Sarvik

See artikkel räägib müüditegelasest; seeneperekonna kohta vaata artiklit sarvik (perekond), vesikirbuliste perekonna kohta vaata artiklit sarvik (vesikirbuline)

---

"Nõmme kurat"

Sarvik on müütiline tegelane, allilma valitseja eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Teda on mainitud eepose neljateistkümnendas loos (Allmaailma vaatlus. Esimene võitlus Sarvikuga. Lahkumine.), seitsmeteistkümnendas loos (Võitlus Virumaal. Kangelaste teekond kodu poole. Seigad vanamoori ja härjapõlvlasega. Lustipidu murueide tütardega), kaheksateistkümnendas loos (Teine teekond allmaailma. Lahing põrgulistega. Kahevõitlus Sarvikuga) ja üheksateistkümnendas loos (Sarvik-taadi aheldamine. Õnneaeg. Pidu ja Kalevi tarkusraamat. Sõjateated).

Kalevipoeg jõudis allilma ning põrgupiigad tutvustasid talle Sarviku valdusi ja elu-olu. Sarvikul oli lisaks varakambritele ja muudele ruumidele ka seitse tuba: rauast, vasest, hõbedast, kullast, siidist, sametist ja poordist. Lisaks seitse aita: kivist, paest, kanamunast, hanemunast, vikikivist, kotka munast ja siuru munast.

Kalevipoeg uuris piigadelt, kes Sarvik-taat sugult on. Vanem piiga vastas:

Sest ei ole meie kuulnud.

Kas teda karu poeginud,

Hunti metsas imetanud,

Karjamära mängitanud,

Kitse kätkis kiigutanud -

See kõik seisab sõba alla,

Noorem põrgupiiga rääkis, et Sarvik lubab oma varjulistel hingedeajal korraks koduvainudel ja omaste juures käia, kuid nad peavad kiirelt tagasi olema ning rauast ja vasest kambrites igavest tööd tegema. Keskmine piiga teatas, et vahel peab Sarvik kullast toas sõpradega pidu:

Õlle hullul hõiskamaie.

T ü h i on tal kälimeesi,

Põrgu l i t a tema tädi,

Valge mära vanaema.

Põrgupiigad hoiatasid, et kes võõras Sarviku silma alla satub, on surmasuus. Vanem piiga ütles Kalevipojale, et kui ta tahab neid päästa, peab ta kasutama võluvõimega küüntelaastust kübarat. Sarviku sängisambas oli kaks märjukest, paremal käel jõudu andev ja vasemal käel jõudu võttev. Põrgupiigad vahetasid kavalasti klaasid omavahel.

Sarvik saabus maa müdisedes, nägi Kalevipoega ja ütles, et ei ole sellel siit enam pääsmist päevapaiste alla. Kalevipoeg kutsus ta lagedale jõudu katsuma, millega Sarvik nõustus, olles enne joonud jõudu võtvat märjukest. Võitja võis kaotaja aheldada. Nende kemplemine vältas kahevahel kaua, ilma võitjat nägemata. Seejärel pani Kalevipoeg imekübara pähe, kasvas tugeva tamme suuruseks ning heitis Sarviku liivasõmerasse. Kuid enne kui Kalevite pojal õnnestus maaslamaja kammitsraudadesse köita, kahanes Sarvik pisikeseks ja kadus soose sinise suitsuna. Vägilane võttis turjale kullakotid ja põrgupiigad ning jõudis võlukaabu jõul otse allmaailma koopa väravasse.