Kalev (mütoloogia)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kalev on tegelane eesti rahvuseeposest "Kalevipoeg". Kalev oli Kalevipoja isa ning Linda abikaasa.

Arvatavalt ühissoome ajast põhinev vägilasnimi, mis olevat tekkinud sõnast kali - jõud, vägi (August Annist) [1].

Legend räägib, et Kalev olevat maetud Toompeale, kuhu Linda ta tõi, ning Toompea klindisaar olevat Kalevi hauaküngas.

Eepos[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rahvuseepose esimeses loos (Kalevi tulek. Salme ja Linda) mainitakse Kalevalat, kus tõusis kuulus sugu, kange Kalevite selts. Põhja piiril Taara talus kasvas peres kolm poega. Üks vendadest läks Venemaale, teine tuiskas Turjamaale, kolmas istus Põhjakotka selga ja lendas üle Läänemere, kus kotkas viskas mehe Viru randa. Kolmas vend oli Kalev.

Noor lesk leidis karjateelt kana, tallermaalt tedremuna ja vainult varesepoja. Lesk sai kasulapsed, kanast kasvas Salme, tedremunast Linda ja varesepojast sai vaeslaps. Tütardele tulid kosilased. Salme lükkas tagasi kuu ja päikese kosjad ning nõustus kolmanda kosilasega, kelleks oli täht-peig, Põhjanaela vanem poeg. Lindale tulid kosja kuu, päike, vesi, tuul ja Kungla kuningapoeg. Linda lükkas need kosilased tagasi ja nõustus kuuenda kosilase Kaleviga, ehkki lesk keelas kanget võtta.

Tuli Kalev, kange meesi,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümne kutsariga,
Ise uhke täku seljas;..................
Kalev kosis kuldaneidu,
Võttis Linda kodukanaks,
Võttis kalliks kaisutavaks,
Ajaviitvaks armukeseks.................
Siis ta, armas, astus saani,
Kargas kõpstes peiu kõrva.
Kalev pani pika sääre
Vöö kombel neiu ümber[2]

Rahvuseepose teises loos (Vana Kalevi haigus ja surm. Kalevipoja lapsepõlv) oli Linda kasvatanud kangeid poegi isa kuju kandjateks. Pojad olid enamuses läinud võõramaale õnne otsima. Isal oli kindel soov:

Kalev-taati oli käskind,
Kindlal sõnal kinnitanud:
Meie maada markamata
Ühe poja päranduseks,
Valitsuse-vallaks jätta.

Kõige rohkem oli taadi võimu märgata hiljem Kalevipojas, kes oli pesamuna ja tuli päevavalgusele peale isa surma. Kalev oli enne viimase poja sündi Lindale ettekuulutusi teinud ja muuhulgas õelnud, et kuningriiki ei tohi jagada, et see ei nõrgeneks. Valitseja tuli leida selliselt:

Kasvab meheks noorem poega,
Heitku liisku vendadega,
Kes see rahva kaitsejaksi,
Kuningriigi valitsejaks
Nende seast peab tõusemaie!

Pärast pikki pajatusi ja arvamisi riigi pärimise pärast langes Kalevite taat voodisse põdema, ega tõusnud abita omale jalule. Linda saatis sõle sõudemaie ja lepatriinu lendamaie, et nad tooksid arsti või tarkadelt nõu. Kuid ei kuu, täht, päev ega Soome sõnatargad osanud aidata. Peale Kalevi surma nuttis Linda seitse päeva ja siis kaevas kena haua:

Punalilled palge peale,
Sinililled silmadelle,
Kullerkupud kulmudelle...

Linda leinas Kalevit rohkem kui kolm kuud, seejärel hakkas Kalevi kalmule kive kandma, et hauaküngas jääks tunnismärgiks järelpõlvedele.

Kohta praegu kutsutakse
Tallinna T o o m p e a mäeksi.
Sealap vana Kalev puhkab,
Uinub igavesta unda[3].

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Edgar V. Saks. Kust tuleneb "Kalev" või "Kalevipoeg?" Võitleja, oktoober 1961, nr. 10, lk. 2.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kalevipoeg, Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1975, lk 282
  2. Kalevipoeg. Esimene lugu
  3. Kalevipoeg. Teine lugu