16. sajand Eestis

16. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti keskajast.

Euroopa poliitiline kaart, ca 1560. aastal

Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534).

Alade poliitiline jaotus

Eesti ala kuulus kuni 16. sajandini koos Lätiga Vana-Liivimaa koosseisu. Vana-Liivimaal olid tihedad seosed ka Saksa-Rooma riigiga: 1521. aastal said riigivürstideks (keisri vasalli tiitel) ka Tallinna ja Kuramaa piiskop ning 1526. aastal ka Liivi ordu maameister, mille järel võis kogu Liivimaad Saksa-Rooma riiki või vähemalt keisri ilmaliku ülemvõimu alla kuuluvaks lugeda. Riigivürstideks olid juba 13. sajandist, 1225. aastast Riia ja Tartu piiskop, 1228. aastast Saare-Lääne piiskop.

Lõplikult omandas Liivi ordu Põhja-Eesti 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.

Alates 1420. aastatest olid kohalikud riigid koondunud veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks, ehkki viimased uurimused on näidanud selle anakronistlikkust, sest Liivimaa territooriumid olid omavahel liialt lõdvalt seotud, et seda saaks pidada poliitiliste üksuste (riikide) liiduks.

Tartu aastal 1553

Liivi ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.

Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad vaimulikud võimumehed olid toompraost ja toomdekaan, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti (samuti oli kaks stiftifoogti Läti alal olevas Riia peapiiskopkonnas). Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583).

Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid veel Keila, Viru-Nigula, Helme, Otepää, Põltsamaa, Vastseliina, Koluvere, Kirumpää, Pirita, Laiuse, Vana-Kastre ja Uus-Kastre. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.

Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk rüütelkonda kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.

Talupojad ei mänginud Liivimaa poliitikas rolli, sest nad ei saanud osaleda poliitiliste seisuste kogunemistel ning suurem osa neist oli allutatud kas vasallile või maaisanda mõisavalitsejale. Samas oli Eestis siiski ka vabatalupoegi, kõige rohkem oli neid Järvamaal. Talupoegade olukord halvenes keskaja lõpu poole, kui kujunes välja sunnismaisus.

Liivimaa-Moskva sõda

Moskva-Leedu sõjategevuspiirkonnad

 Pikemalt artiklis Liivimaa-Moskva sõda

15. ja 16. sajandil pidasid Vana-Liivimaa naaberriigid Moskva suurvürstiriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik omavahelisi sõdu slaavlastega asustatud alade pärast (tänapäeva Venemaa ja Valgevene territoooriumil) (Vt. Moskva-Leedu sõjad)

Aastatel 1500–1503 toimunud Moskva-Leedu sõjas sõlmisid ordumeister ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürst Aleksandras sõjalise liiduleppe, millega nad kavatsesid asutud Moskva vastu ühiselt. 21. juunil 1501 astus Leedu, Vene ja Žemaitija poolel sõtta Vana-Liivimaa. 27. augustil lõid Liivimaa väed Wolter von Plettenbergi juhtimisel vene vägesid Seritsa lahingus ja 8. septembril võtsid Ostrovi. Siiski pidid nad alanud epideemia tõttu taganema.

1502. aasta sügisel läksid vene väed pealetungile nii Liivimaal kui ka Leedus, saavutades rea võite. Vürst Daniil Štšenja rüüstas Liivimaa kirdeosa ja märkimisväärset osa Eestist, vene väed võitsid orduvägesid Helme linnuse juures. Suurhordi vägede rünnak sundis Ivan III paiskama sinna vene vägesid põhjast. Vene vägede ja Krimmi khaaniriigi liitlasvägede ühendatud jõududega löödi rünnak tagasi.

1502. aasta jooksul proovis Liivimaa rüütlivägi edutult vallutada Pihkvat (kaks korda), Krasnõi Gorodokki, Irboskat. 25. märtsil 1503 sõlmiti Leedu vahendusel Liivimaa ja Moskva vahel kuueks aastaks vaherahu, millega põhimõtteliselt kinnitati asjade sõjaeelset seisu. Rahu pikendati enam-vähem samadel alustel ka 1509., 1521., 1531. ja 1551. aastal.

