Dramaturg
Dramaturg on töötaja, kes tegeleb lavastusprotsessis dramaturgiaga.
Sõna "dramaturg" pärineb kreekakeelsest sõnast dramatourgos e dramaatik (näitekirjanik) ja prantsuskeelsest sõnast dramaturge (draamaga töötaja). Eesti keeles tähistab sõna dramaturg üldiselt nii kirjandusala töötajat (ing k. literary manager), näitekirjanikku ( ing k. playwright/dramatist) kui ka lavastusdramaturgi (ing k. (production) dramaturge). Ka vene ja prantsuse keeles on dramaturg justkui katusmõiste loovprotsessis igasuguse tekstiga tegelejale.[1]
Teatris töötavad dramaturgid tavaliselt kirjandustoas, kus nende ülesanneteks võib olla alusmaterjali otsimine, dramatiseerimine, tõlkimine, näidendite kirjutamine aga ka turunduse (sotsiaalmeedia postitused, kavalehed) ja statistikaga (publiku-uuringud) seotu.[1] Tänapäeval on see roll aga laienenud, eriti tegevuskunstides ja koosloomeprotsessides, kus tihtipeale ei ole konkreetset alusteksti ja dramaturg tegeleb tekstuaalsuse ja kompositsiooniga laiemalt, olles lavastajale justkui lisakäe eest. Lavastajat toetavas rollis dramaturgi nimetatakse lavastusdramaturgiks ning eelkõige liikumist komponeerivat dramaturgi tantsudramaturgiks. Lisaks tekstile võib dramaturg tegeleda ka liikumise, valguse, video, heli, programmi dramaturgiaga.
Peamised ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsuse teatrikriitik Patrice Pavis on „Teatri sõnaraamatus” (1998) teatris töötava dramaturgi ülesandeid kirjeldanud nii:[2]
- Näidendite valimine mängukava jaoks konkreetse teema või eesmärgi alusel.
- Näidendi taustauuringu läbiviimine.
- Teksti tõlkimine, kohandamine või muutmine üksi või koos lavastajaga.
- Tähenduste seoste kindlaksmääramine ja näidendi tõlgendamine vastavalt üldisele sotsiaalsele või poliitilisele projektile.
- Lavastaja tagasisidestaja prooviprotsessis
- Publiku vastuvõtule mõtlemine
Mõiste kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Esimeseks dramaturgiks peetakse Saksa valgustusaegset teatrikriitikutGotthold Ephraim Lessingit (1729–1781). Ta palgati Hamburgi rahvuslikku teatrisse tõlkijaks ja kriitikuks ning hakkas iseennast dramaturgina määratlema. Hamburgi rahvuslik teater läks kolme aasta pärast küll pankrotti, kuid selle aja jooksul avaldas ta esseekogumiku „Hamburgi dramaturgia” (1767–1769), milles ta analüüsis ja kritiseeris näitlejatööd, teatri rolli ühiskonnas ning proovis ka dramaturgi rolli mõtestada.[3]
Esseedes arutleb Lessing tollase näitlejatöö ja publiku, draamatekstide komponeerimise ning saksa teatri tuleviku üle. Nagu kirjandusanalüüsigi struktureeriti, proovis Lessing etenduste analüüsiks objektiivsete kriteeriumitega raamistikku luua. Samuti tahtis ta vaadelda teatrit tervikuna (alates kostüümist laiema ühiskondliku tähenduseni) ning reformida teatridiskursust, et publikul ja kriitikal oleks oleks tähenduslikum roll saksa ühiskonnas. Seda protsessi, teatri terviklikku, objektiivset analüüsimist, kompositsiooni ning ühiskondlikku mõtestamist nimetaski ta dramaturgiaks. [4]
