Rahvaluule

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rahvaluule ehk folkloor (inglise sõnast folklore 'rahvapärimus') on laias tähenduses vaimne rahvalooming, mis on pärandunud eelmistelt põlvkondadelt suuliselt, kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva inimeste rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine.

Rahvaluule hulka kuuluvad näiteks laulud, jutud, vanasõnad, mõistatused, ütlused, salmid, uskumused, kombed, rahvamuusika, rahvatantsud ja mängud.

Tehakse vahet rahvaluulel kui vaimsel rahvaloomingul, mida uurib folkloristika ehk rahvaluuleteadus ning esemelisel rahvaloomingul, mida uurib etnograafia.

Rahvaluuleks kitsamas tähenduses peetakse ka ainult rahva sõnaloomingut: näiteks rahvalaule, rahvadraamat, rahvajutte (muinasjutte, muistendeid, naljandeid, pajatusi), mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände.

Eestikeelne sõna folkloor on mugandvorm ingliskeelsest sõnast folklore, mille võttis 1846. aastal kasutusele antikvaar William John Thoms[1].

Eesti rahvaluule liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvaluule jaguneb:

  • sõnaline rahvaluule
    • rahvalaul: regivärsiline, lõppriimiline;
    • rahvajutt: muistend, muinasjutt, naljand, pajatus;
    • rahvaluule väikeliigid: mõistatus, kõnekäänd, vanasõna.
  • mittesõnaline rahvaluule
    • rahvamuusika
    • rahvatants
    • mäng

Sünkretism rahvaluules[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Iseseisvaid rahvaluuleteoseid nimetatakse tüüpideks (muinasjututüüp, vanasõnatüüp, tantsutüüp jne). Tüübid avalduvad teisendeina ehk variantidena. Mõnest tüübist on jäädvustatud sadu teisendeid, aga leidub ka tüüpe, millest on kirja pandud ainult üks-kaks teisendit. Mida laialdasemalt rahvaluuleteost tuntakse, seda rohkem erinevad selle teisendid üksteisest. Rahvaluule uurimine tugineb eelkõige teisendite võrdlemisele.

Rahvaluule uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopas pani rahvaluule kogumisele ja uurimisele aluse Johann Gottfried Herder eri rahvaste rahvalaulude antoloogiaga "Volkslieder".

Eesti tähtsaim rahvaluulekoguja oli Jakob Hurt, suurkoguja oli ka Mattias Johann Eisen. Oskar Loorits on uurinud eriti rahvausundit, Herbert Tampere rahvalaule ja rahvamuusikat, August Annist "Kalevipoega". Eesti suurim rahvaluulekogu (umbes 1,2 miljonit lehekülge) asub Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis.

20. sajandil on folkloristika huviorbiiti tõusnud ka kaasaegne folkloor, samuti rahvapärimuse kirjalikud ja mittetraditsioonilised vormid (näiteks grafiti ja linnalegendid).

Rahvaluule kahjulik mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule doktorant Margaret Lyngdoh leidis oma uurimistöös, et folkloor võib mõnikord toimida inimgruppide lõhestajana ja viia lausa grupivägivallani ja mõrvadeni.[2]


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]