Kungla (mütoloogia)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kungla on eesti mütoloogias õnnemaa, muinasjutumaa. Arvatakse, et selle sõna võttis esimesena kasutusele F. R. Kreutzwald[1], kes mõtles selle all eelkõige Gotlandi saart[2].

Kungla nimi tuleneb rootsi keelest ("det kungliga folket")[3].

Laul[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti muusikas on "Kungla rahvas" (Friedrich Kuhlbars / Karl August Hermann) väga tuntud laul:

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.....

Kalevipoeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kunglat on mainitud eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" esimeses loos (Kalevi tulek. Salme ja Linda. Pulmad.), kui Lindale tuleb järekorras viiendana kosja Kungla kuninga poeg.

Kunglast on juttu ka eepose üheksateistkümnendas loos (Sarvik-taadi aheldus, Õnneaeg, Pidu ja Kalevi tarkusraamat, Sõjateated). Peale Sarviku aheldamist ja allilmast naasmist on Kalevipoeg koos kaaslastega Lindanisas pidutsemas. Sõbrad paluvad Kalevipoega kosja minna:

Pane kihlad kottidesse,
Meelitused märssidesse,
Mine Kungla kosimaie,
Noorikuda nõudemaie!
Kunglas kasvab kodukanu,
Neitsikesi neljakesi.....
Kungla neitsid koovad kangast,
Teevad kullast toimelista,
Koovad hõbelõngalista,[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]