Dramaturgi töö[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandist alates kujunes dramaturgist kirjandustoa töötaja. Dramaturg tegeles järjest enam ka analüütilise ja turundusliku poolega ning kirjandustoast sai oluline osa teatri struktuurist. Kirjandustoas tehti veel publikuuringuid ning pandi paika teatrite mängukavasid. Siiski ei olnud dramaturg veel kaks sajandit loovprotsessiga lähemalt seotud. 1920. aastal alustas tegutsemist Bertolt Brecht. Brecht muutis materjali kogumise, komponeerimise ja struktureerimise konkreetseks osaks oma lavastusprotsessist. Dramaturgi, kes sellega tegeles, hakkas ta kutsuma lavastusdramaturgiks. Lavastusdramaturgist sai inimene, kes tegeleb paralleelselt lavastajaga, et koguda ja koondada protsessist sündivat ja välist materjali. [5]
Postdramaatilise teatri mõtestaja Hans-Thies Lehmann arutleb teksti olulisuse muutumist postdramaatilises dramaturgias. Ta leiab, et algupäraselt on dramaturgia olnud teksti ülesehituse loogika, justkui sõnade ja mõtete arhitektuur ning ka postdramaatilises teatris (1970. aastatel) tegeleb dramaturgia struktuuridega. Küll aga selle erinevusega, et struktuuriloomes ollakse vabamad, ehk ei järgita konkreetset dramaatilist struktuuri vaid lubatakse sisse ka vaikusehetki, fragmenteeritust. Seega tekstist ja keelest on saanud paindlik tööriist ning dramaturgia tähendus on laienenud.[6]
1980. aastate keskpaigas võttis Saksa koreograaf Pina Bausch oma loovprotsessi dramaturg Raimund Hoghe, kes hakkas end nimetama tantsudramaturgiks. Eesti keeles on lisaks tantsudramaturgile paralleelselt kasutusel sõna liikumisdramaturg. Üldiselt praktik ise otsustab kumba väljendit ta eelistab. Bauschist innustatult on ka teised Euroopa ja maailma tantsukunstnikud kaasanud lavastusprotsessidesse dramaturge. Liikumisdramaturgi töö võib olla kui tõlkimine. Scott DeLahunta, kirjanik ja Coventry ülikooli professor, küsis tegevatelt tantsudramaturgidelt, kuidas nad oma rolli loovprotsessis näevad. Heidi Gilpin, Frankfurdi balletiteatri dramaturg ja Amhersti ülikooli professor, selgitab, et oma töös leiab ta tihtipeale teistest meediumitest ja valdkondadest (näiteks arvutiprogrammid, teaduslikud artiklid jne) materjali, mis koreograafi visiooniga haakub ning mida saaks konkreetsesse protsessi sobitada. Ehk siis tõlgib teise valdkonna keeli tantsukeelde. Andre Lepecki, USA kirjanik ja kuraator, leiab, et liikumisdramaturgina tegeleb ta seoste loomisega ning tihedama tajumaailma punumisega, et publik saaks tantsust lihtsamini ja sügavamalt aru. [5]
Norman Frisch on 1980. aastatel tegutsemist alustanud Ameerika dramaturg, produtsent ja kuraator. Ehk tegevusvaldkonnast tõukuvalt, on ta leidnud paralleele dramaturgi ja kuraatori rolli vahel. Nimelt toob ta välja, et dramaturg tegeleb dialoogiga esitatava ning esituse viisi vahel [4]. Seega dramaturg analüüsib, kuidas kõige tabavamalt panna lavalisse keelde seda, mis lavastaja kavatsus on, ehk kureerib kõigist võimalikest väljendusviisidest need, mis kõige paremini kokku kõlavad.
