Kungla (mütoloogia)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kungla on eesti mütoloogias õnnemaa, muinasjutumaa. Arvatakse, et selle sõna võttis esimesena kasutusele F. R. Kreutzwald[1], kes mõtles selle all eelkõige Ojamaa saart[2].

Kungla nimi tuleneb rootsi keelest ("det kungliga folket")[3].

Laul[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti muusikas on "Kungla rahvas" (Friedrich Kuhlbars / Karl August Hermann) väga tuntud laul:

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.....

Kalevipoeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kunglat on mainitud eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" esimeses loos (Kalevi tulek. Salme ja Linda. Pulmad.), kui Lindale tuleb viiendana kosja Kungla kuninga poeg.

Kunglast on juttu ka eepose üheksateistkümnendas loos (Sarvik-taadi aheldus, Õnneaeg, Pidu ja Kalevi tarkusraamat, Sõjateated). Peale Sarviku aheldamist ja allilmast naasmist on Kalevipoeg koos kaaslastega Lindanisas pidutsemas. Sõbrad paluvad Kalevipoega kosja minna:

Pane kihlad kottidesse,
Meelitused märssidesse,
Mine Kungla kosimaie,
Noorikuda nõudemaie!
Kunglas kasvab kodukanu,
Neitsikesi neljakesi.....
Kungla neitsid koovad kangast,
Teevad kullast toimelista,
Koovad hõbelõngalista,[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]