus aktualiseerus uuesti Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekuil aastail 19111913, mil korraldati võistlus parima illustraatori leidmiseks ning võistluse luhtudes otsustati anda tellimus Kristjan Rauale, kes lubas töö teostada nelja aasta jooksul. Poliitilised sündmused ning rahapuudus aga venitasid illustratsioonide valmimist. 1929. aastal ilmus August Roosilehe illustratsioonidega tagasihoidlik kooliväljaanne. 1933. pöördus Eesti Kirjanduse Selts uuesti sama palvega Raua poole ning aastatel 1933–1935 valmis enamus 21 illustratsioonist. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Kristjan Raua illustratsioonidega "Kalevipoeg" ilmus 1935 Eesti raamatuaastal.

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Eepos koosneb 2 sissejuhatusest ja 20 loost, kokku on värsse 19 023. Eepos algab Kalevipoja (Sohni) päritolu ja vanemate kirjeldusega, järgnevad tema kangelasteod. Kalevipoeg käib Soomes oma ema Linda röövijat otsimas ja talle kätte maksmas, külastab Soome seppa, kellelt ostab mõõga, seejärel tõmbab mõtlematusega enda peale veresüü ja needuse. Koju naastes saab Kalevipoeg vendadega peetud kiviviskevõistluse võitmisega maa kuningaks. Ta künnab maad, toob Pihkvast laudu, ehitab koos kaaslastega linnu ja võitleb korduvalt sissetungivate vaenlastega. Sõdade vahel kogeb rahvas õnneaega. Kangelane ehitab laeva ning teeb kaaslatega avastusreisi maailma otsa. Vägimees võtab ette ka kaks käiku allmaailma, kus võitleb Sarvik-taadi ja tema põrgulistega, teisel retkel põrgusse aheldab ta Sarviku. Kestvatest sõdadest väsinuna ja peale sõprade Alevipoja ja Sulevipoja surma, annab ta valitsuse üle Olevipojale. Vanast needusest märgitud saatus viib ta Kääpa jõe äärde, kus kunagi sortsi poolt varastatud ning vette pillatud mõõk tal Soome sepa sajatuse tõttu jalad alt lõikab. Kalevipoeg sureb, tema vaim tõuseb taevasse ning Vanaisa otsustab anda talle tööks põrgu väravate valvamise. Hiid lööb rusika kaljusse: "Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma."

Sünopsis[muuda | muuda lähteteksti]

I lugu: Kalevi tulek. Salme ja Linda. Pulmad.[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja piiril Taara tammemetsa ääres elasid kolm venda. Suureks saades rändas üks Venemaale ja hakkas kaupmeheks, teine läks Turjamaale ja sai seal vapraks sõjameheks. Kolmas istus põhjakotka selga ja lendas Viru randa. Sinna rajas ta riigi ja sai maa esimeseks valitsejaks. Läänemaal aga elas noor lesknaine. Ühel hommikul karja ajades leidis ta metsast kana, mille põue pistis, tedremuna, mille pani põue ja varesepoja, kelle pani põlle sisse. Kodus pani ta muna kana alla villavakka, varesepoja viskas aga kirstu taha. Hulga aja pärast läks perenaine vaatama ja nägi et kanast oli kasvanud ilus naine Salme ja tedremunast teine tütar Linda. Varesepojast aga orjatüdruk. Aeg läks ja Salmel hakkasid käima kosilased. Kosjas käis kahvatu kuu ja põlevsilmne päike, kuid Salme saatis nad koju tagasi. Siis tuli kosja täht ja Salme võttis kosjad vastu. Mõrsja pandi piduriidesse ja rahvas tuli lustima. Peotralli peale tulid päike ja kuu teist korda, kuid neile ütles ka Linda ära. Kuu läks koju nukralt ja päike vihast puhkides. Sealt tuli ka kolmas kosilane vesi. Salme lausus, et vood on kurjad ja lained teinekord pahad ning nii pidi vesi kurvalt koju minema. Polnud paremat õnne ka tuulel ja Kungla kuningal. Kui aga Linda Kalevit nägi, teadis ta, et see mees on talle meelepärast. Kalev kutsuti sisse ja pandi laua taha istuma. Linda aga läks peoriideid selga panema. Kui ta tagasi tuli, oli ta nii ilus, et isegi lesk ei tundnud teda ära. Siis hakkasid Linda ja Kalev pulmi pidama. Kaua kestis tants ja trall. Siis hakkas täht koju minema. Ta viis Salme endaga kaasa-sinna, kus ainult tuulehoog tõi tervisi ja vihmapisar vihmavett. Kalev ja Linda pidasid pulmi kaua, kuid ka nemad pidid lõpuks lahkuma. Nad jätsid lesknaisega hüvasti, istusid saani ja sõitsid Kalevi koju.

II lugu: Vana Kalevi haigus ja surm. Kalevipoja lapsepõlv.[muuda | muuda lähteteksti]

Kaua elas Kalev Lindaga õnnelikult ja valitses rahvast. Viimaks tundis ta, et surmatund on lähedal. Ta kutsus Linda ja ütles: pärast minu surma sünnib sulle viimane poeg. Mina seda enam ei näe. Ometi saab temast minuväärne mees. Kui noorem poeg suureks on sirgunud, tuleb tal vendadega liisku heita, kes neist saab rahva kaitsjaks ja valitsejaks. Riik peab jääma jagamata, ühele pojale. Siis on ta tugev ja kindel. Pärast seda heitis vana Kalev voodisse ja enam ta ei tõusnud. Seitse päeva leinas Linda teda. Nii kaevas Linda ise haua, sängitas mehe muru alla. Sinna peale kandis hulga kive, et kalm tulevastele põlvedele silma paistaks. See on praegune Toompea. Üht rasket kivirahnu kandes väsis lesk ära ja kivi libises käes. Linda istus kivile ja valas kaua pisaraid. Nii tekkis ta pisaratest Ülemiste järv.

Kurvastuse kergenduseks sündis aga Lindale poeg ning kohe hakkas ta vägevuse märke näitama. Kaks kuud ta ainult kisas, siis rebis katki mähkmed, lõhkus voodi ja ronis põrandale roomama. Kolmekuiselt kõndis ta juba ringi. Nii kasvas Kalevi noorem poeg. Suureks sirgunult mängis ta kaljupankadega kurni ja viskas paepankadega mere ääres lutsu. Mõnikord aga mängides kiskus ta üles noori kuuski. Tundus et Kalevipojast kasvab igati isa vääriline vägilane.

