Pilteepos Kalevipoeg

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Pilteepos "Kalevipoeg" on graafiline novell, mis põhineb Fr. R. Kreutzwaldi koostatud eesti rahvuseeposel "Kalevipoeg".[1] Tegu on esimese "Kalevipoja" tõlkega võru keelde.[2]

Seitsmeosalisena kavandatud teose autorid on harrastusajaloolased Raoul Annion ja Marek Laimets.[3] Pilteepose esimene osa valmis 2014. aastal, teine 2016 ja kolmandat osa esitleti 2017. aastal. Igal osal on erinev kunstnik. Esimese osa illustreeris Toom Tragel, teise Jevgenia Dudin ja kolmanda Ats Nukki[4]. Valmimas on eepose neljas osa, mille kunstnik on Urmas Viik.

Eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Eesmärk on propageerida rahvuseepost "Kalevipoeg" Eestis kui ka mujal, tuua see meie inimestele lähemale, elavdada muinasaegne eepiline lugu käesolevatele põlvedele ja teha sellest tänapäevases mõistes väärikas rahvakultuuri kunstiteos. Teos on suunatud kõigile vanuseklassidele, aga eeskätt kui pilteepos – sobiks ta kindlasti väga hästi just noortele. Samas, kuna teoses on kätketud ehedat materjali Kalevipoja eeposest selle autentsel regivärsilisel kujul, siis sobiks see kindlasti ka vanemale põlvkonnalegi. Võimalikult realistlikule pildimaterjalile ja ajaloolistele materjalidele tuginedes avab teos lugeja ees kogu oma eheduses tolle aja ühelt poolt karmi, teisalt regivärsile tuginedes jälle luuleliselt ilusa muinasaja maailma. Pildimaterjalile tuginedes on ka kõik ümbruskond koos sealse looduse, erinevate inimtüüpide, mütoloogiliste jumaluste ja haldjatega kindlasti väga arhailine, mis aitab lugejal-vaatajal seda kahtlemata paremini omastada ja nendesse rollidesse sisse elada. Seetõttu on antud kontekstis ka teoses olev regivärsiline luulekeel paremini omastatav ja loetav, mitte ainult lastele ja kooliealistele, vaid ka neile, kes muidu luulekeelest eriti lugu ei pea.

Ilmunud raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pilteepos “Kalevipoeg” I osa 2014. Kunstnik Toom Tragel
  • Pilteepos “Kalevipoeg” II osa 2016. Kunstnik Jevgenia Dudin
  • Pilteepos “Kalevipoeg” III osa 2017. Kunstnik Ats Nukki

