Idapataljonid
| Idapataljon | |
|---|---|
| Tegev | 1942 – 1943 |
| Riik |
.svg){kind=small} Suursaksa Riik |
| Kuuluvus | Idarinne, Wehrmachti Väegrupp Nord |
| Haru | 18. armee ja 16. armee idaüksused |
| Liik | jalavägi |
| Suurus | 3 pataljoni 2 üksikkompaniid |
Idapataljonid (saksa Ost-Bataillone) olid Teise maailmasõja ajal Wehrmachti Idaväeosade koosseisus moodustatud väeüksused.
Idapataljonidesse värvati mehi rahvus- või religioonipõhiselt nii sunniviisiliselt kui ka vabatahtlikkuse alusel. Paljud nendest koguti kokku sõjavangide hulgast. Pataljonide ohvitseride (üle poole) ja allohvitseride (ligi kolmandik) hulka kuulusid ka Saksa ohvitserid.[1]
Idapataljonid asusid sageli rindejoonest eemal ja neid kasutati näiteks rannakaitses ja partisanide vastastes operatsioonides. Vangilangenud idapataljonide liikmeid ootas sageli mahalaskmine või karmid tingimused vangilaagrites.
Rahvuspõhiste idapataljonide alusel moodustati idaleegione (mitte segi ajada SS-leegionidega) – Turkestani Leegion, Kaukaasia-muhameedlaste Leegion (hilisem Aserbaidžaani Leegion), Gruusia Leegion, Armeenia Leegion ja Volga-Tatari Leegion. Idaleegionid ei osalenud lahingutegevuses kunagi terviküksusena – nende põhifunktsiooniks oli üksikpataljonide koosseisude väljaõpe, varustamine ja langenute asendamine.[1]
Idapataljonide ja kompanii moodustamine Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]23. oktoobril 1942 lõppes 1941. aasta sügisel moodustatud julgestusgruppide vabatahtlike aastane teenistusleping ning umbes pooltest Saksa sõjaväe teenistusse jäänud julgestusgruppide vabatahtlikest moodustati 3 idapataljoni ja 1 idakompanii:
- 657. Üksik Idakompanii, 183. Eesti julgestusgrupi 13. kompaniist
- 658. Idapataljon – Ost-Bataillon 658, ülem major Alfons Rebane
- 659. Idapataljon – Ost-Bataillon 659, ülem hauptman Georg Sooden
- 660. Idapataljon – Ost-Bataillon 660, ülem oberleutenant Andres Korp
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]
| |||||||||||||||