Pärast Kalevi surma käis Lindal palju kosilasi, kuid Linda saatis kõik kosilased koju tagasi. Teiste hulgas käis ka Tuuslar, soome tuuletark. Tuuslar ähvardas Lindat kättemaksuga. Ajapikku sai Linda kosilastest rahu.

III lugu: Kalevi poegade jahilkäik. Linda röövimine. Kalevi poegade kojutulek.[muuda | muuda lähteteksti]

Kurjad vaimud pilkasid Pikker-taati, kes mustast pilvest puistas tuult ja viskas välku. Kohkunult pugesid pilkajad seejärel merepõhja peitu. Kaldal olnud Kalevipoeg kargas kiirelt nende kannule laintesse, püüdis need nagu vähid oma kaelakotti ja paiskas kaldale Pikkerile nuhelda.

Vennad läksid kolmekesi metsa jahile, jättes ema üksi koju rooga keetma. Irmi, Armi ja Mustukene olid vendade koerad, kelle abil saadi jahisaagiks karu, põder, metshärg, viis tosinat hunti, rebast ja jänest. Noorem vend võttis kogu saagi ja kõik nülitud nahad enda kanda. Mehed istusid metsa varju väsimust puhkama ja hakkasid ajaviiteks laulma. Vanem vend laulis lehed ja okkad puudel haljendama ning urvad päikesepaistel paisuma. Teine vend laulis õilmed õitsema, vilja, marjad, õunad ja pähklid kasvama. Siis tõstis noorem vend oma lauluhäält, millega ta metsad, lagedad ja tuuleõhu elustas, nii et laululinnud igale poole siginesid. Seda kuulasid igatsedes metsapiigad ja näkineiud.

Soome tuuslar märkas oma paadist merekalda veeres, et Kalevi pojad on kodunt lahkunud. Salamahti liikus ta Kalevi talu väravasse ning röövis Linda talust leemepaja juurest sooviga lesk lootsikusse viia. Linda hüüdis küll jumalaid appi, kuid tuuslar kasutas oma väevõimu suurendamiseks salasõnu. Kui röövel oli jõudnud saagiga Iru mäele, tuli abi Vanataadilt. Pilve seest kärgatas pikne ning tuuslar langes meelemärkuseta maha, Linda aga muutus kõrgeks kaljusambaks - Iru ämmaks. Toibunud tuuslar ei leidnud leske kusagilt ning pidi tühjade kätega lahkuma.

Õhtu saabudes jõudsid vennad koju, kuid ei leidnud ema eest. Mehed hõikusid kolmel korral laante, kaljude ja mere poole, kuid vastust ei tulnud. Seejärel mindi kolmes suunas ema otsima. Noorem vend, kes jõudis merekaldale, pani tähele märke tuuslarist. Pidanud hiljem nõu, mida teha, otsustasid vanemad vennad puhkama heita, et järgmisel päeval otsimist jätkata. Noorem vend otsustas seevastu minna isa kalmule abi küsima. Isa aga ütles hauast, et ta ei suuda kalmukünka alt tõusta ja soovitas pojal ise õiget teed ja tarkust otsida. Kalevipoeg läks mere äärde emast ja vargast jälgi otsima.

IV lugu: Kalevipoja ujumisreis. Saare piiga. Laul merest.[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Kalevipoeg kusagilt jälgi ei leidnud, hüppas ta kaldalt lainetesse ja hakkas Soome poole ujuma, et tuuslar tabada ja ema päästa. Põhjanael taevaveerel juhtis teda eesmärgi poole, kuni ta ühe saare kaldale jõudis, kus otsustas hinge tõmmata. Väsinud mees oli suikumas, kui tema kõrvu kostis neiu noor lauluhääl, mis igatses vete taga olevat armsamat. Tamme varjus tule ääres märkas mees käharajuukselist neidu, kes istus enda poolt kootud kangaste ja lõuendite juures valves, mis olid päevaks maha pleekima pandud. Kalevipoeg soovitas piigale vastu lauldes otsida paremat peigu hoopis lähemalt. Kartlikult astus tütarlaps ligemale, lootes leida kosilast ja istus viimaks noore mehe kõrvale.

Äkitselt hakkas piiga kiljuma ja appi hüüdma. Tema vanemad arvasid kisa esiteks unenäoks, kuid siis tõusis Saare taat sängist, võttis vembla kätte ja läks asja vaatama. Võõra mehe kange kuju ehmatas taati, tema tütar aga seisis noruspäi. Kalevipoeg küsis taadilt kartuseta, kas ta on Soome tuuslarit näinud eelmisel õhtul saarest mööda sõudmas. Saare taat ei olnud tuuletarka näinud, seevastu tahtis ta teada, kus on vägimehe kodu ja kes on ta ema. Kalevipoeg andis teada oma sünnipaiga ning isa ja ema nimed, mille peale tütarlaps kohkus, kaldaserval libises ning merre kukkus. Taat hüüdis appi ning Kalevite noorim poeg hüppas neidu merepõhjast päästma, kuid see ei õnnestunud. Lohutanud seejärel Saare taati, jätkas ta ujumist põhja suunas.

Tütarlapse vanemad läksid pikkade rehadega merd riisuma ja tugevate nootadega laineid tõmbama, et püüda piigat vetevallast. Merepõhjast tõmmati välja tamm ja kuusk, kotkamuna ja raudkübar, kala ja hõbekausike, mis kõik kanti koju. Piigat meri välja ei andnud, kuid Saarepiiga kostis leinahäälel lainetest, et vetekoorem ei lase teda enam välja ja lainte all on nüüd tema salatare ning vanemad ärgu kurvastagu.

V lugu: Kalevipoeg Soomes. Suur tamm. Kättemaks tuuslarile.[muuda | muuda lähteteksti]

Soome ranna kallastele jõudis Kalevipoeg hommikuks ja istus kaljurünkale. Tuuletark oli paadi kalju külge aheldanud, kuid märke temast näha polnud. Väsinud kangelane jäi tukastama.

Saarepiiga vanemad lõpetasid otsimise ja läksid kurtes koju. Nad võtsid vetest leitud tamme ning kuuse ja istutasid need tütre iluks kiige lähedale. Merest saadud kotkamuna pani saare eit raudkübarasse ning päeva paistele hauduma, öösel soojendas muna oma kaisus. Kalakese hõbekausis lasi taat aga kala palve peale merre tagasi. Tamm ja kuusk kasvasid pilvedeni ning taat läks otsima tarka, kes tamme maha raiuks. Munast kasvas kotkapoeg, kes lendas metsa. Eit leidis pärast loogu võttes kotka heinakaare alt. Kotka tiiva all oli kahe vaksa pikkune mehike, kirves käes.

