Tartu maks

Tartu maks oli Moskva tsaaririigi tsaari Ivan IV Julma poolt 1550. aastatel Tartu piiskopkonnalt ja hiljem tervelt Liivimaalt nõutud tribuut, mille tasumatajätmist peetakse tavaliselt Liivi sõja peamiseks ajendiks.

Ivan IV ehk Ivan Julm

Nõude esitamine

Vene saadikud esitasid liivimaalastele esimese otsese maksunõude 1554. aasta läbirääkimiste ajal. Nad väitsid, et kuna Tartu piiskopkond on põline Vene maa, viidates Jaroslav Targa ajale, siis peavad seal valitsevad sakslased selle eest Ivan IV-le tribuuti tasuma. Et seda poldud varem või vähemalt väga pikka aega tehtud, siis nõudis Vene pool, et tartlased maksaks tasumata jäetud aastate eest korraga suurema summa, edaspidi aga kindla summa igal aastal. Pole päris selge, kui suurt summat 1554. aastal nõuti, sest hiljem neid mõnevõrra korrigeeriti, kuid suurusjärk oli 40 000 – 60 000 taalri juures. Maksunõue olevat olnud juba sakslaste tulekust peale kehtiv, kuid millegipärast olevat see unarusse jäänud.

Tartu saadikud vastasid, et nemad ei tea sellisest maksust midagi, aga lubasid asja kodus uurida. Et liivimaalastel oli rahulepingut hädasti vaja, nõustusid nad lõpuks kõigi venelaste esitatud nõudmistega ning tõenäoliselt 24. juunil 1554 sõlmiti leping. Selle järgi kohustusid tartlased maksu tasuma kolme aasta jooksul ehk 1557. aastaks. Pole teada, kas kõik Liivimaa saadikud maksunõudega nõusse jäid, kuid leping ratifitseeriti sellele vaatamata Liivimaa maapäeval sama aasta sügisel ja 1555. aastal võttis Vene saadik Kelar Terpigorev tartlastelt ka pühaliku kinnituse koos ristisuudlemisega rahulepingut täita.

Tartu maksu olemus

Tartu maksu kohta on esitatud erinevaid arvamusi, alates 1970. aastatest on üldisemalt levinud seisukoht, et tõenäoliselt oli maksunõue seotud mingisuguse reaalse maksunõudega 15. sajandist. Nimelt on teada, et 1463. aasta Pihkva ja Tartu vahelises rahulepingus oli mainitud ka mingisugust Tartu-poolset maksukohustust Pihkvale. Et lepingut pole säilinud, pole täpselt teada, mida sellega mõeldi. Hilisemates lepingutes viidati lihtsalt sellele lepingule, maksu ennast mainimata. Enamasti on oletatud, et tegu võis olla naturaalmaksuga Pihkva järve kalakohtade või Setumaa mesipuude eest. Viimasel ajal on tõenäolisemaks peetud viimast. Mingid maksunõuded esinesid ka 16. sajandil sõlmitud Vene-Liivimaa lepingutes, kuid need olid ebamäärased ja tegelikult neid ei täidetud. Tõenäoliselt ei maksnud Tartu enam ka mesipuude maksu. Nii oli venelastel teatav alus maksu nõuda, kuid mitte sellisel ettekäändel ja alusel, nagu nad seda tegid.

Tartu maksu suurust on tihti peetud ka Liivimaale üle jõu käivaks ja seetõttu on hinnatud, et sõda Venemaaga oli sisuliselt paratamatu, et too otsiski otsest ajendit sõjategevuse alustamiseks. Tegelikkus näib siiski olevat keerulisem, sest Venemaal polnud toona veel kehtestunud Ivan Julma ainuvalitsuslik poliitika, vaid oluline sõna oli öelda ka riigiametnikest aadlikel, eriti Ivan Viskovatõil, Aleksei Adaševil ja Andrei Kurbskil, kes pooldasid pigem Venemaa laienemist lõunasse tatari khaaniriikide arvel kui tüli otsimist läänega. Ent tugevad positsioonid olid ka Liivimaa alistamise pooldajatel. Nii pidid nad otsima kompromissi ja selleks oligi püüd muuta Liivimaad Venemaa sõltlaseks diplomaatiliste vahenditega. Nõutava maksu suurus polnud tegelikult üle mõistuse suur, sest ainuüksi üks edukas Tartu suurkaupmees võis aastas teenida umbkaudu aastaseks maksuks vajaliku summa. Kuid maks koos teiste nõudmistega oleks vähemalt Tartu piiskopkonna muutnud Venemaa vasalliks ja seda liivimaalased ei tahtnud.

