Härgmäe ordulinnus

Allikas: Vikipeedia
Vaade kagust 2012. aasta novembris
Härgmäe valla vapp, millel on kujutatud Härgmäe ordulinnusest leitud teraskiiver

Härgmäe ordulinnus (saksa Ermes, läti Ērģeme) oli Liivimaa ordule kuulunud linnus, mis asub Lätis, Valka novadsis[1], Härgmäe külas, 5,5 km kaugusel Pedeli jõe ülemjooksul asuvast Eesti piirist. Linnus asetseb väikesel künkal Härgmäe oja paremal kaldal. Härgmäe oja suubub Rikanda jõkke (Stint uppe), mis 7 km pärast ühineb Säde (Seda, Sedde) jõega.[2]

Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas[3] (Kirchspiel Ermes).

Linnuseala asub Sakala kõrgustiku lõunaosa künklikul maastikul, umbes 70 m üle merepinna. Linnusekoha aadress: Valkas novads, Ērģemes pagasts, Ērģeme.

Kastelli idakülg põhja poolt vaadates, juuli 2013

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1323 – Edermis
  • 1422 – Ergemes, Ergemys
  • 1438 – Argemes
  • 1462 – Ergemesz
  • 1467 – Armes
  • 1493 – Ergemis
  • 1496 – Ergamesz
  • 1522 – Ermis
  • 1544 – Ermiss
  • 1560 – Armus[4]
Linnuse läänekülg 2012 novembris
Kastelli kirdenurk siseõuelt, juuli 2013

Härgmäel elasid enne ristisõdu eesti hõimud, seal asus muinaslinnus ja ala pidi kuuluma Sakala maakonda. Pärast sagedasi rüüstamisi jäi ala tühjaks ja sinna asusid lätlased. Kohanimi võis tähendada "härja pead". Muinaslinnus asus ordulinnusest veidi lõuna pool Rikanda jõe ääres ja lätlased nimetavad seda Garaisi või Augstaisi mäeks.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Orduaeg ja Liivi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Kirdenurga suurtükitorn

1320 alustati baltisaksa ajaloolaste andmetel Härgmäe linnuse ehitust ordumeistri Gerdt von Jocke poolt ja see kuulus hiljem ordule[6] ning allus Võnnu komtuurile.[7]

1322 räägitakse dokumendis Härgmäe asulast.

1323 on esmakordselt dokumentides juttu kindlusest,[8] kui Liivimaa ordu juhtkond pidas seal nõu, kas sõlmida Leedu Suurvürstiriigiga rahuleping.

1422. aasta 11. juunil mainitakse teiste allikate järgi esmakordselt linnust ürikutes, on aga siiski tõenäoliselt palju varem ehitatud.[9] Linnuses tegutses piirkonna komtuur, Härgmäe oli ka sõjaväe varustuslinnus, siin asusid toidu- ja relvalaod.

Härgmäe linnus XVII sajandil. Skeem Rootsi Sõjaarhiivist

XV sajandil saavutas linnus ulatuslike ümberehituste järel lõpliku kuju. Sajandi keskpaiku on linnust täiustatud tulirelvade ajastule vastavaks ja sajandi lõpuks on valminud 2 ümarat suurtükitorni.[10]

Siseõu ja poolümar väravatorn kastelli lääneküljel, juuli 2013
Vaade paremal asuvatele linnusevaremetele lõunast, pastor Horebi joonistus Nurgatornil on veel näha katusesarikad. 1805, Brotze

1550–1560 oli linnuse pealikuks Kort Wulf.[11]

1558 novembris on osa orduvägedest talvelaagris Härgmäel. Väed naasid Tartu piiskopkonnast võitlusest venelaste vastu.

