Lennart Meri: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
IFrank (arutelu | kaastöö)
Irve (arutelu | kaastöö)
→‎Elulugu: lisan eluloole vähetuntud fakti
42. rida: 42. rida:


Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas [[loeng]]uid ja [[kõne]]sid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega. 2001. aastal valiti Lennart Meri [[Eesti Teaduste Akadeemia]] liikmeks.
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas [[loeng]]uid ja [[kõne]]sid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega. 2001. aastal valiti Lennart Meri [[Eesti Teaduste Akadeemia]] liikmeks.

Aastal 2005 sai Lennart Meri Jeruusalemma Sõltumatu Militaarse Templiordu NATO Suurprioraadi Suurristi ning temast sai ordu liige<ref>[http://www.vnl.ee/artikkel.php?id=3684 Lennart Meri sai sõltumatu Templiordu liikmeks], [Virumaa Nädalaleht], 5. jaanuar 2005</ref>.


Ta valdas [[saksa keel|saksa]], [[prantsuse keel|prantsuse]], [[inglise keel|inglise]], [[soome keel|soome]] ja [[vene keel]]t.
Ta valdas [[saksa keel|saksa]], [[prantsuse keel|prantsuse]], [[inglise keel|inglise]], [[soome keel|soome]] ja [[vene keel]]t.

Redaktsioon: 19. aprill 2013, kell 13:29

Lennart Meri
2. Eesti Vabariigi President
Ametiaeg
1992–2001
Järgnev Arnold Rüütel
Isikuandmed
Sünniaeg 29. märts 1929 Muuda Vikiandmetes
Tallinn
Surmaaeg 14. märts 2006 (76-aastaselt) Muuda Vikiandmetes
Tallinn
Alma mater Tartu Ülikool

Lennart Georg Meri (29. märts 1929 Tallinn14. märts 2006 Tallinn) oli Eesti kirjanik, produtsent, diplomaat, ja poliitik, Eesti president 19922001.

Elulugu

Lennart Meri vanemad olid Eesti diplomaat ja hilisem William Shakespeare'i tõlkija Georg Meri ning Alice-Brigitta Engmann, kellel olid eestirootsi juured.

Isa viibis diplomaadiameti tõttu pidevalt välislähetustel, seetõttu pidi ka ta poeg lapsepõlve peamiselt välismaal veetma. Lennart õppis mitmes Saksamaa ja Prantsusmaa koolis. Sellest tulenes ka tema hea keelteoskus.

Pärast Eesti okupeerimist küüditati Georg Meri perekond kui punavõimude jaoks vaenulik element 1941.aastal Siberisse. Sealt naasid nad 1945. aastal. Lennart oli vahepeal õppinud mitmes venekeelses koolis. Eestis astus ta Tartu Ülikooli.

Aastal 1953 lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude, kuid ajaloolasena ei lubatud tal töötada. Ta leidis tööd "Vanemuises" dramaturgina ning seejärel Eesti Raadios kuuldemängude toimetajana. Enne seda oli ta lühikest aega ajalooõpetaja.

Lennart Meri esimene raamat oli "Kobrade ja karakurtide jälgedes", mis jutustas tema reisist Kesk-Aasiasse 1958. aastal. Aastal 1963 võeti Lennart Meri Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.

Film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali.

Aastal 1990 sai Lennart Merist Edgar Savisaare valitsuses välisminister. Ta taastas kontaktid Läänega ning kohtus mitmel korral sealsete kõrgete riigitegelaste, sealhulgas ka USA presidendi George H. W. Bushiga[viide?]. Ta suutis saavutada Eesti Vabariigi peakonsuli Ernst Jaaksoni heakskiidu Eesti valitsuse tegevusele.

Ta oli ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige.

Augustiputši ajal oli Lennart Meri Soomes ning tegutses seal Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel.

Aastal 1992 lahkus Lennart Meri välisministri ametikohalt ja sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Sama aasta sügisel kandideeris ta Eesti presidendiks. Ta kaotas esimeses voorus suurelt Arnold Rüütlile, ent pääses teise vooru ning osutus seal valituks. Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada. Ta sai tuntuks teravmeelsete ütluste ja humoorikate tegudega, mis hiljem talletati raamatus "Meie Lennart".

