Kaleva hääled

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"Kaleva hääled"
Žanr dokumentaalfilm
Režissöör Lennart Meri
Stsenarist Lennart Meri
Jutustaja Lennart Meri
Muusika Lepo Sumera
Operaator Ago Ruus
Montaaž Kadri Kanter
Kunstnik Epp Maria Kokamägi
Toimetaja Endel Haasmaa
Tootja Eesti Telefilm
Levitaja ERR
Aasta 1985
Esilinastus 19. märts 1986
Kestus 40 minutit (originaal)
42 min (digitaalselt taastatud versioon)
Riik Nõukogude Liit (Eesti)
Keel eesti
Eelnev "Linnutee tuuled"
Järgnev "Toorumi pojad"
IMDb profiil
Sissekanne Eesti filmi andmebaasis

"Kaleva hääled" on 1986. aastal esilinastunud Lennart Meri kolmevaatuseline dokumentaalfilm mälust ja soome-ugri rahvaste ajaloolistest kultuurisidemetest.

Film jaguneb kolme ossa: esimeses keskendutakse mälu rolli kultuuris "Kalevala"-eelsel ja -järgsel ajal, teises jälgitakse "Kalevala" koostaja ja Soome rahvaluulekoguja Elias Lönnroti uurimismatka Eestis, kolmandas elustatakse iidne sooraua valmistamise rituaal.

Filmivõtted toimusid 1985. aastal Karjalas Kalevala külas, Handi-Mansimaal Obi jõgikonnas Agani jõe kaldal ja Eestis (Tallinnas, Kuusalus, Tartus, Võrus, Võrumaal Litsmetsas, Küllemäel, Karulas, Rõngus, Narvas ja Pirita jõekäärus).[1]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene vaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi esimene vaatus on pühendatud iidsetele mälukandjatele – Kalevala-mõõt, Äänisjärve kaljujoonised ja hantide karupeied.

Kalevala küla rahvalaulikud Anni Kettunen, Maire Lamminpää ja Tatjana Tovinen laulavad iidvanu viise. Meri arutleb, kuidas pärimuslik müüt võtab kunstiteose kuju ja laulumälus säilivad rituaalid. Kuid meil on teinegi mälu, mis lubab heita pilgu Kalevala-eelsesse maailma – viie tuhande aasta vanused Äänisjärve kaljujoonised, loodud läänemeresoome eelsete asukate poolt. Kaljujooniste valdavaks temaatikaks on inimene ise ning kala, põder ja müütiline veelind, isegi delfiin, suured põdrapea-paadid paarikümne sõudjaga, põhjapõtrade küttimine ja suusatav mees. Meri arutleb teemal, et kas graniidi mälu ja laulu mälu toetavad teineteist.

Teine vaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Soome rahvaluulekoguja ja kirjanik, Soome rahvuseepose "Kalevala" autor Elias Lönnrot läheb 22-aastaselt esimesele rahvaluule kogumismatkale. Suguluskeelte ja -kultuuride võrdlev uurimine toob ta tema üheteistkümnendal uurimisreisil 1844. aastal laevaga Tallinna, kust ta asub jalgsi teele Tartu poole. Uurimisreisist Eestisse kujuneb pool aastat kestev 800 kilomeetri pikkune rännutee. Kuusalus kohtub Lönnrot keeleteadlase Eduard Ahrensiga. Tartus leiab ta rikkaliku keelekogu ja õpib Faehlmanni juures eesti keelt. Nii Faehlmann kui ka Lönnrot on elukutselt arstid, mõlemad pühendunud Kalevitemaa pärimuste kogumisele. Nädala asemel viibis ta Tartus kolm ja pool kuud, Õpetatud Eesti Selts valib Lönnroti oma auliikmeks. Poolteist kuud rändab Lönnrot Lõuna-Eestis, külastades Faehlmanni soovituskirjaga Kanepis, Karulas, Harglas, Sangastes, Rõuges ja mujal Õpetatud Eesti Seltsi liikmeid, kes tegelevad eesti keele sõnaraamatu koostamisega. Jõudes sügisel tagasi Tartusse, kogub Lönnrot kahe kuu vältel eesti sõnavara ja teeb Faehlmanniga tulevikuplaane, lahkudes Tartust detsembrikuus.

Kolmas vaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmandas vaatuses lavastatakse Eesti Filarmoonia Kammerkoori ja dirigent Tõnu Kaljustega Veljo Tormise kooriteose "Raua needmine" muistne rauasulatus- ja sepistamisrituaal. Seppadena osalevad metallikunstnik Heino Müller ja näitleja Sulev Teppart.

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Festivali auhind ja preemia parima režissööritöö eest Lennart Merile populaarteadusliku filmi loomisel" – Nõukogude Eesti filmifestival (1986)[2]
  • "EKL diplom ja auhind; Enn Säde ja Lepo Sumera - kiidukiri parima helikujunduse eest" – Eesti Telefilmi loomingulised päevad (1986)[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]