Knut Ove Arntzen, Norra teatriteoreetik, hakkas 1990. aastate alguses mõtlema dramaturgiast veelgi laiemalt. Ta leiab, et kuna postdramaatilises teatris ei ole tekst enam põhiline väljendusvahend, kuid struktuur ning tähendusväljad on endiselt tähtsad, saab dramaturgiat käsitleda ka visuaalsest. Samuti leiab ta, et tekstuaalsus saab eksisteerida ka teistes väljendusvormides, sealhulgas valguses, butafoorias jne. Nii sündis mõiste visuaaldramaturg. Visuaaldramaturg aitab kunstnikul ja lavastajal komponeerida ruumilist ja visuaalset tähendusvälja. Arntzen kirjeldab visuaaldramaturgi tööprotsessi kui õigel hetkel publiku pilgu suunamist. [7]
Maaike Bleeker on 20. sajandi lõpus tegutsemist alustanud Hollandi dramaturg, kes nüüd on professor Utrechti ülikoolis. Bleeker (2015) mõtestab dramaturgiat koosloome- ja liikumispõhistes protsessides, kus alusmaterjal ning isegi struktuur tekib ühisest mõttetööst. Ta leiab, et dramaturgi töö sellises protsessis on “mõelda ei kellegi mõtteid”, ehk vormida ühistest mõttelendudest üks toimiv struktuur.[8]
Dramaturgi mõiste ja rollide paljususe murekohtadest on pikalt arutlenud prantsuse teatriteoreetik Patrice Pavis (2014). Ta leiab, et oluline on välja töötada konkreetne tööriistakast ja metodoloogia, mille kaudu dramaturgiat mõtestada. Ta usub, et kui iga praktik hakkaks nimetama, millega ta tegeleb, oleks tulemus väga hägune ning ei aitaks rolli mõtestamisele tegelikult kaasa.[9] Tema muret jagab Peter Eckersall, dramaturg ja New Yorgi ülikooli professor leiab, et dramaturgia mõiste laiendamine näiteks propagandale või sotsioloogiale hägustab mõiste seotust dramaatikaga ning laiendab juba niigi libedat mõistet liiaselt.[10]
Dramaturg Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Dramaturge hakati Eestis koolitama Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis 2004. aastal. See ei tähenda, et varem poleks dramaturgi rolli teatris olnud (sageli nimetati seda töötajat kirjandusala juhatajaks), vaid et sellele rollile hakati süsteemselt tähelepanu pöörama. Samuti tegutses Eestis näitekirjanikke, kes töötasid ka kirjandustubades ja olid lavastusprotsesside juures dramaturgi rollis. Veel on Eestis levinud lavastaja assistendi roll, kes tihtipeale täidab dramaturgi ülesandeid.
2000. aastate alguses hakkas Siret Campbell (sünd. Paju) dramaturgi rolli populariseerima ja mõtestama. Muuhulgas tutvustas ta Eestis laiemalt mõistet "lavastusdramaturg" dramaturgi jaoks, kes tegeleb lavastusprotsessis paralleelselt lavastajaga ning ei ole ainult näitekirjaniku rollis. Ta innustas lavastajaid nägema dramaturge kui loovpartnereid, kellel võib lavastusprotsessi nii mõndagi olulist panustada olla[1]. Nüüd juhib ta loovkirjutamiskooli Drakadeemia, kust on välja kasvanud mitu Eesti nimekat dramaturgi ja näidendivõistluse võitjat.
Keiu Virro, ajakirjanik ja teatrikriitik, on samuti dramaturgi rollist rääkinud. Seda eelkõige intervjuude kaudu, küsides, kuidas Eesti dramaturgid end ise näevad. 2013. Aastal tehtud intervjuus leiavad dramaturgid, et lavastusdramaturgi mõiste on väga toores, paljud lavastajad pole harjunud dramaturgidega töötama ning enamus dramaturgi tööst toimub kirjandustoas. Samuti mõeldi kirjandustoa funktsioonile ja olulisusele, sest kuigi dramaturg võib huvitavat materjali pakkuda, ei pruugi see parasjagu teatris töötavatele lavastajatele alati sobida[11]. 2020. aastal tegi Virro intervjuu Laur Kaunissaarega, kus arutles samuti dramaturgi rolli üle. Kaunissaar näeb end sisu puhastaja, lavastuse ühiskondliku mõtestajana ning lavastusprotsessis lavastaja peegeldajana.[12]
Lavastusdramaturge on Eestis üsna vähe ning seda rolli alles avastatakse. Siiski on aktiivseid lavastusdramaturge näiteks Kanuti Gildi Saalis ja Paide teatris. Dramaturgidena tegutsevad ka mõned Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi ja Tartu Ülikooli lõpetanud.