Aastal 1998 valis Prantsusmaa ajaleht La Vie Lennart Meri aasta eurooplaseks.

Aastal 2001, oma viimasel ametisoleku aastal, jagas president kunagistele poliitvangidele ja küüditatutele üle kogu Eesti Murtud Rukkilille märke.

Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega. 2001. aastal valiti Lennart Meri Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.

Aastal 2005 sai Lennart Meri Jeruusalemma Sõltumatu Militaarse Templiordu NATO Suurprioraadi Suurristi ning temast sai ordu liige[1].

Ta valdas saksa, prantsuse, inglise, soome ja vene keelt.

Lennart Meri suri peaaju pahaloomulisest kasvajast põhjustatud ajuturse tõttu[2] 14. märtsil 2006 ja on maetud Metsakalmistule.[3]

Haridus

Ametikohad

Raamatud

  • 1951 – "Prantsuse rahva vastupanuliikumine 1940–1945: võitlus rahvademokraatliku korra eest Prantsusmaal" (üliõpilastöö)
  • 1959 – "Kobrade ja karakurtide jälgedes" (reisiraamat Kesk-Aasiast)
  • 1961 – "Laevapoisid rohelisel ookeanil" (reisiraamat Siberist)
  • 1964 – "Tulemägede maale" (reisiraamat Kamtšatkast); 1968 tõlge saksa keelde (Es zog uns nach Kamtschatka, tõlkijad M. Brandt ja G. Hoppe); tõlge soome keelde (Kamtšatka: Tulivuorten maa, tõlkija Eva Lille)
  • 1965 – "Hegyen-völgyön: (Kobrák és karakurtok nyomában ; Hajóinasok a zöld óceánon)" (ungarikeelne tõlge raamatutest "Kobrade ja karakurtide jälgedes" ning "Laevapoisid rohelisel ookeanil", tõlkija Gábor Bereczki)
  • 1974 – "Virmaliste väraval" (reisiraamat Kaug-Põhjast); 1977 tõlge soome keelde (Revontulten porteilla, tõlkija Eva Lille); 1982 tõlge ungari keelde (Az északi fény kapujaban, tõlkija Gabor Bereczki); 1986 tõlge prantsuse keelde (Dans le silence des glaces, tõlkija (vene keelest) Dora Sanadzé); 1988 tõlge läti keelde (Kavu vartos, tõlkija Tamara Vilsone)
  • 1976 – "Hõbevalge"; tõlge soome keelde 1983 (Hopeanvalkea: matke menneeseen oppaina aurinko, fantasia ja folklore, tõlkija Eva Lille)
  • 1977 – "Lähenevad rannad" (teose "Tulemägede maale" poole võrra mahukam uusväljaanne)
  • 1984 – "Hõbevalgem"
  • 1989 – kogumik "1940 Eestis. Dokumente ja materjale" kaasautor
  • 1995 – "Tulen maasta, jonka nimi on Viro" ("Tulen maalt, mille nimi on Eesti"; ilmus soome keeles)
  • 1996 – "Presidendikõned" (2. trükk 2005)
  • 1999 – "Botschaften und Zukunftsvisionen: Reden des estnischen Präsidenten" (saksa keelde tõlgitud Lennart Meri kõned)
  • 2001 – "Riigimured" (kõnedevalimik, "Presidendikõnede" järg)
  • 2007 – "Poliitiline testament" (2. trükk samal aastal). Tartu: Ilmamaa.
  • 2008 – "Hõbevalge", 2., täiendatud ja parandatud trükk (sellega on liidetud ka "Hõbevalgem"). ISBN 9789949159239

Artikleid ja trükis avaldatud ettekandeid

  • Alfred Kalmu pikk teekond koju. In: Eesti ärimees aegade tuules. Alfred Kalm: tagasivaated. Päevaraamat 1940–46. Tallinn: Kunst, 2002.
  • Das Baltikum – Prüfstein für die Union Europas. Stuttgart: Robert Bosch Stiftung, 1993.
  • Freedom through democracy, security, and unity in diversity : memorable words of Lennart Meri : from his speeches 1996–1999. M. Merrick Yamamoto, 1999.
  • Kaks ajalugu, seljad vastamisi: aulaloeng 14. mail 1996. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996.
  • Lübisches Recht in Reval (Tallinn): Auftrag und Herausforderung für Estland und Europa. Berlin: Duncker & Humboldt, 1999.

