Mine sisu juurde

Sulevipoeg

Allikas: Vikipeedia

Sulevipoeg on Kalevipoja sõber ja võitluskaaslane Eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Teda on mainitud rahvuseepose kolmeteistkümnendas loos (Rännak laudadega, Teekond allmaailma, Põrgupiigad).

Kui Kalevipoeg tuleb allmaailmast päästetud põrgupiigadega, siis tahab ta need mehele panna:

.....Sugulastest soovitada;
Soovin ühe Suleville,
Annan teise Aleville,
Kolmanda kannupoisile. [1]

Eepose viieteistkümnendas loos (Tagaajajad, Raudoja nõianeitsi, Olevipoeg ja linnaehitus, Põrgupiigade saatus), kosis Sulevipoeg endale ühe põrgupiigadest, kelle Kalevipoeg Sarviku käest päästis.

Sulevipoeg, sugulane,
Valitses vanema piiga
Õhtuõnneks enesele.

Koos Alevipojaga päästis Sulevipoeg hiljem keskmise põrgupiiga tuuslari käest, kes oli piiga röövinud. Piiga sai seejärel Olevipoja naiseks. [2]

Eepose kuueteistkümnendas loos ("Lennuki" ehitus ja merereisi algus. Teekond maailma otsa. Lapumaa ja Varrak, lapu tark.) jõudis Kalevipoeg koos kaaslastega laeval Lennuk Lapu randa ning võttis teejuhiks Varraku, Lapu targa. Seilati merel kuni nähti Sädemesaart. Varrak ei soovitanud laevameestel saarele minna. Sulevipoeg seevastu pidas seda vajalikuks ning laev aeti randa. Saarel trotsis ta ohtu ning kõndis põrgu leeaugu poole, ehkki juuksed ja kulmud kõrbesid. Viimaks leidis ta, et tulekünkast pole kasu kellelgi:

Kodu võiks ta rehekütjaks,
Saunameestel küljesoojaks
Mitmes kohas mõnus oll.

Sulevipoeg arvas viimaks, et paras oleks võtta siit piibu peale tuld ja laeva peale tagasi minna. [3]


Eepose üheksateistkümnendas loos (Sarvik-taadi aheldus, Õnneaeg, Pidu ja Kalevi tarkuseraamat, Sõjateated) aheldas Kalevipoeg põrgus Sarviku ning naasis maa peale kuristiku koopasuu kaudu. Seejärel istuti sõpradega Lindanisas lustima, hõiskama ja mõdu jooma. Samal ajal käis Varrak tema kojas ringi ning leidiski midagi, mis oli seina küljes – tarkuseraamatu. Vaatamata Sulevipoja ja Olevipoja manitsustele väärt raamatut mitte loovutada, jäi Kalevipoeg oma varem antud lubadusele kindlaks ning loovutas raamatu Varrakule.

Sulevipoeg osales koos kaasvõitlejatega ka eepose kahekümnendas loos (Valmistumine sõjaks, Lahingud, Raudmeeste saadikud, Kalevipoja surm, Põrgu väravas) mainitud viimases lahingus, kus ta hukkus:

Vaenukirves, vereriista,
Tapellikult tabadelles
Puutus Sulevite puusa -
Liha luuni lõikaeli.....
....Sulevite poja sängiks
Kasvatati kõrge küngas,
Paigutati potikene
Künka otsa kividega,
Kuhu põlend tuhapõrmu
Mälestuseks maetie.[4]