Kalevipoeg puhkas järgmise hommikuni ning asus teele kaugemale sisemaale, ise radasid tallates ja ühtepuhku vaadates, kas ehk kuskil kastepinnalt ema jälgi nähtavale tõuseb. Mäelt vaadates silmas mees orus asuvat tuuslari talu. Õuele jõudnud ja leidnud tuuslari murul magamas, tõmbas vägimees koplist koos juurtega tamme valuriistaks. Tuuslar ärkas raskete sammude peale, kuid põgeneda ei jõudnud. Ta puistas tuulde peotäie sulgi, kellest said sortsisõna sunnil sõdalased. Kalevipoeg hakkas vaenlasi vemmeldama, kuhu matsu andis, sinna suikus vaenumees ja hobu. Üürikese ajaga oli taplemine lõppenud ning tuuslaril jäi üle ainult armu paluma hakata. Mees seletas, kuidas röövis varga kombel lesknaise Kalevi talust, kuid teda paati viies tabas tuuletarka ennast piksenool. Kui ta toibus, olevat lesk olnud kadunud jälgi jätmata. Peale seda põgenes tuuslar paadiga üle mere kodukaldale, kartes kolme venna karistust. Kalevipoeg ei uskunud lobasuu lepitust ning langetas röövlile palgaks vembla kulmu kohale, mille järel tuuslar langes sõna lausumata maha.

Kalevite noorem poeg uuris tuuslarite talu risti ja põigiti läbi, lõhkus rusikaga kõik tabad ja piidad, vaatas üle kõik vargaurkad ja keldrid, kuid eide jäljed jäid leidmata. Tekkinud mürin kostis kaugele, nii et rahvas arvas vaenuvankreid saabunud olevat. Ema otsimine kestis pimedani, kuni väsimuse mõjul kange mees une hõlma vajus. Unenäos avaldus talle Linda vari, mis istus mõrsjana noorel ilul Uku õues õnnepäeva paistel. Ärgates sai Kalevipoeg aru, et ema tee on lõppenud ja ta on surmale suikunud.

VI lugu: Mõõga ostmine. Liigud ja taplus. Tamme raiumine.[muuda | muuda lähteteksti]

Kaks päeva veetis Kalevipoeg kurbuses ja leinas ema, kolmandal päeval hakkas ranna poole minema. Samas tuli talle meelde, et Soomes kuulus sepp elab, kes on osav sõjariistade valmistaja. Mees otsustas endale mõõga muretseda ning seadis sammud teise suunda. Kuna tal selget sihti polnud, eksles Kalevipoeg mööda metsi ja soid kolm päeva. Lõpuks langes laia kuuse alla pikali ja hakkas ennast haletsema oma üksilduse pärast - isa teises ilmas, ema surmasängis, vennad kaugel Virus. Järgmisel hommikul juhatasid talle teed linnud, kes soovitasid videviku suunas pöörata. Teel tuli talle vastu kargu toel kõndiv vanaeit, kes andis teada, et Soome sepa talu asub kolme päevatee kaugusel orus kõrge mäe veeres.

Kolmandal päeval jõudiski vägimees orgu, kus suits ja sädemed andsid märki sepa kojast. Vana Soome sepp koos kolme pojaga, kes olid sellideks, olid ametis mõõga tagumisega. Kalevipoeg tervitas, mille peale sepp mõõtis teda pika pilguga ning uuris, kas ta pole mitte Kalevi pere kasvandik. Saabuja aga soovis osta hüva mõõka, mis mehe käes ei murduks. Sepa noorem poeg tõi sületäie mõõku katsekaubaks, mille Kalevite kange poeg vastu kaljupakku puruks lõi, nii et käepide jäi pihku. Selle peale lasi sepp keskmisel pojal parema teraga mõõgad tuua, mille tugevust külaline alasi vastu lüües proovis, aga tera keerdus kahekorra. Seepeale tõi sepp seitsme luku tagant parima mõõga, mille oli omal ajal enda tarbeks sepalt tellinud vana Kalev. Mõõka taoti seitse aastat ning seda karastati seitsmest eri kohast võetud veega. See mõõk lõi kriimu saamata alasi kaheks tükiks. Kalevipoeg tunnistas mõõga mehe vääriliseks ning lubas sepale väärilist tasu, kui see Virusse tuleb. Soome sepp aga palus tasu saata laevadega Soome.

Seepeale tehti lustilised liigud, mis kestsid seitse päeva ja mille jooksul võttis õlu meeled meeste peast. Kalevipoeg hakkas hooplema sellega, et oli Soome tulles saare peal Saarepiiga võrgutanud. Soome sepa vanem poeg vihastas kiitlemise peale ning meeste sõnasõimust tekkis tüli. Kalevipoeg kiskus kerge käega mõõga tupest ning surmas sepa poja. Soome sepp, nähes, et vägimehest jagu ei saa, hakkas sajatama, soovides et Kalevipoega saaks oma mõõk surmama. Kalevite noorem poeg tormas tuikuval sammul sepa õuest välja ja tallas teed käia kuni väsimus ta murdis.

Saarel lainetest leitud tamm oli nii suureks kerkinud, et varjas kuu ja kattis päeva ning mattis maa pimedusse. Saare taat oli mitmel rannal käinud kirvemehi otsimas, kes määratu tamme maha raiuks, kuid abi ei leidnud. Ta kurtis muret kodus eidelegi, kes viis ta kambrisse, kus oli kütkes heinakaare alt leitud kotkas ja tema tiiva all vangipaelades väikene mees kirvega. Saare taat küsis mehikeselt, kas too tahaks tamme raiuma minna. Mehike palus end paeltest vabastada ning küsis palgaks kausitäie kulda. Õue peal sirgus mees mitme sülla kõrguseks. Ta raius tamme kolm päeva, siis langes tamm ladvaga lainetesse ja tüvi kattis kogu saare. Tüvest ehitati kahe haruga Soome sild, millest üks ulatus saarelt Viru randa ja teine haru Soome randa. Ladvast tehti igas suuruses laevu ja väikseid linnakesi. Mis tammest üle jäi, sellest said kehvadele, leskedele ja vaeslastele varjupaigad. Järelejäänust ehitati laulikule lustikamber, kus sõnu laululõngaks seati.