Kultuur ja usuelu

16. sajandi alguses kerkis Liivimaal üles kohaliku kõrgema kooli idee, mida toetasid eriti Saare-Lääne piiskopid, 1540. aastatel ka Liivi ordu. Finantsvahendite ja huvipuuduse tõttu ei saanud ideest siiski asja ja ka reformatsiooni järel ei osutunud see võimalikuks. Mitmed Liivimaalt pärit vaimulikud, nende seas ka üksikud eesti päritolu inimesed, õppisid aga Lääne-Euroopa ülikoolides, seda juba 13. sajandi teisest poolest. Esimene teadaolev eesti päritolu ülikooliharidusega kõrgem vaimulik oli Saare-Lääne toomhärrra Johann Pulck.

1525. aastal ilmusid Lübeckis esimesed eestikeelsed trükised protestantlike jutlustega, kuid need hävitati katoliikliku Lübecki rae käsul. 1535. aastast on aga osaliselt säilinud samuti protestantlik eestikeelne teos, Wanradti ja Koelli katekismus. Kümmekond aastat hilisemast ajast on teada Hans Susi eestikeelseid jutlusi ja kirjatöid, need pole aga säilinud.

Reformatsioon

Liivimaa ja tema naabrid pärast 1525. aastat

 Pikemalt artiklis Reformatsioon Liivimaal

Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aastate alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524. aastal ja juba järgmisel aastal asus linna raad otsustavalt nende poolele. Sama toimus ka Tartus, kus tekkis konflikt katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1525. aastal toimus väiksemaid intsidente Narvas, veidi hiljem ka teistes Eesti linnades. 1520. aastate lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi, Haapsalu ja Vana-Pärnu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliiklust toetavatele positsioonidele, samas on andmed usuliste eelistuste kohta paljudes väikelinnades ebaselged. Liivi sõja alguseks olid aga arvatavasti kõik linnad luterlikud.

Linnadest erinevalt võttis vasallide ja teiste maaelanike, eriti talupoegade protestantluse poole kaldumine tunduvalt rohkem aega. Ka maaisandad jäid esialgu kindlaks katoliiklusele, kuigi alates 1530. aastatest hakkasid ka nende seas protestantlikud meeleolud vaikselt kanda kinnitama. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni jäid kõik valitsejad vähemalt ametlikult siiski katoliiklasteks, kuigi mitmed neist (sealhulgas ka viimane Riia peapiiskop ja viimased ordumeistrid) pooldasid uut usku. Vasallide seas levisid protestantlikud meeleolud tunduvalt laiemalt, kuid siiski oli osa neist veel Liivi sõja alguseski katoliiklased.

Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik, mistõttu maaasulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk. Linnaeestlased läksid koos teiste linlastega aga õige pea üle uue usu poolele.

Saare-Lääne vaenus

Olaus Magnuse kaart Carta Marina aastast 1539

 Pikemalt artiklis Saare-Lääne vaenus, Saare-Lääne piiskopkond

1530. aasta oktoobris suri ootamatult senine Saare-Lääne ja Tallinna piiskop Georg von Tiesenhausen ning Saare-Lääne toomkapiitel ja rüütelkond valisid uueks piiskopiks kohaliku aadelkonna seast pärineva Reinhold von Buxhoevedeni. Kuid juba tema valimise ajal avaldasid mitmed Läänemaa aadlikud eesotsas mõjuvõimsa rüütelkonna liidri Georg von Ungerniga valitud piiskopi ehk elekti vastu meelt.

Koadjuutorivaenus

 Pikemalt artiklis Koadjuutorivaenus

Aastatel 1556–1557 toimus viimane suurem sisekonflikt Vana-Liivimaal, Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahel. Selle põhjusteks olid lisaks sisepingetele aga ka välismaiste valitsejate, eestkätt Preisimaa hertsogi Albrechti, Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I ja Poola kuninga Zygmunt II Augusti huvid, Christoph von Mecklenburgi Riia peapiiskopi koadjuutoriks määramisel.