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hendrik Alla (29. märts 2016). "Tahad uut «Kalevipoega»? Vaata siia!". Postimees. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  2. Tõnu Karjatse (27. november 2014). "Valmis pilteepose "Kalevipoeg" esimene raamat". ERR. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  3. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :0 on ilma tekstita.
  4. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :1 on ilma tekstita.
  5. Rainer Kuuba (14. detsember 2014). "Mälestuspäev". Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum Võru Instituudi muuseumiosakond. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  6. Aire Koik (13. märts 2015). "Keeletegu 2014". Haridus- ja Teadusministeerium. Vaadatud 13. märtsil 2018.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Projekti kajastus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Valmis pilteepose "Kalevipoeg" esimene raamat" ERR, 27. november 2014.[1]
  • "Asjatundjad leidsid Kalevipoja kodu" ERR "Pealtnägija" 4. mai 2016.[2]
  • "Kreutzwaldi muuseumis esitleti "Kaelvipoja" pilteepose teist osa" ERR 11. november 2016.[3]
  • "Tartus esitleti pilteepose "Kalevipoeg" teist osa" ERR 20.november 2016.[4]
  • "Эпос в картинках: может ли новое слово в книгоиздании придать импульс интеграции?" ERR "Твой Вечер" 29. november 2016.[5]
  • ""Kalevipoeg" pilteeposena" TallinnaTV "Kultuurimeeter" 10. veebruar 2017.[6]
  • "Tõetruud illustratsioonid aitavad rahvuseepost "Kalevipoeg" paremini mõista" TV3 "Seitsmesed" 18. jaanuar 2018.[7]
  • Rein Sikk. "Kalevipoja" piltjutustusele loodetakse suurt edu. – Eesti Päevaleht, 30. mai 2014.[8]
  • Riina Mägi. Kalevipoeg hakkas kõnelema pildikeeles – "Vooremaa", 9. detsember 2014.[9]
  • Viron kansalliseepos taipui vauhdikkaaksi sarjakuvaksi. – YLE UUTISET, 11. detsember 2014.[10]
  • "Kalevipoeg" ilmus muinasaega kujutavate tõetruude illustratsioonidega. – Postimees, 07. jaanuar 2015.[11]
  • Hendrik Alla. Kasutusjuhend: kuidas lugeda pilteepost Kalevipoeg – Postimees 08. jaanuar 2015.[12]
  • Rein Veidemann, Eepose uus tulemine – Õpetajate Leht, 13. veebruar 2015.[13]
  • Siiri Liiva. Tutvustati võru- ja eestikeelse pilteepose «Kalevipoeg» II osa – Postimees 11. november 2016.[14]
  • "Kalevipoja" uus tulemine – sedapuhku pilteeposena – Linnaleht, 22. detsember 2016.[15]
  • Jaan Lukas. Pilteepos Kalevipoeg II jutustab eeposekangelase noorukiaastatest – Vooremaa, 09. veebruar 2017.[16]
  • Kaspar Koort. "Kalevipojast" pilteepost loov hobiarheoloog avastas Kalevi külast põneva muistise – Tartu Postimees, 19. mai 2017.[17]
  • Kalevipoja pilteepos sai kolmanda osa – Eesti Ekspress, 20. detsember 2017.[18]
  • Järjekordne tükk rahvuseepost on "pilti pandud" – Vooremaa, 21. detsember 2017.[19]
  • Janno Zõbin. Mis oleks, kui loeks pisut teistmoodi eepost "Kalevipoeg"? – Tartu Postimees, 25. detsember 2017.[20]
  • Jaan Lukas. Pilteepos "Kalevipoeg" kirjeldab üsna täpselt ammuste aegade tegelikku elu. – Koit, 06. jaanuar 2018.[21]
  • Ilmus pilteepose "Kalevipoeg" 3. osa – Võru Linna Leht jaanuar 2018[22]
  1. Tõnu Karjatse (27. november 2014). "Valmis pilteepose "Kalevipoeg" esimene raamat". ERR. Vaadatud 14. märtsil 2018.
  2. Taavi Eilat (4. mai 2016). "Asjatundjad leidsid Kalevipoja kodu". ERR. Vaadatud 14. märtsil 2018.
  3. Merili Nael (11. november 2016). "Kreutzwaldi muuseumis esitleti "Kaelvipoja" pilteepose teist osa". ERR. Vaadatud 14. märtsil 2018.
  4. Kultuur (20. november 2016). "Tartus esitleti pilteepose "Kalevipoeg" teist osa". ERR. Vaadatud 14. märtsil 2018.
  5. Твой Вечер (29. november 2016). "Эпос в картинках: может ли новое слово в книгоиздании придать импульс интеграции?". ERR. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. märts 2018. Vaadatud 14. märtsil 2018.
  6. Maris Johannes (10. veebruar 2017). ""Kalevipoeg" pilteeposena". Tallinna TV. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. märts 2018. Vaadatud 14. märtsil 2018.
  7. Feliks Undusk (18. jaanuar 2018). ""Tõetruud illustratsioonid aitavad rahvuseepost "Kalevipoeg" paremini mõista"". TV3. Vaadatud 14. märtsil 2018.
  8. Rein Sikk (30. mai 2014). ""Kalevipoja" piltjutustusele loodetakse suurt edu". Eesti Päevaleht. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  9. Riina Mägi (9. detsember 2014). "Kalevipoeg hakkas kõnelema pildikeeles". Vooremaa. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  10. Jussi Mankkinen (11. detsember 2014). "Viron kansalliseepos taipui vauhdikkaaksi sarjakuvaksi". Yle TV1. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  11. Hendrik Alla (7. jaanuar 2015). "«Kalevipoeg» ilmus muinasaega kujutavate tõetruude illustratsioonidega". Postimees. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  12. Hendrik Alla (8. jaanuar 2015). "Kasutusjuhend: kuidas lugeda pilteepost Kalevipoeg". Postimees. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  13. Rein Veidemann (13. veebr. 2015). "Eepose uus tulemine". Õpetajate Leht. Vaadatud 13. märtsil 2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  14. Siiri Liiva (11. november 2016). "Tutvustati võru- ja eestikeelse pilteepose «Kalevipoeg» II osa". Postimees. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  15. Kristjan Roos (21. detsember 2016). ""Kalevipoja" uus tulemine – sedapuhku pilteeposena". Linnaleht. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  16. Jaan Lukas (9. veebruar 2017). "Pilteepos Kalevipoeg II jutustab eeposekangelase noorukiaastatest". Vooremaa. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  17. Kaspar Koort (19. mai 2017). "«Kalevipojast» pilteepost loov hobiarheoloog avastas Kalevi külast põneva muistise". Tartu Postimees. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  18. "Kalevipoja pilteepos sai kolmanda osa". Eesti Ekspress. 20. detsember 2017. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  19. Riina Mägi (21. detsember 2017). "Järjekordne tükk rahvuseepost on "pilti pandud"". Vooremaa. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  20. Janno Zõbin (25. detsember 2017). "Mis oleks, kui loeks pisut teistmoodi eepost «Kalevipoeg»?". Tartu Postimees. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  21. Jaan Lukas (6. jaanuar 2018). "Pilteepos "Kalevipoeg" kirjeldab üsna täpselt ammuste aegade tegelikku elu". Koit. Vaadatud 13. märtsil 2018.
  22. Raoul Annion (jaanuar 2018). "Ilmus pilteepose "Kalevipoeg" 3. osa". Võru Linna Leht. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. märts 2018. Vaadatud 13. märtsil 2018.