VII lugu: Tagasisõit. Varjude laul. Vendade reisilood. Isa haual.[muuda | muuda lähteteksti]

Kalevipoeg ärkas une paelust ning püüdis eilseid sündmusi meelde tuletada. Kuid ta ei saanud selgust, kas ta pidas pikka lusti Soomes või Saares, kas oli tüli ja taplust. Ei meenunud ka sepa poja surmamine ning seetõttu polnud muret ega kahetsust. Kolm päeva kõndis kangelane rannani ning leidis kaldal kütkes oleva Tuuslari paadi, mille võttis endale ema surma eest lepituseks. Tuulehoog pani purjed paisuma ning tõukas paati Viru poole. Verejäljed mõõgal ei andnud kangele mehele ikkagi mingit selgitust. Jõudnud saare lähedale, tahtis sellest vaikselt mööduda, kuid peatas paadi, kui kuulis neiu laulu lainte sängist. Saarepiiga heitis Kalevipojale ette kahekordset põhjuseta verevalamist ning pajatas, et mehele jääb võlakoorem ülekohtu eest pikaks kandmiseks. Piiga mõistusõnad tegid Kalevite poja kurvaks ja talle viirastus Soome sepa poja kuju.

Koidu ajal jõudis ta koduranda ning tõusis Iru mäele, kus Linda oli kiviks muutunud. Seal kuulis ta häält tuule kohinas. Kuulaja kõrvu kostev hääl teatas, et lese piinapäevad olid Taara abiga lõppenud ning hoiatas teda ennast mõõga eest, sest tal oli saanud kahekordne verevõla valatud vaga vere eest. Kalevipoeg sai ema varju laulust aru, et ta oli kahel korral kurja teinud, korra kogemata, teisel teadmata. Õues tulid talle vennad, kes arvasid ta kadunud olevat, vastu ning imetlesid uhket mõõka.

Järgmisel päeval pajatasid vennad kuidas keegi oli ema otsimas käinud. Vanem vend jutustas, et oma otsingutel kohtas ta teel tinast, vasest, hõbedast neide, kes teda aidata ei osanud ning vaid kullast neid juhatas ta kanarbikku, kus elas lihast-luust neid. Too neid aga tahtis meest vaid kosjateele kutsuda. Keskmine vend kohtas otsingutel eite-taati, hunti, karu, kes midagi ei öelnud ning alles kuldkägu juhatas ta kaasiku taha talusse, kus ees kenad neiud. Sealt soovitati kihlad kotti panna ja kosja minna. Noorem vend kõneles oma Soome käigust mainimata sepa poega, Saarepiigat ja ema varju laulu. Vennad otsustasid lõpuks, et nüüd tuleb kadunud taadi poolt emale öeldud surmaeelset soovi kuulda võtta ning liisku heita, kes saab kuningaks. Südames lootis igaüks oma liisu-õnne peale.

Õhtul kõndis noorem vend kurval sammul isa haua peale. Isa küsis, kes see sõtkub kalmul sõmerat. Poeg palus isa hauast tõusta, et saada isa armu ja lohutust. Taat vastas mulla alt, et ta ei või tõusta, aga tema vari valvab kalmust lapse käike ja jumalate juhatusel saab kogemata tehtud kurja teo jälle parandada.

VIII lugu: Viskevõistlus ja kuningaks saamine. Künd ja hobuse surm.[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmisel hommikul koidu ajal läksid vennad sobivat liisukohta otsima. Õhtuks jõusid nad taluõue, kus pereisa ja pereema tundsid ära Kalevite pojad, rõõmustasid, pidasid neid kosilasteks ning kutsusid kambrisse. Vanem vend kostis, et nad ei käi kosjateed, nad alles õnne otsijad. Isa pani imeks, kuidas siis mehed nende õue jõudsid. Keskmine vend palus pererahval piigad murule kiige juurde kutsuda. Neiud tulid toast kallites riietes ja ehituna ning alustasid tantsu. Ema kiitis tütred virkadeks, kes pole tukkunud tööd tehes. Noorem vend aga andis teada, et Kalevite kodukanad on alles kasvamata, neiud ärgu kurvastagu, kui nendest ei tule talusse kosilasi.

Vennad läksid lõuna suunas ja kolmandal päeval jõusid kena järve äärde, mis tundus neile sobivat liisuheite paigaks. Võidu määraks seati järve laius, kelle liisukivi järve teisel kaldal teistest kaugemale veereb, peab kodumaal valitsejaks saama. Vanem vend leidis oma kohuseks esimesena heita, tema kivi lendas madalalt teise kalda ligidale, langes libamisi ja kukkus laintesse. Teine vend viskas liisukivi kõrgele pilvi pillutama ning see langes teise kalda äärde nii, et see jäi vee ja kuiva piirile. Noorem vend seevastu viskas kivi osavalt õigel kõrgusel ja see lendas üle laia järve kuivale maale. Kive vaatama minna otsustasid vennad läbi järve, kus vesi ulatus neil kintsuni. Nähes liisuheite tulemusi, jätsid vanemad vennad noorema venna ja kodumaaga jumalaga, et laiast lahkest maailmast õnn ning kodupaik leida.

Noor kuningas viskas vanarahva käsu kohaselt vette hõbevalget lepituseks ja tulevaste päevade tuluks. Ta pidas vajalikuks, et põllumeeste põlv rahupäevil ikka õitseks, selleks rakendas hobu adra ette ning asus künnile. Künnitöö kestis päevade kaupa hommikust õhtuni. Ühel kuuma päeva lõunal otsustas mees puhata, ta rakendas ruuna lahti, pani looma kammitsasse ja heitis ise puhkama. Palava päeva tõttu tekkinud higi vajus kehalt maapõue ja sellest sigines veesooni ja allikaid. Õhtuni maganud vägimees ei pannud tähele, et kihulaste eest oli hobu liikunud laane serva, kus ruuna higilõhn meelitas susisid kokku. Kammitsad ei võimaldanud kõrvil põgeneda ja ratsu rabas kiskjaid kapjadega. Kalevite kalli ruuna heitlusest metsaröövlitega jäid tulevatele põlvedele maha mitmed maamärgid: künkad, orud, sood, rabad, kõrkjastikud-põõsastikud.

IX lugu: Kättemaks huntidele. Sõjasõnumid. Öine nõuandja. Sõjakulleri sõit.[muuda | muuda lähteteksti]

Kalevipoeg ärkas ning hakkas hobust hüüdma, kuid vastust ei tulnud. Ratsu jälgedel liikus ta kohani, kus hobu oli huntidele roaks langenud ja leidis hobuse jäänused. Võtnud mättalt ratsu naha mälestuseks, hakkas mees hundisugu sajatama. Seejärel tungis ta läbi laanemetsa tihniku hundipesi otsima, tehes endale mõõgaga teed, nii et lage taga. Kes kiskjatest ette juhtus, see surma leidis, varsti lamas neid karjakaupa. Kui õhtune pimedus poleks peale tulnud, oleks hundisugu sootumaks otsa saanud.

