Mustlased

Allikas: Vikipeedia
inglise Roma,
Gypsies
saksa Sinti und Roma,
Roma,
Zigeuner
vene цыгане

Mustlased ehk romad (varem eesti keeles ka romid; omakeelne nimetus rom, mitmus roma, 'mees; inimene') on India põhjapiirkondadest pärinev rändrahvas. Mustlased kuuluvad suurde mustlaskeelsesse rahvastikurühma. Euroopa mustlaste keel on suguluses sanskriti keelega ja sisaldab laensõnu nii indoeuroopa kui ka muudest keeltest. Ühtekokku elab maailmas ligikaudu 8–10 miljonit mustlast.

Movimiento gitano.jpg
Eurogipsy.PNG

Suurimad mustlaskogukonnad Euroopas asuvad Ungaris, Slovakkias ja Rumeenias. Arvatakse, et 11. sajandi alguses aeti hulk madalamasse kasti kuuluvaid hindusid Indiast välja, kes läksid maailma rändama ja keda hakati nimetama mustlasteks. 15. sajandil jõudsid nad Euroopasse. Nad jaotusid peamiselt Venemaale, Hispaaniasse ja Ungarisse.[viide?]

Mustlaste lipp.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Mustlaste algkodu asus Kesk-Indias (tänapäeva Rajastani provintsis), kust nad emigreerusid loode suunas mitte varem kui 11. sajandil.[1] Seal nad olid kaupmehed, käsitöölised ja isegi sõjamehed. Hobusekasvatuse võtsid mustlased üle araabia maade kultuurist.[2]

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Rändrahvana tegelesid mustlased peamiselt hobusekasvatusega, metallitöötlemisega ja rändkauplemisega. Peamiste ametite esindajatena olid levinud katelsepad, hobuserautajad, korvipunujad, tellisepõletajad ja päevilised. Need tegevusalad on jälje jätnud mustlaste kultuuri ja seda pole mõjutanud ka hilisem tööstuse areng ega paiksem eluviis. Rahvuslik tants Hispaanias (kuna suurem rühm mustlasi rändas sinna) on flamenko, mis tekkis 15. sajandil. See on segatud hispaania, mauri, keldi ja araabia kultuuridega. Alguses oli flamenko kinnine, 19. sajandil jõudis see lavale. Teine suurem rühm rändas Venemaale. Nende tantsu tunneme vene mustlastantsuna. See on põhimõtteliselt sama, lihtsalt sellel ei ole oma konkreetset nimetust nagu on "flamenko". Kolmas suur rühm jõudis Ungarisse ja seal hakkas Ungari kultuuriga segunedes vohama Ungari mustlastants ja -kultuur. Hispaania mustlased musitseerivad kitarri ja rütmipillidega. Kõigepealt arenes laul, tants tuli viimasena. Ungari mustlased kasutavad palju viiulit ja tamburiini.[viide?]

Asperg, Baden-Württemberg. Vanematest eraldatud mustlaslapsed enne koonduslaagrisse saatmist, 22. mai, 1940.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialism.

Teine maailmasõda oli Euroopa mustlaste elus suureks teelahkmeks. Saksamaa Natsionaalsotsialistliku režiimi ajal hävitati mustlasi samade põhjendustega nagu juute.[3] Koonduslaagrites hukkus või lasti maha 150 000–500 000 mustlast. Pääsesid vaid need, kel õnnestus end varjata.[4] Mustlaste endi seas levib mustlaste holokausti kohta nimetus porajmos.

Mustlased Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mustlased Eestis.

