Elmar Lipping

Allikas: Vikipeedia

Elmar Lipping (7. märts 1906 Ropaži kihelkond, Riia maakond, Liivimaa kubermang5. jaanuar 1994 New York) oli eesti õpetaja, ajakirjanik, poliitik ja sõjaväelane (nooremleitnant) ning ka Saksamaa (Hauptsturmführer) ja Ameerika Ühendriikide sõjaväelane.

Ta õppis aastatel 1914–1918 Valgjärve ministeeriumikoolis, aastatel 1918–1923 Otepää Reaalgümnaasiumis ning aastatel 1923–1926 Tartu Õpetajate Seminaris.

Ta õppis aastatel 1926–1927 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ning aastatel 1930–1934 ja 1940 õigusteaduskonnas. Ta õppis hiljem Minnesota Ülikoolis ning lõpetas selle rahvusvaheliste suhete alal.[1]

Ta oli Korporatsioon Fraternitas Tartuensise liige.

Teise maailmasõja ajal võitles Elmar Lipping 38. Kaitsepataljonis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisis, kus kokku teenis välja hauptsturmführeri auastme. Ta oli aastatel 1945–1947 Saksamaal Ameerika Ühendriikide sõjavangis, kuid teenis hiljem USA sõjaväeüksustes, sealhulgas ka 4221. Eesti Vahikompaniis ohvitserina.

Märtsis 1957 läks Lipping Ameerika Ühendriikidesse. Ta oli Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu liige.

Ta oli Eesti Vabariigi välisminister eksiilis 3. juunist 1982 kuni 20. juunini 1990.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema poeg on Ameerika Ühendriikide ajaloolane, ajakirjanik, sõjaväelane ja diplomaat Imre Lipping.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Vabariigi Valitsuse liikmete elulood 1970-1990". ERA.4969.1.9, leht 22–24

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • President Nasseri kiri kapten Lippingule. Võitleja nr 3, märts 1959. Lk 3
  • Värske eksiilkolonel "Spiegeli" vaidluses. Eesti Päevaleht (Stockholm) nr 2, 12. jaanuar 1977. Lk 8

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]