Künd ja kiskjate surmamine olid vägilase väsitanud ning ööasemeks laotas ta maha hobusenaha. Eha valgel saabus sõjasõnumite tooja, kes andis edasi teateid Viru ranna vanemalt. Põhja poolt oli nähtud purjekaid tulemas, milles olid salakuulajad. Kallaspapid teatasid, et nende järel on tulemas laiad lodjad sõjameestega, kes kui röövlid sõuavad Viru randa. Kartus olevat meeste kanguse võtnud ja ei ole kedagi, kes astuks välja nõrkade kaitsjana ja läheks taplusse. Kalevipoeg sarjas sõnumitoojat ja käskis tal suu lukus hoida, et mitte laimata mehepoegi. Nad seisku kui tammed tuules, aga kui meestel kitsik käes, tuleb kuningas ise abimeheks. Ta soovitas tulijal puhata ning enne varavalget tõusta, sõita tasa üle silla ja tasaselt läbi tänava vanema õuele, kes saadaks vahvad mehed vaenuväljale.

Kui ta oli teist külge keeramas, astus ligi uus võõras. Vägimees kurjustas, et tema vintsutatud keha tahab puhata ja tulgu mees hommikul. Halli habemega rauk teatas seepeale, et on käinud siinsel mail juba siis, kui Linda polnud veel tedremunast tulnud ega Kalev kosjas käinud. Kalevipoega nägi ta ajal, kui too veel ema rinda imes või murul mängis. Nüüd on ta kasvanud kangeks meheks, sest tema tegemistest tuleb kõvasti kasu, rohkesti õnne rahvale ja tehtud töö annab abi ka häda ajal. Kalevite poeg arvas, et ta kündiski kümme päeva, sest sellest tööst peab tõusma tulu ja kosumist ka järgmistele põlvedele. Rauk kostis vastu, et ilma jumaliku abi, samuti taeva toetuseta ei saa inimeste sugu tööst tulu ning et tuultest tuleb abi ja õhust Uku õnnistusi. Vägimees hakkas uurima, kes on see tark taat, kes on varem sala siin käinud kui alles Päikest paigale pandi ja tähti tehti, kus on tema kauge kodu. Taat lausus, et pole vaja hakata arvama, kus on tema kodu, aga niikaua kui Kalevipoeg on valitseja, on rahval rahuaeg ja lustipidu. Kuid õnnepõlv ei saa kaua kesta, sest vaga vere valamine ja sepa sajatused saavad kohut mõistma. Seepärast peab mees valvas olema, et oma mõõgast kättetasujat ei saaks. Seepeale vaikis taadi kõne ning tema vari kadus hommikuses udus.

Päeva tõusul ärgates püüdis mees unesegaselt meenutada võõra kuulutusi, kuid targad tähendused olid kui tuulde tuisanud. Kalevipoeg kiirustas käskjalga randa naasma ja vanematele käske jagama, et vahid välja pandaks vaenulaevade märkamiseks. Kui vaenuväed kohal, tuleb meestel seista kui sein ja panna oma ramm raua vastu. Kui aga lahing ei vaibu, vaid laieneb, tuleb kuningas ise abimeheks. Sõjakuller sõitis sõnumite kandjana ranna poole, kuid teel kohtas ta vastu vankumas varest, kotkast, kaarnat, hunti, karu, nälga ja katku - kes olid kui sõda haistnud, vere lõhna nuusutanud. Käskjälg otsustas sõjasõnumid sajatuste saatel sügavasse merepõhja paisata, et ei tuleks vaenu-viletsust. Seepeale vaibus sõjakärin.

X lugu: Kikerpära soo. Veevaimu kuld. Jõukatsujad. Võla tasumine Soome. Ilmaneitsi sõrmus.[muuda | muuda lähteteksti]

Kalevipoeg otsustas uue hobuse hankida ning asus minekule, mille juures linnud talle teed juhatasid. Oma käigul juhtus vägimees Kikerpära soo juurde, kus tülitsesid pahareti pojad. Nad olid kodujärvest pahandusega välja aetud ning nüüd ei suutnud nad selgitada uues kohas, kes on soo pärisperemees. Nad kutsusid Kalevipoja kohtumõistjaks ning pahareti vanem poeg lausus, et soo õige peremees on tema, kuna esimesena soo serva jõudis. Kangelane pidas selle nõu halvaks, mispeale mehikesed palusid tal raba õiglaselt jagada. Kalevite kallis poeg otsustas anda mõõtmistöö raba kaheks jagamisel kaasas olnud Alevipojale toimetada.

Alevipoeg võttis sõbra appi ning nad hakkasid jõekaldal piirivaiasid kaldasse lööma. Vana kiusakas vetevaim pistis pea veest välja ja uuris, mis tööd tehakse. Alevipoeg vastas, et kavatsus on jõevool seisma panna. Kuna vetevaimu talu oli samas vee all, palus ta mehi, et need jätaks jõe paelumata ning selle eest tahab ta meestele suure palga maksta. Seepeale teatati talle, et jõgi jääb kütkemata, kui tasuks on kaabutäis taalreid. Vetevaim lubas hommikul rahaga kohal olla. Öösel kaevas Alevipoeg muru alla süllasügavuse augu, pealt kitsa ja alt laia ning kattis selle põhjata kaabuga. Järgmisel päeval asus vetevaim kaabut täitma, käis kuus korda kulla järel, kuid kaabu põhja katta ei suutnud. Nüüd palus ta ajapikendust sügiseni, sest raha oli otsas. Alevipoeg jäi endale kindlaks ja lubas kõik vetekäigud kinni köita, kui tasu ei tule. Nüüd kutsus vetevaim Alevite poega endaga kaasa raha tooma, kuid too saatis kaasa oma sõbra, Kalevite kannupoisi.

Kannupoiss jõudis vetevaimu kannul piki salaradu varjuriigi vainule, kus ei olnud taevavalgust. Kui mees oli jõudnud üle talu läve, panid vetevaimu vennad võõra söögilaua taha istuma. Kannupoiss ei julgendu rooga puutuda, sest sellest välkus tulesädemeid. Seejärel alustasid põrgulised kannupoisi kui takukoonlaga mängimist. Too lubas pääsemiseks vetevaimu toad üle mõõta, et sellest pärast teistelegi kuulutada. Oma tegevuse käigus pääses mees aga putku jooksma ning enne tagasi ei vaadanud, kui pääses päeva paistele. Vetevaim kihutas talle järele ning pakkus nüüd oma võla lahendamiseks rammukatsumist. Valinud sobivaks kohaks Närska mäe, said nad kokku Kalevipoja ja Alevipojaga, kes oli jõudnud kulla ära peita. Kalevipoeg, kuulnud jõukatsumise plaanist, pistis kannupoisi taskusse ning astus ise vetevaimu vastu. Esimeseks jõuprooviks oli kiviviskamine. Vetevaim kasutas lingu ning heitis kivi Võrtsjärve ääre peale, Kalevite kange poeg aga viskas kivi otse Peipsi rannale. Teiseks katsumiseks oli vägikaikavedu. Vetevaim ei jõudnud oma vastast maast kergitada, too seevastu tõmbas ta ühe hooga kui linnu lendama seitsme versta peale.