1557. aastal jõuti Poola kuninga Zygmunt II sõjalaagris Posvolis (tänapäeva Pasvalys) nii kaugele, et Saksa-Rooma riigi saadikute vahendusel esitati liivimaalastele kaks rahulepingut: esimene taastas peapiiskopi ja Christophi positsioonid ja varad, kuigi keelas neil maad sekulariseerimast, teisega sõlmiti aga Zygmunt II ja Liivimaa vahel rahuleping, lahendades nende pikaajalise piiritüli ja kaubandusvastuolud. 14. septembril, kui ordumeister Fürstenberg lepinguid kinnitama tuli, sõlmiti kuninga ja tema vahel ka kolmas, salajane leping, liit Venemaa vastu. See ei rakendunud aga enne ellu kui mõlema rahuleping Venemaaga oli lõppenud, seega sai see realiseeruda mite varem kui alles viie aasta pärast. Seega oli liidu tähendus suhteliselt tühine, ent see aitas Liivimaad tihedamalt siduda Zygmunt II poliitikaga. Hoolimata kõigest ei saanud Liivimaast Posvoli lepingute järel Zygmunt II sõltlast. 7. oktoobril, kui hertsog Christoph pidulikult koadjuutoriks valiti, oli ka koadjuutorivaenus lõplikult läbi.

Traditsioonilise arusaama järgi näitas koadjuutorivaenus naaberriikidele selgelt, et Vana-Liivimaa sisekorraldus on nõrk ning selle osariigid ei suuda enam kuidagi vastu seista välissurvele. On ka arvatud, et see kiirendas Ivan IV otsust alustada Vene-Liivi sõda.

Liivimaa sõda

Viimane Liivi ordu maameister Gotthard Kettler, umbes 1565. aastal

Ivan Julm 16. sajandi ikoonil

Hertsog Magnus 1563. aastal

 Pikemalt artiklis Liivimaa sõda, 1558–1583

 Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda, 1558–1561

Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas mais Narva, juunis Vastseliina ja juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret.

1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ja vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivi ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. Paidet ei õnnestunud venelastel aga vallutada. 1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi kaitse alla, samas kui aasta lõpus alistusid Riia peapiiskop ja ordu lõplikult Poolale. 1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond. Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. Riia peapiiskop Wilhelm säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte ilmaliku võimu. 1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus, Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla.

Nii keskaja lõpuks Eestis kui ka Vana-Liivimaa lõpuks on mõnikord peetud 2. augustil 1560 hilisemate Omuli ja Holdre mõisate vahelises metsas toimunud Härgmäe lahingut, mille käigus Vene väed purustasid Liivimaa ordu väliväed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. Juriidiliselt võttes on sobivamaks tärminiks peetud siiski 1561. või 1562. aastat, kuna selleks ajaks oli Põhja-Eesti alistunud Rootsile ja Liivi ordu Poolale, samas kui Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla ning Ida-Eestit okupeerisid Vene väed.

Eestimaa uued valitsejad

Rootsi kuningriik

Tallinn aastal 1561

Rootsi kuningas (1560–1568) Erik XIV

1560. aasta lõpuks oli selge, et kohalikud Liivimaa riigid enam iseseisvalt püsima ei jää. Et end Vene ohu käest päästa, hakati nüüd selgelt otsima uusi maaisandaid. Ordumeister Kettler pooldas Poola suunda, ent palju oli ka Taani-meelseid, kes oleks end meelsasti Magnuse võimu alla andnud. Põhja-Eestis kasvas aga toetus Rootsile, kellelt loodeti efektiivsemat toetust Vene vägede vastu. Esialgu käisid läbirääkimised Soome hertsogi Johaniga, ent kuni Rootsi troonil oli Gustav I Vasa, polnud Rootsile alistumine mõeldav. Olukord muutus täielikult Gustav I Vasa surma järel, Erik XIV troonile tõustes, kes soovis Rootsi võimu Läänemere-ruumis tunduvalt kasvatada.

Nüüd algasid Põhja-Eesti üha tihedamad kontaktid Rootsiga, 1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi kuningas Erik XIV kaitse alla. 1581. aastal, pärast Paide vallutamist Rzeczpospolitalt, läks kogu Põhja-Eesti ja Hiiumaa Rootsile.

