Kalevipoeg (Glehni park)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Glehni Kalevipoeg, 2009
Algne Glehni Kalevipoeg, foto aastatest 1908-1912
Esiplaanil 1908. aastal valminud Kalevipoja säilinud tükid. Taamal 1990 taastatud koopia

"Kalevipoeg" on skulptuur Glehni pargis Tallinnas Nõmmel, veidi Glehni lossist edela pool.

Betoonist ja raudkivitükkidest sarvilise hiiglase kuju valmis aastal 1908 Nikolai von Glehni eestvõttel[1].

Skulptuuri motiivid pärinevad mütoloogiast. Skulptuur kujutab kangelast, kellel on metsloomanahk õlgadel. Nuiale toetuva figuuri modelliks võttis Glehn iseenda ja suurendas kõiki mõõtmeid neli korda. Koos skulptuuriga "Krokodill" soovis Nikolai von Glehn moodustada stseeni, kus vägilase selja taga luurab koletis[2].

Kohalikud elanikud hakkasid aga skulptuuri kutsuma Glehni kuradiks. Sellest nördinud Glehn laskis kuju ette paigaldada kivi kirjaga "Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kuradiks kutsuvad mind!" Paraku lammutasid venelased kunstiteose juba Esimese maailmasõja ajal.[3] Alanud sõda ja sellega kaasnenud saksavaenulikkus viis selleni, et von Glehni kahtlustati spioneerimises. Teda süüdistati signaalide edastamises Saksa allveelaevadele oma kõrgetelt objektidelt (sel ajal oli ümbritsev mets tunduvalt madalam). Aastal 1915 müüriti vaatetorni ukseavad kinni ja õhiti Kalevipoja kuju.[4]

Nõmme Heakorra Seltsi algatusel taastas skulptor Mati Karmin Glehni Kalevipoja esialgse kuju varemete kõrvale.[1] Projekti hingeks oli Reet Niido [5]. Pidulik taasavamine toimus 4. novembril 1990[6]. Alates 1991. aastast on skulptuur muinsuskaitse all (kunstimälestis nr. 755)[1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Skulptuur «Kalevipoeg», M. Karmini koopia N. v. Glehni järgi, 1990 (graniit, segu). Kultuurimälestiste riiklik register.
  2. Leho Lõhmus. Nõmme läbi aegade. Nõmme Linnaosa Valitsus. 2001. Lk. 15
  3. NIKOLAI von GLEHN (1841-1923). Kuulsaid mõisnikke. Harjumaa mõisad. Harjumaa Muuseum
  4. Nõmme läbi aegade. Lk. 29
  5. Ajalugu; Seltsist Nõmme Heakorra Selts
  6. Leho Lõhmus. Nõmme ajalugu. Koolibri, 2006. Lk. 242

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]