Mine sisu juurde

Lavassaar

Allikas: Vikipeedia
Lavassaar
Õhuvaade Lavassaarele
Õhuvaade Lavassaarele
Ümbritseb Soome laht
Koordinaadid 60° 1′ N, 27° 51′ E
Pindala 13,9 km² Muuda Vikiandmetes
Kõrgeim koht
30 m üle merepinna
Lavassaar (Leningradi oblast)
Lavassaar

Lavassaar (vene keeles Мощный, Moštšnõi, soome Lavansaari, rootsi Lövskär) on saar Soome lahes. 24 km Kurgolovo poolsaarest, 70 km Kotka linnast ja 120 km Peterburist. Suursaare järel on Lavassaar Soome lahe teine suurim saar, pindalaga 13,9 km². Saarel on luiteid, kõrgustes kuni 30 meetrit. Administratiivselt kuulub saar Kingissepa rajooni Leningradi oblastis.

Saare soomekeelne nimi Lavansaari koosneb sõnadest lavea- (lai) ja "saar". Sama nimi kordub teistes keeltes nagu eesti, vadja Lavasaari ja isuri Lauvassaari.[1] Vene keeles oli saare nimi samuti soomepärane Лавенса(а)ри, Lavensa(a)ri. Kuid 1951. aastal nimetati saar ümber venekeelse nimega – Мощный, Moštšnõi (võimas).

Esimesed inimasustuse säilmed saarel pärinevad pronksiajast. Pronksiaegsetest kivikalmetest (hiidenkiuas) Suisaarist saare lääneosas on leitud söe säilmeid ja pronksist nuga. Saarelt on leitud rauaaegset keraamikat ja nõusid, aga ka kalmistuid ja asustusi saare lääneosas, mida on uurinud soome arheoloog Sakari Pälsi .[2]

13. sajandil vallutas saare Rootsi Kuningriik. Uusikaupunki rahu 1721. aastal loovutas saare Vene Keisririigile, mis läks Soome Suurvürstiriigi alluvusse. 1763. aastal läks saar Johhannese valda ja aastatest 1810–1817 Viiburi kihelkonda, mille järel kanti saar üle Koivisto valda. Saarele ehitati puidust kirik 1789. aastal. 16. sajandi keskel olevat saarel olnud 30 talu, mis hävitati Vene-Rootsi sõjas (1788–1790).[3]

Lavassaare ja Penisaare kaart

17. sajandil asustasid saare soomlased Koivisto saarestikust ja Virolahtist. 18. sajandi alguseks oli saarel 13 asulat.[3] 1889. aastal ehitati saarele kool, mis oli oma aja üks suurimaid soomes.[4] 1904. aastal loodi Lavassaarest ja Penisaarest vald ning eraldati see Koivisto vallast Viiburi maakonnas. Soome ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Tartu rahuga läksid saared Soome alluvusse. Saarestiku elanikkond kasvas 1920. aastaks üle 1300 inimese. 1939. aastal elas saarel kokku 1089 inimest.[5] Pärast Talvesõda vastavalt Moskva rahulepingule loovutati saar Nõukogude Liidule ja elanikkond evakueeriti.

1942. aastal uputasid Soome väed Lavassaare sadamas ankrus oleva Nõukogude suurtükilaeva Krasnaja Znamja.[6] Nõukogude ajast tänapäevani tegutseb saarel sõjaväebaas.

Lavassaart on mainitud eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" üheksandas loos, kus Viru ranna kallaspapid on andnud teada Viru vanemale, et Tütarsaarel ja Lavassaarel asuvad vaenuvägede laevad, mis plaanivad röövsõitu rannale.

Saarel räägiti Lavasaare murrakut.[3]

  1. ↑ Ernits, Enn (30. juuni 2020). "Vadja loodus- ja viljelusnimedest". Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics (inglise). 11 (1): 163–211. DOI:10.12697/jeful.2020.11.1.08. ISSN 2228-1339.
  2. ↑ Razzak (Yushkova), Maria (11. oktoober 2025). "Archaeological Survey of the Outer Islands of the Gulf of Finland in 2019". {{ajakirjaviide}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  3. 1 2 3 Lavansaaren murretta : kuka muistaa mitä myö on unohettu?. Lavansaari-seura. 2003.
  4. ↑ "Yläkansakoulu". www.lavansaari.net. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. juuli 2019. Vaadatud 12. mail 2026.
  5. ↑ "Väestösuhteet vuonna 1939" (soome). 1941. {{ajakirjaviide}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  6. ↑ "Meie Maa (1919-1944) 28 november 1942 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 12. mail 2026.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]