Friedrich Robert Faehlmann

Allikas: Vikipeedia
Friedrich Robert Faehlmann

Friedrich Robert Faehlmann (Fählmann; 31. detsember 1798 Ao mõis22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis Ao mõisa eestlasest valitseja pojana, võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada.

Õppis 1810–1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu Kubermangugümnaasiumis ja 18171827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.

Doktoriväitekirjaga Observationes inflammationum occultiorum ("Tähelepanekuid sisemistest põletikkudest"; 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale.

Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 18431845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust.

Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri "Mein Streit mit Nolcken" 1842, eesti keeles Postimehes 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.

Faehlmann oli üks eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" (Muistend Kalevipojast, ÕES-is 1839, eesti keeles 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.

1840–1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.

Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.

Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta).

1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845".

Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976).

Faehlmann on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule. Hauakivil on tema lemmiklause "Elu on üürike, aated jäädavad."

Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht (Ülikooli 21), kus ta elas 18431847.

Faehlmanni loomingu uusim koondväljaanne on "Teosed" (I–II, 19992002, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu).

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vaino Vahing ja Madis Kõiv on kirjutanud Faehlmannist näidendi.

Tartus Toomel Vana Anatoomikumi ees on Faehlmanni mälestussammas (autor Voldemar Mellik, 1930).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]