2021. aastal koostas Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit teatri ja dramaturgi vahelise üldlepingu, milles on defineeritud erinevate dramaturgiaga tegelevate isikute tööülesandeid:[13]
- Näitekirjanik on näidendi autor. Isik, kes kirjutab originaalloomingut. Ta annab oma kirjutatud näidendi teatrile/lavastajale üle vastavalt kokkuleppele teatriga, kuid kindlasti enne esimest proovi. Näidendi muutmine proovide käigus ei ole näitekirjaniku töö osa, kuid koostöös ja kokkuleppel teatri/lavastajaga võib näitekirjanik teha oma näidendis muudatusi.
- Dramatiseerija on dramatiseeringu autor. Isik, kes dramatiseerib olemasoleva originaalteose lavalise esitamise tarbeks või kirjutab teise autori teose ainetel lavateksti (tuletatud teose autor). Dramatiseering antakse teatrile/lavastajale üle vastavalt kokkuleppele teatriga, kuid kindlasti enne esimest proovi. Dramatiseeringu tellija informeerib dramatiseerijat dramatiseeritava originaalteose autoriõigustest.
- Lavastusdramaturg on isik, kes osaleb prooviprotsessis. Lavastusdramaturgi ülesanneteks võivad olla prooviprotsessi ajal eelkõige: lavastaja ja näitlejate töö tagasisidestamine koos lavastajaga või koos lavastaja, kunstniku ja trupiga lavastuse kunstilise struktuuri loomine, lavastuse aluseks olevate tekstide toimetamine, tekstide kirjutamine, materjali tausta uurimine ja vahendamine prooviprotsessis osalejatele, lavastusprotsessis kujunenud kunstiliste valikute analüüs, improvisatoorse materjali fikseerimine. Lavastusdramaturgi täpne töömaht ja ülesanded lepitakse kokku koostöös lavastaja ja teatriga. Kokkuleppes tuleb kindlaks määrata ka töömeetod, sh otsus, et kui proovide käigus luuakse autorsusega tekst, siis lepitakse kokku, kellele ja millises osakaalus autorsus jaotub.
Eesti dramaturge[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Paju, S. 2009. Dramaturgiast ja dramaturgidest. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/dramaturgiast-ja-dramaturgidest/
- ↑ Patrice Pavis (1998). Dictionary of the theatre: Terms, concepts, and analysis. Toronto: University of Toronto Press.
- ↑ Mary Luckhurst (2006). Dramaturgy: A Revolution in Theatre. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 24.
- ↑ 4,0 4,1 Turner, Cathy ja Behrndt, Synne (2016). Dramaturgy and performance. UK: Macmillan International Higher Education.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 5,0 5,1 DeLahunta, S. 2000. Dance Dramaturgy: speculations and reflections. Dance Theatre Journal, 16(1), p 20-25.
- ↑ Lehmann, H.-T. 1997. From Logos to Landscape: Text in Contemporary Dramaturgy, Performance Research, 2:1, p 55-60
- ↑ Bulandrová, A., Arntzen, K. O. (2020). Visual Dramaturgy: Interview with Knut Ove Arntzen.
- ↑ Bleeker, M (2015). Dance Dramaturgy. London: Palgrave Macmillan. Lk 67–83.
- ↑ Pavis, P. 2014. Dramaturgy and postdramaturgy. In: Dramaturgies in the New Millennium: Relationality, Performativity and Potentiality, Tübingen: Narr Verlag p 14-36.
- ↑ Eckersall, P. 2018. On dramaturgy to make visible. Performance Research, 23(4-5), p. 241-243.
- ↑ Virro, K 2013. Dramaturg–ühiskonna peegeldaja või kavalehtede koostaja?.https:// www.muurileht.ee/dramaturg-uhiskonna-peegeldaja-voi-kavalehtede-koostaja/, (11.09.2021).
- ↑ Virro, K. 2020. Mõtestaja, puhastaja, peegeldaja. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/motestaja-puhastaja-peegeldaja/
- ↑ "Teatri ja dramaturgi vahel sõlmitava lepingu üldiste tingimuste kokkulepe 2021".