1557. aasta läbirääkimised

 Pikemalt artiklis 1557. aasta Vene-Liivimaa lääbirääkimised

1557. aastani ei teinud liivimaalased ilmselt mingeid katseid Tartu maksu kokku saada ja ilmselt lootsid nad, et nagu mitu korda varemgi, ei nõua venelased reaalselt kõigi rahulepingu tingimuste täitmist, vaid rahulduvad Liivimaa neutraliteediga, nagu oli see läinud ajavahemikus 1503–1551. Kuid 1554. aasta nõudmised olid esitatud väga kategoorilises vormis, eriti Tartu maksu osas. Lisaks oli Venemaa 1557. aastaks alistanud Astrahani ja Kaasani khaaniriigid ning sõlminud rahulepingu ka Rootsiga, misjärel tekkis tal hea võimalus suunata kogu oma tähelepanu Liivimaale. Pealegi oli Liivi ordu pidanud koadjuutorivaenuse järel alistuma Poola nõudmistele ja sõlmima Posvoli rahu, mida Venemaa võis käsitada kui neutraliteedinõude rikkumist. Seetõttu saatsid liivimaalased 1557. aasta sügisel Moskvasse uue saatkonna, mille eesmärgiks oli rahuleping kinnitada ja selle tingimuste üle läbi rääkida. Peamiseks teemaks kujuneski Tartu maks ja venelased nõudsid selle kohest tasumist. Liivimaalased saavutasid summa teatava vähendamise, nii et lõpuks pidid nad tasuma kohe 45 000 taalrit ja aastas 45 000 Riia marka (10 000 taalrit). Liivimaalaste väitele, et Tartu piiskopkond ei suuda korraga niivõrd suurt summat välja panna, vastati, et maksku siis liivimaalased selle summa üheskoos. Nii laienes ka vastutus maksu tasumise eest kõigile liivimaalastele. Tõsine probleem tekkis aga siis, kui selgus, et liivimaalastel pole mingisugust raha kaasas. Venelased katkestasid järsult läbirääkimised ja teatasid, et asi lahendatakse sõjalisel teel. Tsaar keelas ka vene kaupmeestel surmanuhtluse ähvardusel liivimaalastele raha laenata ega võtnud vastu ka saadikute palveid oma isiklikke asju või endid pantvangi anda, kuni Liivimaal vajalik summa kokku kogutakse. 1558. aasta jaanuaris tungisid Vene väed Liivimaale, samas kui saadikuid peeti nii kaua Novgorodis kinni, et nad ei saanud sõjateadet Liivimaa valitsejatele viia.

Tartu maksu küsimus 1558. aastal

Venelaste esimene sõjaretk Liivimaale oli selgelt rüüstava iseloomuga ja linnuseid ei vallutatud. Kõige rängemalt sai kannatada just Tartu piiskopkond. Et aprillis kehtestus lühike vaherahu, otsustasid liivimaalased nüüd lõpuks kokku kogutud Tartu maksu ühekordse summa ära maksta. Saadikud saadeti Moskvasse instruktsiooniga, et maksku nad ühekordne maks ära, kuid samas selgitagu, et iga-aastast maksu ei saa venelased praegu nõuda, sest Tartu stift on rängalt rüüstatud. Nii loodeti maksusõltlusest ikkagi veel mööda hiilida. Kuid samal ajal, kui Liivimaa saadikud Moskvasse jõudsid, olid venelased uuesti alustanud Narva pommitamist ning tsaar oli lõplikult otsustanud sõjalise vallutuse kasuks. Nii läks luhta katse Tartu maksu veel viimasel hetkel tasuda ning juba sama aasta juulis langes ka Tartu venelaste võimu alla. Sellega kaotas Tartu maksu küsimus oma mõtte.

Vaata ka

• Liivi sõda

Kirjandus

• Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie, VII Theil: VII Archiv-Nachrichten von alten Unterhandlungen..., von 1554 bis 1677. Halle: Johann Jacob Curt. lk. 299–300
• Georg von Rauch. Stadt und Bistum Dorpat zum Ende der Ordenszeit. In: Zeitschrift für Ostforschung, Bd. 24, 1975. Lk-d 577–626.
• Erik Tiberg. Moscow, Livonia and the Hanseatic League 1487–1550. Stockholm: Almqvist&Wiksell, 1995.
• Knud Rasmussen. Livländische Krise 1554–1561. Kobenhavn, 1973.
• Anti Selart. "Dorpater Zins" und die Dorpat-Pleskauer Beziehungen im Mittelalter. In: Aus der Geschichte Alt-Livlands: Festschrift für Heinz von zur Mühlen zum 90. Geburtstag. Münster, 2004.
• Anti Selart. Vastseliina mesilased Setumaal. In: Setumaa kogumik 3. Tallinn: 2005, lk-d 170–195.