Johann Blankenfeld

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Johann Blankenfeld 16. sajandist pärineval pildil

Johann Blankenfeld (ka Johannes Blankenfeld, Blankenfelde; 1470. aastad Berliin9. september 1527 Torquemada) oli saksa päritolu Saksa ordu ning Vana-Liivimaa usutegelane, ametnik ja diplomaat, Tallinna ja Tartu piiskop ning Riia peapiiskop.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus enne Liivimaale asumist[muuda | muuda lähteteksti]

Blankenfeldide vapp

Johann Blankenfeld sündis Berliini bürgermeistri Thomas Blankenfeldi ja Margarete von Buchi pojana. Thomasel ja Margaretel oli lisaks Johannile veel 21 last, kellest 8 surid noores eas. Johanni vanaisa, samuti Berliini bürgermeister, Wilcke Blankenfeld tõsteti 1474. aastal keiser Friedrich III poolt aadliseisusse.

Blankelfeldi noorusest pole teada kuigi palju teada. Ka tema sünniaasta pole kindel, kuigi kõige enam on selleks pakutud 1471. aastat. Mõnede teadete kohaselt oli ta 1503. aastal aga umbes 25-aastane, mistõttu tema sünniaastaks võiks olla ka 1478 või 1479.[1]

Blankenfeld õppis Frankfurdis, Leipzigis ja seejärel Itaalias, kus sai 1503. aastal Bologna ülikoolist ilmaliku ja vaimuliku õiguse doktorikraadid ehk mõlema õiguse doktoriks (doctor utriusque juris).[2] Pärast seda töötas ta Roomas Liivi ordu prokuraatorina. Seejärel sõitis ta tagasi Saksamaale ja sai Leipzigi ülikooli professoriks. 1506 astus ta Frankfurdi ülikooli Viadrina teenistusse, kus sai teiseks rektoriks ja juuraprofessoriks. Samal ajal oli ta ka Brandenburgi kuurvürsti Joachim I Nestori nõunik. Samaaegselt saavutas ta tihedad suhted ka teiste Hohenzollernide dünastia liikmetega.

15121514 oli Blankenfeld Saksa ordu generaalprokuraator Roomas kõrgmeister Albrecht von Hohenzollerni alluvuses. Orduprokuraatorina tegutses ta küllaltki edukalt, luues häid kontakte lisaks paavstile ka teiste poliitiliste jõududega. Eriti hästi sai ta läbi aga paavst Leo X-ga, kes andis talle õiguse kõigile vakantsetele piiskopikohtadele Soomes ja Liivimaal. Seda õigust ta enamasti ka kasutas.

Lisaks Saksa ordule kaitses Blankenfeld Roomas ka Hohenzollernide dünastia huve, aidates Joachim Nestori vennal Albrechtil saada Mainzi peapiiskopiks ja samaaegselt säilitada ka Magdeburgi peapiiskopi ning Halberstadti administraatorpiiskopi ametikohad.

Piiskopikohad Liivimaal[muuda | muuda lähteteksti]

1514. aastal sai Johann Blankenfeld tänu paavst Leo X toetusele Tallinna piiskopiks (paavsti kinnituse sai ta 30. oktoobril; oli Johannes IV nime all sellel kohal 1524. või 1525. aastani), hoolimata sellest, et sealne toomkapiitel oli piiskopiks valinud Christian Bomhoweri; viimasest sai aga samal ajal Tartu piiskop. Bomhoweri surma järel 1518. aastal kinnitas paavst Blankenfeldi aga ka Tartu piiskopiks (Johannes V nime all), ehkki sealne kapiitel oli piiskopiks valinud Kuramaa piiskopi Heinrich Basedowi. 1523. aastal sai Blankenfeldist ka Riia peapiiskopi koadjuutor ning järgmisel aastal ka peapiiskop (Johannes VII). Tema tõusmist piiskopikohtadele toetas kõrgmeister Albrecht, kuid ilmselt polnud selle vastu ka Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg, sest loodeti, et Blankenfeld ajab Saksa ordu preestervennana ordumeelset poliitikat. Huvitaval kombel toetas Blankenfeldi saamist Riia koadjuutoriks ka tema hilisem äge vastane, Riia linnasekretär ja sündik Johann Lohmüller.

1524. aasta suvel sai Blankenfeld Riia peapiiskopiks. Seejärel, tõenäoliselt 1525. aasta alguses,[3] loobus Blankenfeld Tallinna piiskopi kohast. Tema ametijärglaseks sai seal Georg von Tiesenhausen, kes oli Blankenfeldi venna Franzi naise vend.

Reformatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Blankenfeldi pitsat aastast 1526

Blankenfeld kui veendunud katoliiklane püüdis igati tõkestada reformatsiooni levikut Liivimaal. Esialgu see tal ka õnnestus, kuid alates 1524. aastast osutus see üha raskemaks. 1525. aastal ütles Riia linn Blankenfeldi ülemvõimust täielikult lahti, taotledes kaitset vaid ordumeister Wolter von Plettenbergilt. Tallinna linna piiskopi kohalt oli Blankenfeld sunnitud lahkuma juba eelmise aasta lõpul. Tartuski tekkisid suured rahutused ning viimane tahtis end samuti Plettenbergi kaitse alla anda, Toomemägi vallutati ja piiskopi võim säilis vaid piiskopilinnuses. Sellises olukorras, reaalsest võimust sisuliselt ilmajäetuna, otsustas Blankenfeld astuda läbirääkimistesse Pihkva venelastega, võimalik, et selleks, et neid appi kutsudes oma tõrksaid alamaid ja uut usku maha suruda. Tema sellises tegevuses nähti aga riigireetmist. Viimasest omavahelisest sõjast oli möödunud vaid 20 aastat ja ordumeister Wolter von Plettenberg rõhutas pidevalt oma võimalikele Läänes olevatele liitlastele suurt idasuunalist ohtu Liivimaale. Seetõttu levis Liivimaal veendumus, et Blankenfeld tuleks üldse võimust ilma jätta ning kogu maa ordumeistri võimu alla anda. Riia peapiiskopkonna rüütelkond vangistas 1525. aastal Blankenfeldi ja paigutas ta Raunasse koduaresti.

Ent Plettenbergil olnuks kogu Liivimaa enda ülemvõimule allutamine siiski äärmiselt keeruline, sest tema kindlaks seisukohaks oli ordu ja kogu katoliiklik võimustruktuur alles jätta. Et piiskopid tema poliitikat üldjoontes toetasid ning ordumeister nende tuge ka kahtlemata vajas, siis säilis lõppkokkuvõttes ka Blankenfeldi võim. Riia linn läks küll ordumeistri ülemvõimu alla, kuid Tartus aitas Plettenberg Blankenfeldi positsioonid taastada. Blankenfeld pidi siiski vastavalt maapäevadel otsustatule lubama linnadele ja aadlikele usuvabaduse. Katoliiklikud isandad sõltusid nüüdsest äärmiselt tugevalt teineteisest ning eriti ordu sõjalisest jõust. Seetõttu muutusid sisekonfliktid tunduvalt harvemaks. Blankenfeld ja Plettenberg jõudsid sisuliselt täieliku teineteisemõistmiseni. 1526. aastal leppisid nad salaja kokku üksteise igatises toetamises ja sellelt aluselt sõlmiti sama aasta suvel Volmari liit, millega kõik piiskopid ja Riia rüütelkond lubasid katoliku usu säilitada ja tunnustasid Plettenbergi Liivimaa kõrgeima valitsejana, ent suuremad linnad (Riia, Tallinn, Tartu) ja teised rüütelkonnad jätsid selle siiski tegemata.

Saadikuna Lääne-Euroopas ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Blankenfeld sõitis 1526. aasta augustis[4] välismaale, esialgu Poolasse-Leedusse, seejärel aga Saksa-Rooma riiki. Poolas oli tema eesmärgiks rahumeelsete suhete kindlustamine tema ja Liivimaa vahel, lääne pool aga püüdis ta saavutada Plettenbergile riigivürsti staatuse saamist, et too võiks pärast Preisimaa sekulariseerumist tunduvalt nõrgenenud Liivi ordut ja Liivimaad efektiivsemalt valitseda. Plettenberg andis talle kaasa põhjalikud instruktsioonid ka suhtluseks Saksa ordu Saksa haruga, mis püüdis samaaegselt kõrgmeistri kohta endale saada. Plettenbergi eesmärgiks oli mõlema haru võrdsus, kuid Blankenfeld nägi Lääne-Euroopas koguni paavsti ja keisri toel kõrgmeistri positsioon Plettenbergile välja võidelda. See tekitas mõistagi konflikti Saksa orduharu ja selle uue aktiivse meistri Walter von Cronbergiga, kes oma saadikute abil oli Karl V juures Hispaanias asunud kõrgmeistriau juba endale taotlema. Samuti liikusid toona Saksamaal ringi kuulujutud, et Plettenberg olla suremas ja Blankenfeld, kes Riia peapiiskopina oli samuti ordu liige, tahtvat ise uueks ordu- ja kõrgmeistriks saada. Tegelikkuses püüdles ta seda positsiooni siiski pigem Plettenbergile. Blankenfeld kohtus esmalt paavst Clemens VII-ga, kes tema vana sõbrana andis kõrgmeistri positsiooni osas oma toetuse Plettenbergile. 1527. aasta suvel kohtus Blankenfeld ka Cronbergiga ja nõudis, et too lõpetaks Liivimaale ohtliku Preisi-vastase poliitika ning loobuks ka kõrgmeistri tiitli taotlemisest. Cronberg ei tahtnud aga kumbagi teha ja konflikt nende vahel üha süvenes. Blankenfeld liikus seejärel edasi Kölni, kus kohtus Mainzi peapiiskopi Albrcht von Ansbachiga (too oli Preisimaa hertsogi lähisugulane ja Plettenbergi tugevamaid toetajaid Saksa-Rooma riigis), liikus seejärel Madalmaadesse, kohtudes teise ordusaadiku, Rupert de Gravega ja jõudis juulis Calais'sse, kust alustas teekonda Hispaaniasse. Sinna jõudis ta augustis ja plaanis peagi kohtuda ka Karl V-ga, ent suri enne seda ootamatult, võimalik, et mürgitamise tagajärjel. Selles on tavaliselt süüdistatud Cronbergi, ent samas võis teda tabada ka nakkushaigus.

