Tarvastu ordulinnus

Allikas: Vikipeedia
Linnuse asendiplaan 19. sajandist.
Autor: Wilhelm Tusch
Linnuse vaade idast 19. sajandil.
Autor: Wilhelm Tusch
Tarvastu kabel

Tarvastu ordulinnus asus Sooviku külas Tarvastu jõe kõrgel jõesaarel Tarvastu lähedal. See hävis 16. sajandi ja tänapäeval on sellest säilinud vaid varemed.

Ordulinnuse varemed on arvatud ehitismälestiseks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vesilinnust, mis rajatud Tarvastu jõe parema kalda kõrgele künkale 14. sajandil, on peetud Viljandi komtuuride majanduslinnuseks, seda eelkõige Tarvastu ojale rajatud vesiveski tõttu. Ilmselt peeti veskit tähtsaks strateegiliseks objektiks, sest oletatavasti ehitati just selle kaitseks paksude seintega torn. Ordu ei ehitanud kantsi ilmselt tühjale kohale. Väidetavalt asus samas paigas varem vanade eestlaste linnus.

Linnus hõlmas kogu loodusliku künka. Pindalalt oli linnus suhteliselt suur: 6555 m². Hooned asusid linnuse ringmüüri servas ja ehitusmaterjaliks oli kasutatud maakivi. Linnuse põhjaküljele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis ümber linnuse oleva vallikraavi veega. Seega oli linnus ka looduslikult kaitstud. 15. sajandil omandas Tarvastu ordulinnus ka poliitilise tähtsuse, sest 1410. aastast peale peatusid siin sageli ordumeistrid. Selle tulemusena ehitati linnusesse võlvitud ruume, tugevdati müüre ja ehitati danskeritaoline kaitsetorn. Tarvastu foogt allus Viljandi komtuurile ja Poola valitsemise ajal oli Tarvastu staarostkonna keskuseks.

Tarvastu linnust ründasid esimesena Leedu suurvürsti Gediminase väed 1329. Linnuse kõrval olev asula ja kirik hävitati ning linnus sai tugevasti kannatada. Kuigi linnus taastati ja tugevdati, vallutasid Ivan IV väed selle Liivi sõjas 1560 tormijooksuga. Tarvastu ordulinnus sai tugevasti kannatada nii Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades.

Linnus hävis lõplikult 16. sajandi lõpul püssirohulao plahvatuses.

Tarvastu ordulinnuse varemete lähedal paikneb Tarvastu mõisa kalmistul kabel, mille lasi püstitada Tarvastu mõisast Charlotte Luise von Mensenkampff pärast oma abikaasa, Jakob von Mensenkampffi (1779–1825) surma 1825. aasta kevadel.

2022. aastal viidi läbi linnusevaremete konserveerimistöid.[1]

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hagemeister, Heinrich von (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk lk 187–188.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]