Siil (mütoloogia)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Siil on müütiline rääkiv loom, kes on tegelaseks eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Rahvuseepose kaheteistkümnendas loos (Lauavõitlus ja siil, Pikk magamine, Unenägu, Vaeslapse tall, Sillaehitus) jõudis Kalevipoeg lauakoormaga Peipsi kaldale. Metsast tulid teda kimbutama isa õhutusel kolm Peipsi sortsi poega, kellel olid pikad piitsad, mille otstes veskikivid. Kalevipoeg üritas neile vastu hakata männivemblaga, mis purunes. Seejärel tuli võtta abiks lauakoorma lauad, kuid need purumesid kergesti sortsipoegade selgadel. Lauavirn kippus kahanema ja sortsipojad peale tungima. Õnneks hüüdis põõsastikust õrn hääleke:

"Servitie, servitie,
Kallis Kalevite poega!"
Kalevipoeg mõistis kohe
Sõbra sõna soovitused,
Tõttas käsku täitemaie,
Seadis laua servitie,
Laskis servil ladusasti
Soolasortsilaste selga
Kordamööda kukkumaie.

Sortsipojad põgenesid ulgudes. Kalevipoeg tundis huvi, kes andis hüva nõu ning soovis abimehele tänu avaldada. Hääl põõsatest vastas, et on siilike, kuid ei saa välja tulla, kuna Vanaisa ei ole kehakatteks kasukat andnud. Kalevipoeg lubas lahkelt talle varjukuue anda. Siil tuli välja ja vägilane kiskus:

Oma kasuka hõlmasta
Natukese okasnahka,
Viskas siili-vennikesel′.
Tänadessa mässis siili
Kõhetuma kehakese
Saadud sooja sõba sisse.

Ning siil puges põõsasse tagasi. [1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]