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Leedu ja Poola

1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond. Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. Riia peapiiskop Wilhelm säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte ilmaliku võimu. 1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Lätimaa (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja Zygmunt II August. 1569. aastal moodustasid need seni personaaluniooni alusel valitsevat riiki Lublini uniooniga Rzeczpospolita riigi ning Liivimaa hertsogkond kuulus seejärel Poola kroonimaade hulka.

 Pikemalt artiklis Poola aeg, Liivimaa hertsogkond

Taani kuningriik

1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus, Saare-Lääne piiskopkonna Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla, mille valitsejaks nimetati Taani kuninga Christian III poolt poeg hertsog Magnus. Magnus oli küll protestant, kuid Saare-Lääne piiskopkond eksisteeris ametlikult siiski veel üle kümne aasta. Alles 1573. aastast lakkas see olemast, pärast seda, kui selle valdused võeti Magnuselt ära ja liideti Taani kuninga omadega.

 Pikemalt artiklis Liivimaa kuningriik

Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

Moskva tsaaririik

Narva Hermanni linnus Jaanilinna linnuse juurest vaadatuna

Moskva tsaaririigi valduses olid 1561. aastaks, Vene-Liivi sõjas vägede poolt 1558. aastal vallutatud Tartu linn, Tartu piiskopilinnus ja Tartu piiskopkond ning osa endise Liivi ordu territooriumist: Narva ordulinnus (1558–1581) ja Pärnu (1575–1582), Haapsalu (1576–1581), Karksi ordulinnus (1579–1582), Kirumpää piiskopilinnus (1558–1579), Laiuse ordulinnus (1558–1582), Lihula linnus (1576–1581), Koluvere loss (1576–1581), Vasknarva ordulinnus (1558–1582), Padise klooster (1576–1580), Tarvastu ordulinnus (1570–1582) ja Toolse ordulinnus (1558–1581) ja ümberkaudsed alad, kus suuremal osal vallutatud alast kehtis Moskva tsaaririigi võim kuni 1582. aastani.

Uuete valitsejate ümberjagamiskatsed

1561. aasta sügisel vallutasid Rootsi väed ordule kuulunud Padise kloostri ja 1562. aasta Pärnu ja Paide linna.

1561. aastal püüdis Moskva tsaar Ivan IV lahendada kujunenud poliitilist ja sõjalist olukorda diplomaatilisel teel püüdes abielluda järglasteta Jagelloonide dünastia pealiinis viimase meessoost liikme Poola kuninga Zygmunt II Augusti õega. Läbirääkimised lõppesid tulemusteta 1561. aasta sügisel ja Liivimaal algas uuesti sõjategevus. 1561. aasta septembris vallutasid Poola väed Mikołaj Radziwiłłi juhtimisel pärast viiepäevast piiramist Tarvastu ordulinnuse, vastupealetungil Poola vägedele purustasid vürstid Vassili Glinski ja Pjotr Serebrjanõi aga Radziwilli väed Pärnu lähedal ning purustasid lõplikult Tarvastu ordulinnuse. 1562. aastal toimus sõjategevus Pihkva- ja Valgevenemaal: leedulased Opotška lähedal ja Vene väed Leedu suurvürstiriigis, Vitebski, Orša juures.

1561. aastal sõlmisid Rootsi kuningas ja Moskva tsaar vaherahu 2 aastaks, mida 1563. aastal pikendati veel 7 aastaks.

1562. aastal abiellus Rootsi kuninga Erik XIV vend Soome hertsog Johan III, Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonicaga. Poola kuningas Zygmunt II August kinkis õele kaasavaraks hertsog Johanile, Liivimaal asuvad lossid: Paide (mis oli juba selle ajal rootslaste valduses), Helme, Karski, Ruhja, Trikata ja Härgmäe ordulinnused.