Alevipoeg pajatas, kuidas ta oli vetevaimu rahaga tüssanud ja see tuletas Kalevipojale meelde, et tal on mõõgavõlg Soome sepale maksmata. Ta saatis Alevipoja sobivaid laevu otsima, mis killakoorma Soome randa veaksid ning jäi ise aru pidama Virust saabunud sõjasõnumite üle. Vägimees otsustas rajada rahva kaitseks kindlad linnad. Esimene tuli rajada eide iluks ja taadi kalmu kaunistuseks Toompea kaljule, teine Emajõe äärde Taaramäele, kolmas Alutaha Jaani kolka soosse. Tõstnud taskust kannupoisi välja, käskis ta tollel jääda kohapealseks sõnumitoojaks, seni kuni ta Peipsi järve piiridel toimetab.

Öösel sammus Kõue tütar, käharpäine Ilmaneitsi, laias laanes lustiteedel ja jõudis sügava kaevu äärde, millest soovis keelekastet võtta. Kuid kaevust vett vinnates ta ehmatas ning sõrmus kukkus sõrmest. Kalevite kallis poeg kuulis neitsi kurvastust ning tõttas appi, karates kaevu põhja. Sortsid nägid seda ning rõõmustasid, et hiir ise lõksu läks. Nad kukutasid veskikivi raketelt kaevu, et see vägimehe murraks. Kalevipoeg tuli kaevust välja, keerutas sõrme otsas veskikivi ja küsis Ilmaneitsilt, kas see mitte tema sõrmus ei ole, sest midagi muud suuremat ta kaevust ei leidnud.

XI lugu: Lauatoomine üle Peipsi. Mõõk varastatakse. Mõõga needmine. Väikemehe seiklus.[muuda | muuda lähteteksti]

Kalevipoeg võttis hommikul linnupetet ning sammus Peipsi järve äärde. Seal otsis ta silm sobivat lotja, kuid seda leidmata pani mees hõlmad vöö vahele ja hakkas läbi lainete sammuma teise kalda poole. Pihkvas sai ta koorma laudu, mis olid kolme tolli paksused, kahe jala laiused ning kümme sülla pikkused. Heitnud linnaehituseks mõeldud lauakoorma turjale, asus ta tagasiteele. Peipsi ranna sorts, karvane ja rähmas pilusilmadega, märkas seda. Ta oli tükati kui tuuletark, osates mitmesuguseid salasõnu, ka valude ja haiguste vastu. Seekord otsustas ta siiski Kalevite poega kiusata, puhus tuulesõnu järve peale ja lennutas lained kõrgeks. Kalevipojale aga tegi vaid nalja, kui lainteharjad talle vastu reisi tagusid. Kaldale jõudnud ja lauakoorma turjalt heitnud, tõmbas ta mõõga tupest, et kiusajale vastav palk maksta.

Sorts oli paksu metsa peitu jõudnud põgeneda. Kalevipoeg jättis sortsi rahule, võttis kehakinnistust ning seadis end sõmerale liivale puhkama. Ta võttis mõõga vöölt ja pani selle endast pahemale poole, et sõjariist oleks vajadusel käe ulatuses. Väsinud mehe unenorin pani nurmel maapinna põruma. Peipsi sorts kuulis seda ja tuli salamahti vaatama. Ta silmas magaja kõrval mõõka ning soovis selle vargaküüsil ära viia. Mõõk aga oli maasse kui kinni kasvanud. Sorts proovis kasutada soolapuhumist ja sala kergitamise sõnu, kuid mõõk käsku ei kuulanud. Siis võttis mehike kõik oma oskused appi: puistas mõõgale erinevaid nõiataimi, sosistas kooljakuul kokku pandud seitset salasõna, veristas oma nimeta sõrme lepituseks. Mõõk hakkaski manasõnade peale kerkima kuni jõudis sortsi kaenla alla. Raske mõõk vaevas mehikest ning ta pidi mitu korda oma teel puhkama. Kui sorts üritas Kääpa jõe teisele kaldale hüpata, kukkus mõõk varga kaenlast sügavale jõesängi. Uuesti proovitud manasõnad seekord ei aidanud ja mõõk põhjast ei kerkinud, sorts puges hirmuga varjupaika.

Ärgates Kalevite kangelane oma mõnusat seltsimeest enam murult ei leidnud. Ta sai aru, et kelmi vargatembu on sorts teinud, aga kindlasti kaugele ei olnud väetil vennikesel võimu rauda kanda. Ta hüüdis mõõka, kuid ümberringi varjas maad vaikus. Vägimees kõndis kaua ümberkaudu ja kaugemalt metsades-soodes, kuid mõõk märku ei andnud. Lõpuks leidis ta mõõga Kääpa jõe põhjas hiilgamas. Küsimusele, kes ta siia kandis, vastas mõõk, et sorts on seda võluväega teinud. Kuid jõge ületades meelitas teda jõepõhjast näkineitsi ning mõõk kargas seepärast laintesse. Kalevipoeg arvas, et mõõga õige paik on olla vahva mehe käes ja vaenlasi vemmeldada. Mõõk vastas seepeale, et mehe viha on liig kerge süttima, misläbi on süütut verd valatud, nagu soome sepa juures ning see on teda kurvastanud. Kalevipoeg mõistis mõõga soovi, kuid arvas, et parematel päevadel võiks väärilise mehe saabudes mõõk ikkagi laintest tõusta. Kuid kui juhtub laintes kõndima too, kes mõõka enne ise kandnud, siis murdku mõõk tal jalad mõlemad.