Eessõnad

  • Enn Oja (koostaja). The 7th Estonian Youth Song and Dance Festival: a reference guide. Eessõnad: Lennart Meri ja Paul-Eerik Rummo. Tallinn: Eesti Üldlaulupeo Direktsioon, 1993.
  • A. Betricau (koostaja). Eesti identiteet ja iseseisvus : [artiklikogumik]. Tallinn: Avita, 2001.
  • Olev Subbi (koostaja) Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel = Die Estnische Malerei der Jahrtausendwende = La peinture estonienne au seuil du III millénaire = Estonian art at the turn of the millennium : [näituse kataloog : 2000, Tallinn. Tallinn: Presidendi Kultuurirahastu, 2000.
  • Rutt Hinrikus (koostaja). Eesti rahva elulood. I osa: sajandi sada elulugu kahes osas. Eessõna koos Rutt Hinrikusega. Tallinn: Tänapäev, 2001. Teine trükk: 2003.
  • Rutt Hinrikus (koostaja). Eesti rahva elulood. III osa, Elu Eesti NSV-s. Eessõna koos Rutt Hinrikusega. Tallinn: Tänapäev, 2003.
  • Priit Vesilind. Eestlane igas sadamas: [valitud palu National Geographic'u ajakirjanikult]. Tallinn: Varrak, 2004.
  • ESTO 96 juht: Stckholm 4.-7.august 1996. Eessõna koos Sven Hansoni ja Ingemar Ingevikuga. Stockholm, 1996.
  • Toomas Hiio (koostaja). Estonia 1940–1945: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006.
  • Stéphane Courtois, Nicolas Werth, Jean-Louis Panné jt. Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn: Varrak, 2000.
  • Leo Õispuu (toimetaja). Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949. 1. osa = Deportation from Estonia to Russia: deportation in March 1949. Volume 1. Tallinn: Eesti Represseeritute Registri Büroo, 2003.
  • Leo Õispuu (koostaja ja toimetaja). Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988. Köide 1 = Political arrests in Estonia 1940–1988. Volume 1. Tallinn: Eesti Represseeritute Registri Büroo, 1996.
  • Leo Õispuu (koostaja). Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis [1940–1988]. Köide 2 = Political arrests in Estonia under Soviet occupation [1940–1988]. Volume 2. Tallinn: Eesti Represseeritute Registri Büroo, 1998.
  • Robert B. Reich. Piirideta maailm: valmistumine 21. sajandi kapitalismiks. Tallinn: Fontes, 1997.
  • Viljar Peep (koostaja). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee: koguteos. Eessõna koos Viljar Peebuga. Tallinn : Juura, 1997.
  • Kalev Katus jt. Rahvastikuvananemine Eestis = Population ageing in Estonia. Tallinn: Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus, 1999.
  • Eeva Eek-Pajuste (koostaja). Teine tulemine: taasiseseisvunud Eesti välisesindused. Tallinn: Välisministeerium, 2003.
  • Mart Orav ja Enn Nõu (koostajad ja toimetajad). Tõotan ustavaks jääda...: Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 2004.
  • Vabariigi presidendi pöördumine ajaloomälestuste võistluse korraldamiseks. Eessõna. In: Vaikimise väraval: kooliõpilaste kogutud mälestusi küüditamisest: [Vabariigi Presidendi ajaloomälestuste võistluse töid. Tallinn: Tänapäev, 2001.

Tõlked

Lennart Meri tõlkis Remarque'i, Graham Greene'i, Vercorsi, Pierre Boulle'i ja Aleksandr Solženitsõnit.