Erikule Johani iseseisvus ei meeldinud ja ta kutsus Johani Stockholmi. Johan III, kes valitses Soomet, ei täitnud Rootsi kuninga korraldust asuda tema poolel sõtta Poolaga ning anda valdus Liivimaal asuvate losside üle Rootsi kuninga vägedele, et vältida nende sattumist Liivimaal toimunud Liivi sõja käigus vene vägede kätte. Johan keeldus, käskis Erik XIV saadikud vangistada ja nõudis Soome aadlikelt usaldusvannet talle isiklikult, pärast Rootsi vägede poolset Abo piiramist, Johan III koos oma naisega Katarzyna Jagiellonkaga vahistati ja toimetati Stockholmi. 1563. aastal andis kuningas Erik XIV korralduse hõivata Johani linnused Eestimaal ning Rootsi väed hõivasid Karksi ordulinnuse.

Fail:Historical map of Estonia AD 1569.svg

Eesti alade jaotus 1569. aastal: Rootsi alad Põhja-Eestis, Taani alad saartel ja Läänemaal, Rzeczpospolita alad Lõuna- ja Kesk-Eestis, Moskva tsaaririigi alad Kagu-Eestis

Põhjamaade seitsmeaastane sõda

 Pikemalt artiklis Põhjamaade seitsmeaastane sõda

1563. aasta alanud Taani-Norra ja Rootsi vahelises sõjas, Taani kuninga poolt sõjakuulutamise järel, 28. juulil asusid Rootsi väed piirama hertsog Magnusele kuulunud Haapsalu linnust, mille vallutasid pärast 10-päevast piiramist ja rüüstasid ka Läänemaad. 1563. aasta septembris piirasid Rootsi väed ka nädala jooksul Koluvere piiskopilinnust. kuid Poola vägede lähenemisel põgenesid Koluvere juurest Tallinnasse jättes maha suurtükke.

Rootsi vägede Koluvere piiramise ajal tegid Poola kuninga vasalli, Kuramaa hertsogi Kettleri väed üllatusrünnaku Haapsalu piiskopilossile ning hõivased selle. Kettleri kutsel tulid hertsog Magnuse põgenenud vasallid Saaremaalt tagasi Haapsallu. Rootsi väed kogusid ennast ja vallutasid uuesti Haapsalu. Haapsallu kogunenud ülikud vangistati ja saadeti Stockholmi vangistusse.

1563. aasta septembris tegid Rootsiga sõjas olecvad Lübecki vabalinna kaupmehed kaubareisi Narva, kuid tagasiteel peeti osa neist Suursaare juures Rootsi sõjalaevade poolt kinni ja konfiskeeriti.

1564. aastal määrati Rootsi vägede juhatajaks Henrik Klasson Horn, kes 1564. aasta talvel piiras taas Koluvere linnust ja vallutas selle.

Flaami kartograafi Johannes Portantiuse poolt 1573. aastal koostatud kaart, mis ilmus esmakordselt Abraham Orteliuse poolt väljaantud atlases Theatrum Orbis Terrarum. Kaardil on kujutatud Vana-Liivimaa tema ajaloolistes piirides, poliitiline jaotus kaardil kujutab Liivi sõja eelset seisu

Kahekümneviieaastane sõda

 Pikemalt artiklis Kahekümneviieaastane sõda

1570. aastal puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. 1575. aastal alustas sõjategevust Moskva tsaaririigi vastu ka Poola, kus troonile oli tõusnud kuningas Stefan Bátory.

Stefan Bátory Pihkvas, 1580. aastal. (Jan Matejko maal).

Fail:Historical map of Estonia AD 1582.svg

Eesti alade jaotus 1582. aastal: Rootsi alad Põhja-Eestis, Taani alad saartel ja Läänemaal, Rzeczpospolita alad Lõuna-Eestis

1577. aastal toimus suur Moskva tsaaririigi ja Liivimaa kuninga Magnuse vägede poolt Tallinna piiramine ja samal ajal vallutas Ivan IV kogu Rzeczpospolita käes olnud ala ning pööras tülli Liivimaa kuningaga, kes oli sunnitud põgenema enda Kuramaa piiskopkonda. Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid Rzeczpospolita väed Pihkva ning Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

1582. aastal sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ja 10. augustil 1583 Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Rzeczpospolitale.