Kalevipoeg võttis lauakoorma ja jätkas teekonda läbi metsade kuni keegi talle jalgu jäi. Kõndija nägi põõsastikus väikest meest, kes hirmust vabises ja palus armu heita. Vägimees tundis huvi, mis on hirmu sünnitanud ning seepeale rääkis mehike oma loo. Ta oli rännates eelmisel õhtul jõudnud väikesesse tallu, kus leeaugul istuv vanaeit keetis hernesuppi. Eit söötis mehikesel kõhu täis, tegi talle põhkudest aseme laua alla ning käskis vagusi olla, kui tema pojad koju jõuavad. Kostis maamüdinat ning eide pojad kui karud tormasid tuppa. Üks neist hakkas nuusutama ja tundis inimese higilõhna. Vanaeit aga tõi söögi lauale ja rahustas neid, et lõhn on tuulest. Peale sööki heitsid mehed põrandale kahele poole lauda magama. Söödud hernesupp tekitas meestes paugutuult, mis pani väikse mehe selle mõjul lausa lendama ühe püssi eest teise ette. Nii vintsutati teda terve öö. Kui vanaeit varahommikul ukse lahti tegi, pistis mehike kohe punuma kuni jõudis põõsastese. Kalevipojale tegi lugu nalja ja ta pani väikese mehe oma kaelakotti.

XII lugu: Lauavõitlus ja siil. Pikk magamine. Unenägu. Vaeselapse tall. Silla ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Kalevite kallis poeg käis lauavirnaga tüki teed, mehikene kaelakotis magamas. Ta murdis endale männist kümne sülla kõrguse kepi, mis võis olla ka vembla eest. Metsast ilmusid lagedale kolm Peipsi sortsi poega, keda isa oli kihutanud Kalevipoega kiusama. Neil olid pikkade piugudega piitsad, otsas asusid veskikivid, millega hakati mehele matse jagama. Kalevite kange poeg ütles, et nad on argpüksid poisikesed, kes lähevad mõõgata mehe peale. Ta keerutas oma keppi, kuid männivemmal katkes kildudeks. Nüüd võttis ta koormast laudu, millega hakkas sortse sugema. Kuid lauad purunesid üksteise järel ning sortsipojad tungisid ägedalt peale. Õigel ajal hüüdis peenike hääl põõsast, et vaja on serviti virutada. Vägilane võttis soovitust kuulda ning sortsid põgenesid ulgudes pakku. Kalevipoeg uuris hüva nõu andja kohta ja palus tal põõsast välja astuda. Abimees tunnistas ennast siiliks, kuid ei saanud välja tulla, sest Vanaisa oli loomakesi luues unustanud talle külma vastu kasukat anda. Nüüd pani Kalevite poeg siilile tänutäheks oma okkalisest kasukast tüki selga nii, et ainult kõht jäi katmata.

Enne puhkama heitmist tahtis mees kaelakotist leiba võtta ning seejuures puutus ta pöial väikese mehe vastu, kes aga oli tüli käigus vaenuvembla vopsust surmale suikunud. Kalevipoeg kaevas mehikesele kalmu, mille kattis mätaste ja samblaga. Peale õhtust einestust vangistas uni mehe võimu ning kirju kangana olid päevased juhtumised tema unenäos. Nüüd astus mehe kruusast sängi juurde Peipsi tuuslar, kes võttis kimbu unerohtusid ning sortsisõnade lausudes pani need sängi kange mehe unepaelte pikendamiseks. Kalevipoja uni kestis juba nädala jagu päevi kui Kalevite kannupoiss tõi Virust rutusti sõnumeid, kuid kuningat Peipsi rannast ei leidnud. Päevad ja ööd venisid kuuks, aga Kalevipoeg lebas liikumata unerohu sidemetes. Unes nägi ta kuidas, kuidas kõrge mäe sisemuses seitse sepaselli alasil terast mõõgaks tagusid. Need polnud siiski Soome sepa sellid, vaid nende meister oli imesepp Ilmarinen, kes kuldsel istmel jälgis sellide tööd. Üle sepiskoja läve astus mehekuju, keda katsid verevermed ja see hakkas paluma, et mõrtsukale ei tohi kallist rauda raisata. Tema, Soome sepa vanem poeg, isa ja vennad valmistasid mõõka seitse aastat, kuid tasuks sai ta vihakütkes Kalevipojalt noorelt surmas närtsimise. Kalevipoeg pingutas unes kogu jõudu, et luupainaja kammitsatest pääseda, seda lugu õieti tähendada ja valelikku karistada. Ta kargas maast küll üles, kuid ei saanud aru, et oli seitse nädalat maganud.

Väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]

1857–1861 – Esimene trükk vihkudena koos saksakeelse tõlkega Õpetatud Eesti Seltsi teadusliku väljaandena. H. Laakmann, Tartu.ange Täistekst https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:184775

1862 – Teine trükk ainult eesikeelsena (rahvaväljaanne). P. Aschan ja Co., Kuopio. Täistekst http://hdl.handle.net/10062/2428

1875 – Kolmas täielik trükk. Schnakenburg, Tartu. Täistekst http://hdl.handle.net/2027/uc1.a0013865688

1901 – Neljas täielik trükk. Schnakenburg, Tartu

1930 – Parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele. Kaanekujundus August Roosileht. Kirjastus 'Töökool'.

1935 – Viies (kärbitud?) trükk. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu. Söejoonised Kristjan Raud, puugravüürid Hando Mugasto. Esimese trüki eessõna Fr.R. Kreutzwald, Teise trüki eessõna (1862). Viienda trüki saatesõna August Annist. Trükitud OÜ K. Mattieseni trükikojas Tartus, 30 nummerdatud eksemplari Schoelleri parole joonistuspaberil, suures kaustas, tekst pruunikas-hallil aluspõhjal. 250 nummerdatud eksemplari suures kaustas, tekst pruunikas-hallil aluspõhjal, 9500 eksemplari tavalises kaustas.

1946 – Kuues (kärbetega) trükk. Illustreerinud P. Luhtein, järelsõna O. Urgart. RK 'Ilukirjandus ja Kunst', Tallinn. Trükiarv 20200.

1947 – Kuues (?) trükk. Illustratsioonid Hando Mugasto ja Kristjan Raud, lisas on esimese, teise, viienda ja kuuenda trüki saatesõna. Kirjastus 'Orto', Vadstena. Trükitud 2000 eksemplari, millest 1000 on nummerdatud.

1951 – Illustreerinud Alo Hoidre, Ott Kangilaski, Richard Sagrits, Richard Kaljo, Edith Paris. Järelsõna Ed. Laugaste. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetusel, keeleliselt redigeerinud P. Ariste. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. Trükiarv 25000.

1953 – Illustreerinud Alo Hoidre, Ott Kangilaski, R. Sagrits, järelsõna: E. Laugaste, kujundanud Felix Valdvere. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

1954 – Seitsmes (?) trükk. Illustratsioonid Eerik Haamer ja Hando Mugasto. Kirjastus 'Orto', Toronto.

