Tartu piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Tartu piiskopiloss (repro Jaak Juske raamatust "Lood unustatud Tartust").
Pealinnus asus kõrgendikul, kus tänapäeval seisab Tartu tähetorn.
Esiplaanil seisva Püssirohukeldri kohal asus keskajal vallikraav, mis eraldas piiskopilinnust ülejäänud Toomemäest.

Tartu piiskopilinnus oli Tartu piiskopi keskaegne residents, mis asus praeguse Tartu tähetorni kohal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus püstitati 13. sajandi keskel, pärast Tartu muinaslinnuse vallutamist ristisõdijate poolt 1224. aastal, millega lõppes Mandri-Eestis muistne vabadusvõitlus. Tõenäoliselt alustati ehitustöid juba 1224–25, ehitis valmis 1230. aastaiks[1].

Tartu piiskopilinnus, nagu enamik keskaegseid Euroopa linnuseid, koosnes kahest osast: piiskopi residentsina rajatud pealinnusest ning sõjaväge ja teenijaid majutavast eeslinnusest. Pealinnus asetses Toomemäe idaservas eestlaste muinaslinnuse koha peal, mille idatornis elas tõenäoliselt piiskop ise. Ülejäänud Toomemäest, kus olid toomkirik ja toomhärrade majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus vagumuses sillaga vallikraav, mille kohal on 1760.–1770. aastatel rajatud Püssirohukelder. Üle vagumuse kulgesid müürid, mis ühendasid pealinnuse eeslinnusega. Linnuse sisemüüri liini pidi, väravate kohal, kulges pea- ja eeslinnust ühendav viadukt, mis lõppes torniga. Viadukti all asuvatest väravatest viis kaartee linnusest Riia väravateni. Eeslinnusest linnast väljapääsuks oli Toomevärav[2].

1396. aastal toimunud Liivi ordu rünnaku käigus vallutati ka Tartu piiskopilinnus [3], kuid linnus jäi siiski piiskop Dietrich Damerowi valdusse [4].[5]

Linnuse idatiiba täiendati veel 16. sajandil[1]. 17. sajandi teisel poolel rajati välise müürivärava ja väravatorni ette kõrge muldvall.

Piiskopilinnus sai kannatada Liivi sõja alguses, kui Vene väed 1558. aastal Tartut piirasid. 18. juulil 1558 alistus Tartu piiskopilinnus Moskva tsaaririigi vägedele, see oli ka Tartu piiskopkonna kui riigi lõpp.[6] [7] Siiski oli linnus tarvitusel veel Rootsi ajalgi.

Lõplikult purustati linnus Põhjasõjas 1708. aastal, mil taganevad Vene väed õhkisid kogu Tartu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Keskaja arheoloogia, konspekt Ain Mäesalu loengust Tartu Ülikoolis (FLAJ.01.067)
  2. Kalle Kroon. Käsu Hansu aegne Tartu Rootsi Kuninglikus Armeemuuseumis, Horisont, 4/2012
  3. Enn Tarvel "Poliitiline ajalugu. Hansalinnana XIII sajandist Liivi sõjani" – Rmt: "Tartu ajalugu" Tallinn, 1980, lk 27–45; lk 31
  4. Ain Mäesalu, Rünno Vissak "Muinas- ja keskaeg" – Rmt: "Tartu ajalugu ja kultuur" Tartu, 2005, lk 15–28; lk 22
  5. Martin Malve "Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogiline analüüs: kaks juhtumiuuringut" (magistritöö) Tartu, 2010, lk 67
  6. Histrodamus: Venelased vallutavad Tartu
  7. Tartu stiftifoogt Elert Kruse teade Riia peapiiskop Wilhelmile, 5. augustil 1558 Ērkuļi (Erkull) mõisas, Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk.469–477

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]