Rootsi ja Poola valdusi märkiv piir pandi paika 1582. aastal, sellest jaotusest kujuneski välja Eestimaa jaotus Eesti- ja Liivimaaks, mis likvideeriti alles 1917. aastal ühise Eestimaa kubermangu moodustamisega.

Sõda Sigismundiga

Aastatel 1598–1599 toimus sõda Rootsi trooni pärast luterliku hertsog Karli ning 1587. aastal Poola kuningaks ja 1592. aastal ka Rootsi kuningaks valitud katooliku Zygmunt III Waza vahel. Sõja lahingud toimusid ka Narvas.

Kronoloogia

Wolter von Plettenbergi büst Cēsise Jaani kirikus

• 1494 – Moskva suurvürst sulges Hansa kaubakontori, Liivimaal hakati kartma sõda Moskvaga.
• 1498 – Liivimaa seisused otsustasid hakata valmistuma ennetavaks sõjaks Vene (Pihkva ja Moskva) vastu.
• 1500 – sõlmiti Wolter von Plettenbergi, Liivi ordu sõjaline liit Poola kuninga ja Leedu suurvürsti Aleksanderi, Riia peapiiskopi, Kuramaa, Saare-Lääne, Tallinna ja Tartu piiskopi vahel Moskva suurvürstiriigi vastu, millega osapooled kohustusid 10 aasta jooksul mitte sõlmima vastasega separaatrahu.
• 1501–1502 – Liivimaa-Moskva sõda. Liivimaalased tegid kaks retke Pihkvamaale (Opotška ja Ostrovini), kuid ei suutnud linna vallutada. Moskva suurvürstiriigi vägede vasturetk 1501/1502 talvel oli taas ohvriterikas.
  • 13. september 1502 – toimus Smolino lahing, mille liivimaalased võitsid. Seda on peetud otsustavaks pöördeks sõjas, kuid tõenäoliselt oli tegu siiski suhteliselt vähetähtsa lahinguga.
• 1503 – Moskva suurvürstiriigiga sõlmiti Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahendusel 6-aastane vaherahu.
• 1508 – Liivimaa talupoegadelt võeti relvakandmise õigus
• 1509 – sõlmiti 14-aastane vaherahu Moskva suurvürstiriigiga, mida pikendati aastatel 1521, 1531 ja 1551.
• 1521 – Reformatsioon jõudis Liivimaale.
• 1522 – Maapäeval püüdsid piiskopid Lutheri õpetust ketserlikuks kuulutada, ent linnad ja vasallid olid sellele vastu.

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

• 1523 – Reformatsioon jõudis Tallinna ja Tartusse.
• 1524 – Tallinnas toimus dominiiklaste kloostris, Pühavaimu ja Oleviste kirikutesse ning lõhkus pühapilte, altareid ja muud kirikuinventarikirikus, Tartusse jõudis radikaalne jutlustaja Melchior Hoffmann.
• 1525 – Tartus toimus pildirüüste. Trükiti esimene eestikeelne raamat, katekismus, mis pole aga säilinud. Saksa ordu Preisimaal sekulariseeriti, kuid Liivi orduharu jäi alles.
• 1526 – Ordumeister Plettenberg sai Saksa-Rooma riigi keisri vasalliks.
• 1530 – Tallinna raekoja tuulelipuks pandi Vana Toomas.
• 1533 – esimene teade mustlastest Eestis.
• 1535 – Tallinnas hukati mõisnik Johann von Üxküll, kes oli tapnud oma endise talupoja, Tallinna kodaniku. Wittenbergis trükiti Wanradt-Koelli katekismus.
• 1549 – suri Tallinna kooliõpilane Hans Susi, kes alustas Piibli tõlkimist eesti keelde.
• 1554 – Liivimaa-Moskva rahuläbirääkimised, kus viimane nõudis Tartu maksu tasumist. Liivimaalased nõustusid, omateada Tartu maksu kehtestamise lepingut järele vaatama, ja rahu sõlmiti 15 aastaks.
• 1554 – valmis Vaekoda, Tallinnas Uuel turul
• 1556–1557 – Koadjuutorivaenus.
• 1557 – Moskva tsaar keelas Pihkva kaupmeestel kaubelda läbi Liivimaa linnade ning andis käsu kaubelda kõigi välismaa kaupmeestega läbi Ivangorodi, milleks käskis ehitada Narva jõe äärde kaid ja linnuse; vene kaupmehed võisid kaubelda välismaa kaupmeestega ka teistes Vene linnades.
• 1557 – Posvoli rahu, mille järel Moskva tsaar süüdistas Liivimaad vaherahutingimuste rikkumises ja Tartu maksu maksmatajätmises.