1560. aasta veebruaris ründasid sakslased Härgmäelt seal lähedal külas paiknevat sadakonda venelast. Ülejärgmisel öösel ründasid 6000 venelast Härgmäe linnust, mida kaitsesid 40 sakslast ühes talupoegadega, põletasid eelväravad maha ja asusid parempoolse lossivärava kallale. Löödi sealt tagasi, mispeale venelased taandusid. Venelased, arvates, et linnust kaitsevad ainult talupojad, naasid paari päeva pärast 300 mehega, põletasid jälle eelväravad maha ja asusid jälle parempoolse värava kallale. Rünnak löödi tagasi, mispeale tulid uuesti 300 venelast tulega. Nii jätkus asi mõnda aega, kuni sakslastel õnnestus maha lasta kohaletulnud venelaste väepealik, mispeale venelaste vägi taandus. Sakslaste linnusepealik Cordt Wulff läks pärast seda Võndu ja hankis 2 rühma sõjasulaseid linnusesse appi.[12]

23. aprilli paiku rüüstasid venelased uuesti Helme, Härgmäe ja Trikata ümbruses. Mai lõpus tungisid venelased röövides ja põletades jälle Härgmäe piirkonda, kuid löödi sakslaste poolt puruks. Samas mai lõpus ründasid venelased uuesti Härgmäe ja Helme piirkonda vastupanu kohtamata.

29. juunil ründasid 500 venelast Härgmäe linnust, kuid löödi tagasi. Neid asus jälitama vana ordumeister, tollane Ruhja komtuur, kellele ka Härgmäe allus; Hinrich van Galen 42 mehega. Venelased saadi koos röövsaagiga kätte 3 miili kaugusel Härgmäest Luke linnuse juures, kus nad sakslaste poolt puruks löödi. 2 miili kaugusel Lukest avastati Trikata kandist röövsaagiga naasev suur salk venelasi, kuid kuna sakslastel olid hobused juba väsinud, siis pääsesid need venelased põgenema ja sakslased naasid Härgmäele[13]

10. juuli paiku, kui ordu käsknikud Pärnus hertsog Magnusega jagelesid, tungis venelane 14 000 mehega üle Emajõe Härgmäe ja Helme piirkonda. Tapeti ja laastati kõik, mis ette jäi. 21. juulil tungisid venelased jälle Härgmäe alla, kuid löödi linnusest sakslaste poolt tagasi. Venelased põgenesid Valga poole ja üle Emajõe.[14]

1560. aasta 2. augustil toimus Härgmäest kümnekonna kilomeetri kaugusel Luke linnuse lähistel Valga lähedal Härgmäe lahing, kus Vene väed (kuni 40 000 meest) purustasid Liivimaa ordu väesalgad (300–400 meest) ja kogu ordu sõjalise juhtkonna.[15] Seejärel liikusid venelased rüüstates läbi Härgmäe, Helme ja Karksi Viljandi peale.

Novembri algul oli ordumeister Kettler sunnitud Poola kuningale pantima Võnnu, Volmari, Härgmäe, Trikata, Helme ja Karksi linnused ühes läänidega. Härgmäele tuli 200 leedulast. Linnust seni kaitsnud sõjasulased olid sunnitud kindluse üle andma ja palgata maalt lahkuma.[16]

1560–1562 oli linnusepealikuks Johann von Stein.[11]

1562, kui linnus läks poolakatele, pantis Poola kuningas Zygmunt II August Härgmäe koos veel 6 linnusega Soome hertsogile ja Rootsi printsile Johannile.

1575 hõivasid linnuse hertsog Magnuse väed.

1578 vallutasid selle jälle poolakad. Härgmäe staarostiks sai Jan Bornemissa (srn. 1594)[17]

Poola ja Rootsi võimu all[muuda | muuda lähteteksti]

Kirdenurga suurtükitorn seestpoolt, 2012 november
Läänetiiva poolümar väravatorn, juuli 2013

1585, pärast poolakate poole üle läinud Hertsog Magnuse surma võttis poola kuberner Radziwill valduse riigile tagasi.

1599 on siin staarostkond.[18] 1594 oli staarostiks saanud Reinhold Brackel.

1600 sügisel hõivati Södermanlandi Karli juhatusel rootslaste poolt rida Kesk-Liivimaa linnuseid, sealhulgas Härgmäe. Härgmäe staarost annab rootslaste väge nähes vabatahtlikult linnuse käest ja viiakse vangina Rootsi.[19]

1601. aasta lõpus saavad rootslased Riia ja Volmari all lüüa, rootslaste 3000-meheline abivägi Nassau krahvi juhtimisel pöördub lüüasaamist kuuldes Härgmäe all Tallinna poole tagasi ja Härgmäe läheb jälle poolakate valdusse.