Esimene teade mustlastest Eestis pärineb 1533. aasta 23. maist, mil mustlasele nimega Clawes anti Tallinnas turve, et ta saaks koguda enda kaitseks tõendeid, kuna ta olla löönud surnuks oma lellepoja Christofferi.[5]

Püsivalt ilmusid mustlased Eestisse 17. sajandil. Nad põhjustasid eesti rahvale harjumatute elukommetega palju sekeldusi ja neid püüti korduvalt välja ajada kõigepealt linnadest, hiljem kogu maalt. See ei õnnestunud, mistõttu püüti mustlasi kinnistada teatud paikadesse, et nad elaksid koos talupoegadega ja oleksid nende valve all. 1841. aastal koondati eestlaste hulgas rändlevad mustlased Laiuse kroonuvalla hingekirja Liivima kindralkuberneri käsul. Tol korral kirja pandud mustlased kuulusid kuude sugukonda, kelle nimed olid Indus, Maddisson, Lama, Lakak, Guruni ja Welberk.[6]

Genotsiid mustlaste vastu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19411943 mõrvati enamus Eesti aladel olevatest mustlastest, vaid mõne üksikul õnnestus end varjates pääseda.[7] 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 776 mustlast[viide?]. Pärast Eesti okupeerimist Saksamaa poolt arreteeriti [viide?] ja paigutati mustlased koonduslaagritesse[viide?].

Uurimine ja kajastus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti mustlasi ja mustlaskeelt on uurinud keeleteadlane Paul Ariste. Ta on avaldanud sel teemal artikleid ja 1940. aastal monograafia "Laiuse mustlased". 2012. aastal ilmus tema artiklite kogumik "Mustlaste raamat". Ariste tegevust kajastab Madis Arukase 2001. aastal valminud film "Paul Ariste kaks armastust: vadjalased ja mustlased". 2010. aastal valmis režissöör Vahur Laiapea film Eesti mustlastest "Mustlase missioon".[5]

Nimetus eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniline eestikeelne nimetus mustlased oli algselt halvustava alatooniga, kuid hiljem muutus neutraalseks, on kinnitanud Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop. Euroopas võideldakse Sutropi sõnul mitmes keeles levinud sõnatüve Zigeuner/tsigan vastu; Euroopa Nõukogu soovitab kasutada omanimetusi roma, sinti või kale. Inimõiguste Instituudi seisukoht on, et mustlane ei ole neutraalne ja selle asemel tuleks öelda roma.[8]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ian Hancock "Ame Sam e Rromane Džene/We are the Romani people", p. 13, ISBN 1902806190
  2. Paul Ariste. (2012). Mustlaste raamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 
  3. Risto Blomster "Eesti mustlased enne Teist maailmasõda"
  4. Tiito Himma "Kuidas elavad eesti mustlased" Õhtuleht, 22. detsember 1997 (vaadatud 29. mail 2013)
  5. 5,0 5,1 Aili Künstler "PEALELEND: Urmas Sutrop, Eesti Keele Instituudi direktor, Tartu ülikooli professor" Sirp, 20.05.2010 (intervjuu filmi "Mustlase missioon" teemal)
  6. Paul Ariste. (2012). Mustlaste raamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 
  7. "Eesti ajalugu VI" Tartu, 2005, lk 203.
  8. Vahur Koorits "Inimõiguslased: "mustlase" asemel tuleb öelda "roma"" EPL, 29. mai 2013 (vaadatud 29. mail 2013)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Risto Blomster "Eesti mustlased enne Teist maailmasõda. Lohetapja" Tartu, 1999, 9985-9214-1-0, Pro folkloristica, 1406-3808, 6, lk 36–41
  • Kati Murutar "Päikeselapsed: [Eesti mustlaste elust ja kommetest]" Favoriit, 1406-2186, (1999) jaanuar, lk 36–39
  • Paul Ariste "Laiuse mustlased" Acta Universitatis Tartuensis/Dorpatensis. B; 50.1: Tartu, 1940
  • "Mustlased" Eesti Politseileht, 14. märts 1925, nr 11, lk 164–166. [1]
  • H. V. "Mustlastest" Eesti Politseileht, 1. august 1925, nr 31, lk 466–467

[2]

  • Mis teha mustlastega? Uus Eesti, 25. september 1938, nr 263, lk 4
  • Eestis elab tuhat mustlast. Uus Eesti, 4. jaanuar 1936, nr 4, lk 7

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]