• 1558–1561 – Vene-Liivi sõda.
  • 1558 – Jaanuari lõpul tungis Moskva tsaari sõjavägi tatarlase Šig-Alei juhtimisel Tartu piiskopkonda. Rüüsteretked toimusid ka Harju- ja Virumaale. Samal ajal tungisid sisse ka venelaste abiväed Viļaka piirkonnas ja Peipsi järvest põhja pool. Venelased jõudsid ka Järvamaale, laastati kogu Ida-Eesti, raskesti kannatada said Vastseliina, Rõngu, Rannu, Kongota, Kärkna, Laiuse, Põltsamaa ja Jõhvi külad. Seejärel korraldasid liivimaalased vasturetki Narva jõe idakaldale ja Pihkvamaale.
  • 1558, 11. mai – vene väed vallutasid pärast tulekahju puhkemist Narva.
  • 1558 suvi – uus vene vägede pealetung suure väega. 30. juunil vallutati Vastseliina piiskopilinnus, 18. juulil Tartu. Tartu piiskopkonna territoorium langes Moskva tsaari võimu alla.
  • 1559 – aasta alguses toimusid vene vägede rüüsteretked Aluliina ja Viļaka aladele. Suvel sõlmiti kuuekuuline vaherahu. Ordu püüdis veel enne vaherahu lõppu Tartut ja teisi valduseid tagasi vallutada, kuid edutult.
• 1559 – Taani kuningas Frederik II ostis Saare-Lääne piiskopilt Lääne-Eesti ja saared (Saaremaa ja Hiiumaa).
• 1560 – vene väed rüüstasid Põltsamaa, Ruhja, Helme, Tarvastu ja Viljandi ümbrust. Sama aasta mais sooritasid suure vene sõjaväega vallutusretke Viljandi vastu. 2. augustil sai ordu Härgmäe lahingus lüüa. Viljandi langes 20. augustil, Paidet aga ei suudetud vallutada.
• 1561 – Vana-Liivimaa jagati lõplikult Rootsi, Taani, Poola ja Vene vahel.
  • 4. juuni Harjumaa ja Virumaa vasallid andsid end Rootsi kaitse alla
  • 6. juuni Tallinn andis end Rootsi kaitse alla
  • 28. november Vilniuse pakt (pacta subiectionis) – Liivi ordu ja Riia piiskop andsid end Poola kuninga kaitse alla
• 1562, 3. märts – Lõppes Vana-Liivimaa eksistents. Gotthard Kettler loobus ametlikult ordumeistri tiitlist, saades Kuramaa ja Zemgale hertsogina Poola kuninga vasalliks.
• 1563 – Kuressaare sai linnaõigused
• 1563 – suri Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern, 1566. aastal likvideeriti lõplikult ka Riia peapiiskopkond.
• 1563–1570 – Põhjamaade seitsmeaastane sõda, mille lõpetas Stettini rahu
  • 1563 – rootslased vallutasid Läänemaa ja ka pool Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad, Hiiumaa
  • 1565 – Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisamehed vallutasid Pärnu ja taanlased Lihula.
  • 1569 – Taani ja Lübecki ühendatud laevastik pommitas Tallinna
• 1570–1595 – Kahekümneviieaastane sõda
  • 1583 – Pljussa vaherahu, Moskva tsaaririigi ja Rootsi vahel
• 1584 – Valga sai Poola võimu all Võnnu vojevoodkonnas, linnaõigused
  • 1585 – Pljussa vaherahu pikendamine 1590. aastani
• 1590–1595 – Vene-Rootsi sõja jätk
  • 1590 – Narva piiramised
• 1595 – Täyssinä rahu, Moskva tsaaririigi ja Rootsi vahel.