1607. aasta juunis tungivad Rootsi väed saksa krahvi Joachim Friedrich von Mansfeldi juhtimisel poolakate valduses olevale Liivimaale ja kuna Poola sõjavägi on Leedus laagris, hõivavad mõned linnused sealhulgas Härgmäe ja suurlinnuse Volmari. Pärast seda kui poola väejuht Jan Karol Chodkiewicz Volmari tagasi vallutab, lahkuvad rootslased Härgmäelt vabatahtlikult.[20]

1621 vallutasid linnuse Rootsi väed.

1624. aasta revisjoniaktis öeldakse, et linnus on heas seisukorras.[5]

1625. aasta 10. septembril annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf kogu linnuselääni kindralmajor Wilhelm (Robbert) de la Barrele, kes pärandas selle oma pojale major Anton de la Barrele ja kellelt see 1695 reduktsiooniga tagasi võeti. Anton de la Barre elas veel linnuses, hakkas siis endale uut elamut ehitama, hiljem hävisid katused ja ruumid tulekahjus.[21]

1658 vallutasid linnuse taaspuhkenud Rootsi vastases sõjas uuesti mõneks ajaks Poola väed.

1670 toimus linnuses suur tulekahju. Ei ole teada, kuipalju oli linnus pärast seda kasutuskõlbulik.

1702. aasta 18. juulil toimus Härgmäest kümnekonna kilomeetri kaugusel Põhjasõjas oluline Hummuli lahing, kus 12 000-meheline Boriss Šeremetevi juhitud Vene armee purustas 2000-mehelise Wolmar Anton von Schlippenbachi juhitud Rootsi väe. Sellega langes Eesti ala täielikult Venemaa kätte.

Tsaariajast tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade loodest (1773)

1722 Barrede õigused taastati ja linnuselään jagati majori poegade vahel. Härgmäe lossi koos Härgmäe-Uuemõisa (Neuhof), Pedeli (Peddeln) ja Helme linnuseläänis asuva Hoomuli (Homeln) mõisakohtadega sai omale ooberst ja maanõunik Wilhelm Friedrich de la Barre. XVIII sajandi lõpust XIX sajandi alguseni vahetusid omanikud tihti – nendeks olid Ungern-Sternbergid, Campenhausenid, Rosenkampfid ja Lilienfeldid.

1773. aastast pärineval Brotze joonistusel on näha, et väravatornil on veel katus peal, müürid on veel üsna terved ja kõrged, ka kirdetorn on täiskõrguses ja linnuse loodenurgas on säilinud müüririnnatisel nn rippuv ärklitorn.[22]

1782 kirjeldab August Wilhelm Hupel linnust. Ta iseloomustab seda siiski suhteliselt väiksena. Välismüür on täiskõrguses säilinud, kuid täiesti auklik, sisemüür 1 m kõrguselt, ühel tornil on katus ja korralik kelder. Idatiivas asub katustatud viljaait.[21]

1853 asus linnuse territooriumil Härgmäe valla magasiait (põllumajandussaaduste ladu).

Härgmäe ordulinnusest olevat leitud ka keskaegne teraskiiver, mis on kajastamist leidnud ka valla vapil.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsiaegse Härgmäe linnuse plaani koopia. Ilmakaarte suhtes õiges asendis
Põhjakülg ja kirdenurga suurtükitorn siseõuelt vaadatuna, juuli 2013

Härgmäe talitses Võnnu abilinnusena[18] ja oli vähemalt osaliselt suunatud Tartu piiskopkonna vastu. Ka kontrollis ta üsna olulist teederisti. Siitkaudu läks tähtis postimaantee Volmarist Helme ja Tarvastu kaudu Viljandisse. Ehitustüübilt on tegemist tulirelvadele kohaldatud edasiarendatud laagerkastelliga.[23]

Linnus on ehitatud väikese künka siledale laele. Idast ja kagust piirab küngast Härgmäe oja sügav org. Ka lõuna pool jätkub kuiv sälkorg. Põhjast ja läänest kaevati kaitseks vallikraav, mis nüüd on osaliselt pinnasega täitunud.