1961 – Illustreerinud Evald Okas, kujundanud Aleksander Koemets. E. Nirgi järelsõna. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

1961, 1963 – Kalevipoeg. 1., 2. Tekstikriitiline väljaanne ühes kommentaaride ja muude lisadega. Peatoimetaja P. Ariste, eessõna August Annist, kujundanud Paul Luhtein. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Keele ja Kirjanduse Instituut.

1975 – Illustratsioonid Kristjan Raud, kujundanud Rudolf Pangsepp, kommentaarid A. Annist, järelsõna E. Nirk. Kirjastus 'Eesti Raamat'.

1977 – Illustratsioonid Kristjan Raud, järelsõna E. Nirk. Kirjastus 'Eesti Raamat', Tallinn.

1992 – 1935 a. väljaande faksiimiletrükk, ära on jäetud omaaegsed lisad. Kirjastus 'Roto'.

1997 – Taskuformaadis. Illustratsioonid Kristjan Raud, kujundanud R. Pangsepp, E. Nirgi, A. Annisti ja L. Viiroja kommentaarid. Kirjastus 'Eesti Raamat'.

1997 – Kujundanud Anne Linnamägi. Kirjastus 'Avita'.

1998 – Seitsmeteistkümnes trükk. Illustratsioonid Kristjan Raud, kujundanud Kadi Pajupuu ja Rein Seppius. Kirjastus 'SE & JS'.

2003 – Kaheksateistkümnes trükk. Illustratsioonid Kristjan Raud, kujundanud Andres Tali. Kirjastus 'SE & JS'.

2009 – Üheksateistkümnes trükk. Illustratsioonid Andres Tali. Kirjastus 'SE & JS'.

Proosavormis ümberjutustused[muuda | muuda lähteteksti]

Eno Raua versioon Kalevipojast, mille luges Eesti Üliõpilaste Seltsi 150. aastapäevaks sisse Oskar Punga

1904 – Kalevipoeg. Lühendatud kujul nelja lisaga Eesti nooresoole. Eessõna P. Org. G. Pihlakas, Tallinn.

1918 – Kalevipoeg. Lühendatud kujul nelja lisaga Eesti nooresoole. Eessõna P. Org. G. Pihlakas, Tallinn.

1921 – Kalevipoeg. Villem Ridala koolidele kirjutatud proosavormis ümberjutustus, Illustratsioonid August Roosileht. Kirjastus 'Kool'.

1929 – Kalevipoeg. V. Ridala proosaümberjutustus. Otava, Helsinki.

1930 – Kalevipoeg. Parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele. Eessõna M. Nurmik, kaas A. Roosileht. Kirjastus 'Töökool', Tallinn.

1946 – Kalevipoeg. Jutustav kokkuvõte E. Toomse. Eesti Kooli Kirjastus, Swarzenbeck.

1960 – Kalevipoeg. Ümber jutustanud E. Laugaste. Illustreerinud H. Rooneem. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

1961 – Kalevipoeg. Fr. R. Kreutzwaldi eepose järgi jutustanud E. Raud. Illustreerinud A. Viidalepp, kiri P. Reeveer, järelsõna E. Nirk. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn,

1970 – Kalevipoeg, Lastele jutustanud E. Raud, Illustratsioonid Ants Viidalepp, kaanekujundus Ants Viidalepp. Eesti Raamat, Tallinn,

1976 – Kalevipoeg, Lastele jutustanud E. Raud, Illustreerinud H. Laretei, järelsõna E. Nirk. Eesti Raamat. Tallinn.

1985 – Kalevipoeg, Jutustav kokkuvõte E. Toomse Eesti Koolide Keskus USA-s, Batimore.

1998 – Kalevipoeg. Villem Ridala proosaümberjutustus noortele. Illustratsioonid Heldur Laretei. Kirjastus 'Athena'.

1998 – Kalevipoeg. Lastele jutustanud E. Raud, Illustratsioonid Jaan Tammsaar. Kirjastus 'Tiritamm'.

1998 – Kalevipoeg. Lastele jutustanud E. Raud, Kujundanud Inge Kenn. Kirjastus 'Mixi'.

2004 – Kalevipoeg. Lastele jutustanud E. Raud, Kujundanud Hille Jääger. Kirjastus 'Ilo'.

2008 – Kalevipoeg. Teksti koostanud Õnne Puhk, Illustreerinud Jens Anton. Kirjastus 'Loovmeedia'.

2013 – Kalevipoeg. Lastele jutustanud E. Raud, Kujundanud Andres Tali, kasutatud on Kristjan Raua pilte. Kirjastus 'Tammerraamat'.

2018 – Kalevipoeg. Lastele jutustanud E. Raud, Kujundanud Andres Tali, kasutatud on Kristjan Raua pilte. Kirjastus 'Tammerraamat'.

Mõju ja kriitikute hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Eepose motiive on kasutatud kunstis ja kirjanduses, seda on ka parodeeritud. Paljud kriitikud on hiljem tähelepanu juhtinud "Kalevipoja" kunstlikkusele, küündimatusele ja vigadele (Johannes Aavik, Friedebert Tuglas jt).

Helilooja Eugen Kapp on kirjutanud balleti "Kalevipoeg", Veljo Tormis samanimelise kantaadi. Lembit Vimb on kirjutanud eeposele järje "Kalevipoja tagasitulek". Enn Vetemaa on kirjutanud "Kalevipoja mälestused". Raoul Annion, Marek Laimets ja Toom Tragel on loonud pilteepose "Kalevipoeg".

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

"Kalevipoeg" on tõlgitud saksa, vene, ungari, läti, soome, leedu, rumeenia, ukraina (Anfissa Räppo), inglise, rootsi (Alex Milits), prantsuse ja hindi (Vishnu Khare) keelde, lühendatud tõlked on ilmunud taani, tšehhi, juudi, Itaalia, esperanto ja hispaania keeles.[viide?]

Kalevipoeg kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kalevipoeg ja "Kalevipoeg"". Eestimaa Looduslikud Pühapaigad. Eesti Instituut. Vaadatud 2. september 2018.
  2. Raimu Hanson. "Setu rahvuseepos ilmus piduliku raamatuna". Postimees, 13. detsember 2013. Vaadatud 2. september 2018.
  3. "Keelesaade: KEELESAADE. Kalevipoeg inglise keeles". ERR arhiiv, 18. detsember 2011. ERR. Vaadatud 2. september 2018.
  4. Felix Oinas. "Kalevipoeg kütkeis". folklore.ee. Vaadatud 3. detsember 2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]