Blankenfeldi eesmärgid Karliga kohtumisel on jäänud segaseks, kuid tõenäoliselt püüdis ta ka tulevast keisrit mõjutada Plettenbergi uue kõrgmeistrina või selle asetäitjana toetama. Ilmselt just sel eesmärgil pakkus ta Tartu piiskopi kohta sealsele Saksa ordu saadikule Waldkirchile ja Riia peapiiskopkonna koadjuutori positsiooni Braunschweigi hertsogi pojale Georgile. Sellega olnuks tagatud ühelt poolt Riia peapiiskopi positsiooni tugevus, ent ka võimsa katoliikliku suguvõsa toetus Liivimaale. Varasemas ajalookirjutuses on ka arvatud, et Blankenfeld võis tegutseda ka omakasu huvides ning püüdis tugevdada vaid Riia peapiiskopkonda, ordut samaaegselt nõrgendades ja Liivimaa ühtsust lõhkudes. Siiski näib tema tegevus pigem olevat suunatud Liivimaa kui terviku positsiooni parandamisele.

Pärast Blankenfeldi ootamatut surma ei läinud ta plaanid igal juhul enam läbi ja nii Tartu kui ka Riia valisid uuteks piiskoppideks hoopis oma linnakodanikud, Plettenberg aga oli sunnitud oma Liivimaa kõrgeima valitseja positsiooni 1530. aastaks loovutama.

Blankenfeld oli tõenäoliselt üks oma aja mõjukamaid ja osavamaid diplomaate vähemalt Liivimaal, kuid tema jäikus katoliiklikest positsioonidest kinnihoidmisel ja isiklik arrogantsus tõid talle ka palju vaenlasi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Wilhelm Schnöring, Johannes Blankenfeld: Ein Lebensbild aus den Anfängen der Reformation. Halle, 1905. Lk 3.
  2. Schnöring, lk 6.
  3. Leonid Arbusow noorem, Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, lk 398.
  4. Arbusow, Die Einführung, lk 547.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Wilhelm Schnöring, Johannes Blankenfeld: Ein Lebensbild aus den Anfängen der Reformation. Halle, 1905.
  • Helene Dopkewitsch, Die Hochmeisterfrage und das Livland-problem nach der Umwandlung des Ordenslandes Preußen in ein weltliches Herzogtum durch den Krakauer Vertrag von April 1525. In: Zeitschrift für Ostforschung Bd. 16 (1967), lk-d 201–255.
  • Christiane Schuchard, Johann Blankenfeld (+ 1527) - eine Karriere zwischen Berlin, Rom und Livland. In: Berlin in Geschichte und Gegenwart. 2002, lk-d 27–56.
  • Anti Selart, Johann Blankenfeld und Russland, Die baltischen Länder und Europa in der Frühen Neuzeit. Toim. Norbert Angermann, Karsten Brüggemann ja Inna Põltsam-Jürjo. Köln etc: Böhlau, 2015, lk-d 105−129.
Eelnev:
Christian Czernekow
Tallinna piiskop
15141524
Järgnev:
Georg von Tiesenhausen
Eelnev:
Christian Bomhower
Tartu piiskop
15181527
Järgnev:
Johannes VI Bey
Eelnev:
Jasper Linde
Riia peapiiskop
15241527
Järgnev:
Thomas Schöning