Kastellil on rangelt reeglipärane ruudukujuline põhiplaan küljepikkustega u 70×69 meetrit ja pindalaga 4918 m².[24] Linnuse neli sisekülge moodustasid kitsad hoonetiivad majandus- ja eluruumidega, nii et kindluse keskele moodustus avar õueala mõõtudega 44×46 meetrit, millised edasiarendused näitasid kastellitüübi uusi arenguid. Kaitsemeeskonna tarbeks olid väikesed ruumid, varustuse ja moona ladustamiseks suured. Linnuse välismüüri paksus on 1,8–2,2 meetrit ja see on laotud põllukividest. Linnuse loodenurka oli tugevdatud tahutud dolomiidiplokkidega ja seal asus väike vahitorn. Kohati on müüritise kõrgemates lõikudes kasutatud tellist. Nagu ka Laiusel, ehitati siingi kõigepealt madalam ringmüür valmis.

Läänetiiva keskele, vana sissepääsu ette on ehitatud oma vormide poolest Liivimaa kaitsearhitektuurile iseloomulik ümmargune võimas väravatorn läbimõõduga 14 meetrit, seinapaksusega 2,5–3,0 meetrit ja väravaava laiusega 246 cm. Idatiiva lõunapoolses otsas vastu Härgmäe oja asus väiksem värav ava laiusega 175 cm.[25] Kirdenurgas asetses teine samasugune suurtükitorn läbimõõduga 13 meetrit ja seinapaksusega 2,7 meetrit.[5] Mõlema puhul oli arvestatud juba raskerelvastusega, nagu näitavad avarad laskekambrid ja püssirohusuitsu äratõmbelõõrid tornide seintes ja mõlemad valmisid XV sajandi lõpuks. Peaväravatornis on ka vaheruum langevõre tarvis. Torni välisseina kaunistuseks olevad ümarad petiknišid on iseloomulikud XV sajandi Vana-Liivimaa tellisarhitektuurile. Tähelepanuväärne detail kirdetornil on müürikroonil säilinud laskerinnatis, mis oma vormilt sarnaneb näiteks hiljem Tallinna linnamüüri väravatornidel kasutatuga.

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

On säilinud linnusetornid 11–13 meetri kõrguselt ja osad välimise kaitsemüüri lõigud. Viimasel ajal on ala heakorrastatud, seda on puhastatud võsast ja langetatud puid. Vallikraav on hästi jälgitav ja üle selle avanevad ilusad vaated rajatisele. Kavandatud konserveerimistöid ei ole lõpetatud ja müürid lagunevad aeglaselt.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Läti kaart
  2. Härgmäe kaart
  3. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Walcksche Kreis, No. IV
  4. lk. 155, Baltisches Historisches Ortslexikon, lk 154
  5. 5,0 5,1 5,2 http://www.travelzone.lv/latvija/pils/ergeme/index.php
  6. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1, Heinrich von Hagemeister, Kirchspiel Ermes, lk 288
  7. 7,0 7,1 Pilis un muižas
  8. UB VI, 3071
  9. Karl von Löwis of Menar, Burgenlexikon für Alt - Livland, Riga, 1922
  10. [PDF] DIE BURGEN IN ESTLAND UND LETTLAND - DSpace, lk 296
  11. 11,0 11,1 Bernievancastle
  12. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 118-120
  13. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 141
  14. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 145
  15. http://et.wikipedia.org/wiki/Luke_vasallilinnus
  16. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 162
  17. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 251, 390
  18. 18,0 18,1 Baltisches historisches Ortslexikon, lk 154
  19. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 277, 393
  20. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 317, 319
  21. 21,0 21,1 Topographische Nachrichten, Hupel, lk 134
  22. Bernievancastle
  23. [PDF] DIE BURGEN IN ESTLAND UND LETTLAND - DSpace, lk 432
  24. Eesti keskaegsed linnused. Kalvi Aluve. "Valgus", Tallinn, OÜ "Greif", lk 91, ISBN 5-440-00497-1
  25. Eesti keskaegsed linnused. Kalvi Aluve. "Valgus", Tallinn, OÜ "Greif", lk 74, ISBN 5-440-00497-1