Filmid

soome-ugri rahvastest ja kultuurist

Tunnustused

Liidud, ühingud

  • Eesti Kirjanike Liidu liige 1963
  • Eesti Kinoliidu liige 1966
  • Kalevala Seltsi (Soome) välisliige 1975
  • Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige 1976
  • Soome-Ugri Seltsi kirjavahetajaliige 1977
  • Soome Kirjanike Liidu auliige 1982
  • Eesti PEN-klubi liige 1989
  • Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige 1993
  • Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatuse liige 1995
  • Parlamentidevahelise Antisemitismivastase Nõukogu liige 1997
  • Soome Kodukandi Liidu auliige 1999

Aumärgid

Perekond

Lennart Meri oli abielus kaks korda. Esimene abikaasa Regina Meri (neiuna Ojavere, sündinud 1932) emigreerus 1987 Kanadasse ning naasis Eestisse 2003. aastal. Nende pojad on Mart Meri (1959) ja Kristjan Meri (1966).

Teine abikaasa Helle Meri (neiuna Pihlak, sündinud 1949) töötas aastani 1992 Eesti Draamateatris näitlejana. Neil on tütar Tuule Meri (1985).

Hindrek-Peeter Meri (19342009) oli Lennart Meri noorem vend.

Mälestuse jäädvustamine

2007. aastast korraldab Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus igal aastal rahvusvahelist Lennart Meri konverentsi, mis keskendub Euroopa julgeolekule.

29. märtsil 2009 nimetati Tallinna Lennujaam ümber Lennart Meri Tallinna lennujaamaks.

Vaata ka

Viited

  1. Lennart Meri sai sõltumatu Templiordu liikmeks, [Virumaa Nädalaleht], 5. jaanuar 2005
  2. Perekond Meri avaldus, 15. märts 2006
  3. Presidendi kalm sai elegantse hauaplaadi, Eesti Päevaleht, 23. november 2007
  4. Lennart Meri elu lugu, Õhtuleht, 15. märts 2006

Raamatud Lennart Meri kohta

  • Eesti maailmas 21. sajandi künnisel: Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri 70. sünnipäevale pühendatud konverentsi kogumik, Tartus, 27. märtsil 1999. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999.
  • Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu: kahekõne presidendiga. Järelsõna Lennart Merilt. Tartu: Ilmamaa, 2000. Teine trükk 2001. Leo Metsari tõlge raamatust: Lennart Meri : ein Leben für Estland : Dialog mit dem Präsidenten. Tõlge soome keelde 2007: Lennart Meri: Virolle eletty elämä. Tõlkija: Jouko Vanhanen.
  • Krõõt Heinapuu (koostaja). Lennart Meri: personaalnimestik. Tallinn: Eesti Rahvusraamtukogu, 1991.
  • Lennart Meri. Riigimees : [1929–2006 : Eesti Päevalehe lisaväljaanne]. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2006.
  • Tarmo Vahter ja Pekka Erelt (koostajad). Meie Lennart. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus, 1996. Teine trükk: 1999.
  • Epp Alatalu. Presidendi pildiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2001.
  • Mare Kurvet (koostaja). President Lennart Meri [Elektrooniline teavik]: bibliograafia: juuli 1992 – september 2001. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2001.
  • Aet Härmaorg. Presidentide Lennart Meri ja Arnold Rüütli representatsioon Eesti ja Soome trükimeedias riigivisiitide kajastamisel Soome : bakalaureusetöö. Tartu, 2005.
  • Virkko Lepassalu. Süümepiinadeta: Georg ja Lennart Meri sidemetest eriteenistustega ja selle tagajärgedest. Tallinn, 2005.
  • Tema Kõrgeaususe Eesti Vabariigi presidendi ja proua Lennart Meri riigivisiit Soome 16.- 18. mai 1995 : visiidi kajastusi Soome trükiajakirjanduses 11. -19.mai 1995. Helsingi: Eesti Suursaatkond Helsingis, 1995.
  • Kulle Raig. Vikerkaare värvid: Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi. Tallinn: Varrak, 2003. Tõlgitud soome keelest, originaalpealkiri: Sateenkaaren värit. Lennart Meren elämä ystävien silmin.
  • Tiit Pruuli (koostaja). Lennart Meri. Rajaleidja. The Pathfinder. Tallinn: Varrak, 2009.
  • Tarmo Vahter. Lennart Meri: Kolmat põlve poliitik. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009.

Artikleid Lennart Meri kohta

Välislingid

Eelnev
Arnold Green
Eesti välisminister
19901992
Järgnev
Jaan Manitski
Eelnev
Heinrich Mark
(peaminister presidendi ülesannetes)
Eesti president
19922001
Järgnev
Arnold Rüütel