Mõdu

Konstantin Makovski. "Peeker mõduga". Umbes 1910

Munga Pruulikoja Suveöö Päike on Eesti käsitöömõdu, milles on kasutatud lisandina hibiskust ning mis liigitub seega metheglin'i kategooriasse.

Mõdu on meest valmistatud lahja alkohoolne jook.

Mõdu on üks vanemaid alkohoolseid jooke. Selle tooraineteks on läbi aegade olnud mesi ja vesi, kuid see võib sisaldada ka puuvilju, vürtse, linnaseid või humalaid. Mõdu võib olla nii karboniseeritud kui ka karboniseerimata ning kuiv, poolmagus või magus. Termineid "mõdu" ja "meevein" võib kasutada sünonüümselt, kuigi mõnedes kultuurides eristatakse neid üksteisest. Näiteks Ungaris peetakse mõduks jooki, mis on valmistatud meest, veest ja õllepärmist; meevein on aga valmistatud vees lahustatud meest ning viinamarjade või teiste puuviljade jääkidest. Poolas on levinud veini kangusega (enam kui 10% alkoholisisaldusega) magus mõdu (miód pitny, otsetõlkes "joodav mesi").

Eestis oli mõdu enne 13. sajandit üks levinumaid alkohoolseid jooke, kuid ristisõdijate tuleku järel tõrjus selle välja õlu ning muinaseestlaste mõduvalmistamise üksikasju tänapäeval ei teata.

Tänapäeval pole termin "mõdu" Eestis seadusega määratletud, seega ei pruugi mõdu nime all müüdavad joogid eelnevale kirjeldusele vastata. Selle asemel müüakse mõdu nime all sageli meega maitsestatud õlut.

Mõdu ajalugu

Ehkki tihti nimetatakse maailma vanimaks alkohoolseks joogiks õlut või veini võis see olla ka mõdu. Nimelt võib mõdu esineda looduslikult, ilma inimese sekkumiseta, kui vette kukkunud või muul viisil märjaks saanud mesi õhus lendleva pärmi mõjul käärima hakkab. Aastatuhandeid kasutatigi mõdu kääritamiseks just looduslikku pärmi: meega segatud vesi jäeti lahtiselt õue seisma ja oodati, kuni looduses esinev pärm selle ära kääritab.

Kulturoloog Claude Lévi-Strauss on pidanud just mõdu märgiks üleminekust "loodusest kultuurile". Arheoloogilistest leidudest, millel on tuvastatud mõdu jääke, on vanimate seas umbes 7000 aastat eKr Põhja-Hiinast pärit potikild. Sellelt tuvastati mõdu, riisi, puuviljade ja orgaaniliste käärimisjääkide jälgi. Mõdu vanimaks säilinud kirjelduseks on oletatud Rigvedas mainitud joovastavat ainet nimega sōma. Mõdu on olnud tähtis ka teistes mütoloogiates, näiteks kirjeldas Snorri Sturlusson "Nooremas Eddas" luulemõdu, mis tehti Kvasiri verest ning mis andis joojale tarkuse ja luuleanni.

Mõdu oli levinud ka Vana-Kreekas ja Roomas, kus Plinius vanem eristas meeveini mõdust. Umbes 60 pKr kirjeldas Columella mõdu valmistamist traktaadis "De re rustica".

Mõdu liigid

Mõdul on palju alaliike, mis võivad omavahel maitse poolest suuresti erineda. Peale mee kasutatakse mõdus tihti ka lisandeid, sealhulgas näiteks puuvilju ja vürtse. Mõdu iseloom oleneb ka laagerdumise ajast ning pärmist, mida kääritamisel kasutatakse. Mõdu võib olla ka mitut liiki jookide segu, näiteks kutsutakse õunte ja kaneeliga tehtud mõdu inglise keeles cyser'iks või õuna-metheglin'iks.

Metheglin on vürtsidega (nelk, kaneel, muskaat) või ürtidega (angervaks, humal, lavendel, kummel) valmistatud mõdu.

Cyser on mõdu ja siidri segu. Enamasti kasutatakse puuviljalisandina õunu.

Melomel'iks kutsutakse mõdu, mis on valmistatud marjadest (vaarikas, põldmari, maasikas).