Ernst Jaakson
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 |
See artikkel räägib diplomaadist; temanimelise laeva kohta vaata artiklit Ernst Jaakson (laev). |
,_ERM_Fk_2731-47.jpg)
,_ERM_Fk_2731-56.jpg)
Ernst Rudolf Jaakson (11. august 1905 Riia – 4. september 1998 New York) oli Eesti diplomaat, sh peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal (aastail 1965–1991) ja iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene erakorraline ja täievoliline suursaadik USA-s aastail 1991–1993.
Ernst Jaakson oli Eesti välisteenistuses kokku 79 aastat, alates 1919. aastast. Ta alustas Eesti Riia saatkonnas käskjalana ning tõusis hiljem sekretäri ametisse. Aastatel 1927–1928 teenis ta aega Eesti sõjaväes ning naasis seejärel diplomaaditööle. 1929. aastal saadeti ta tööle USA-sse, pärast seda sai ta Eestit uuesti külastada alles 1992. aasta veebruaris. Siis pälvis ta Eesti vabariigi tunnustusmedali. Jaakson töötas esialgu San Franciscos, kuid sai peagi New Yorgi konsulaadi ametnikuks.
Pärast seda, kui Nõukogude Liit oli juunis 1940 Eesti okupeerinud ning korraldanud relvastatud riigipöörde, andis Eesti uus, Johannes Varese juhitav stalinlik nukuvalitsus juulis 1940 käsu kõik senini välisriikidesse lähetatud Eesti diplomaatilised töötajad vallandada ning 1940. aasta lõpuks anti korraldus kõik Eesti välisesindused sulgeda.
Teiste seas vabastas Varese nukuvalitsus 27. juulil 1940 ametist ka Washingtoni saatkonna I sekretäri ning New Yorgis konsuli Johannes Kaivi ja ametniku Ernst Jaaksoni.[1][2] 5. augustil 1940 andis Varese valitsuse siseminister Maksim Unt välja dekreedi, milles kuulutati välismaalt tagasi tulemata jätnud Eesti riigiteenijad riigireetjateks ning anti korraldus nende mahalaskmiseks ja vara konfiskeerimiseks. Samas Eesti NSV siseministri dekreedis nõuti ka selliste riigiteenijate pereliikmete karistamist.[3]
Nõukogude režiimi korraldusi eirates otsustasid Eesti saatkonnad tööd jätkata ning suutsid teha edukat lobitööd Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamiseks (mittetunnustamispoliitika). Eesti Ameerika Ühendriikide diplomaatilist esindust tabanud finantsraskused lahendati 1941. aastal, kui USA lubas Eesti diplomaatidel kasutada külmutatud Eesti Vabariigi varasid sealseis pankades.
.jpg)
1. oktoobrist 1952 nimetas Johannes Kaiv Jaaksoni asekonsuliks ja 16. juunist 1965 konsuliks. 1965. aastal suri peakonsul saadiku ülesannetes Johannes Kaiv. Jaaksonist sai tema ametijärglane (kuni 1968. aastani ametinimetusega peakonsuli kohusetäitja saadiku ülesannetes) ning seega vaba Eesti olulisim esindaja Läänes. Ta tegeles ka saatkondade tegevuse koordineerimise ja ametkonna täiendamisega. Samuti algatati tema osalusel mitu olulist väliseesti projekti, sh ESTO-päevad, mis toimusid esimest korda 1972. aastal Torontos. Jaaksonist kujunes Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse sümbol.
Nõukogude okupatsiooni viimaseil aastail kohtus Jaakson toonase Eesti mitme juhiga. Hoolimata sellest, et ta ei saanud Eesti Vabariigi legaalse esindajana teha ametlikku koostööd Nõukogude okupatsioonivõimude esindajatega, tegutses ta edukalt koos toonase välisministri Lennart Meriga Eesti iseseisvuse võimalikult kiire taastamise nimel. Mere vahendusel kohtus Jaakson Arnold Rüütliga ning leidis ühise keele ka temaga.
Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal nimetati Jaakson Eesti Vabariigi esimeseks erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ning alaliseks esindajaks ÜRO juures. Peagi sai ta USA diplomaatilise korpuse vanemaks. 1993. aastal sai Jaaksonist taas Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikides ning ta jätkas diplomaaditööd kuni surmani 1998. aastal.
1995. aastal anti talle Riigivapi I klassi teenetemärk. Enne Nõukogude okupatsiooni, 1940. aastal oli ta pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Ernst Jaakson on maetud New Yorki osariigis Valhalla linnas asuvale Kensico kalmistule.
1995. aastal on ilmunud Ernst Jaaksoni mälestusteraamat "Eestile", kus ta annab ülevaate oma elukäigust. Raamatus on avatud ka Eesti huvide eest kaitsmise tagamaid ning esitatud mitu ajaloolist dokumenti. Teose teine trükk on ilmunud 2001. aastal.
Ernst Jaaksoni pere pärineb Hiiumaalt, endise Emmaste valla alalt.
New Yorgis on tema järgi nimetatud tänavaosa (Ernst Jaakson Way).[4]
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- "Eestile". (1. trükk, Tallinn: SE & S, 1995) ISBN 9985-854-00-4
- "Eestile". Eessõna Ylo Anson; järelsõna: Sirje Endre (2. trükk, Tallinn: SE & JS, 2001) ISBN 9985-854-39-X
- "Eestile". (3. trükk, Eesti Päevaleht, 2011) ISBN 9789949475353
- Anne Velliste, "Ernst Jaaksonile". Eessõna: Trivimi Velliste. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000 (Soome: Tammer-paino) ISBN 9985-70-071-6
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:379783/326533/page/2 Vabariigi Valitsuse otsus 27. juulist 1940 (RTL 1940, 67)
- ↑ Ametist vabastamist välissaatkonnis, Järva Teataja (1926-1944), nr. 87, 29. juuli 1940.
- ↑ "Kuidas välismaale jäänud diplomaate ähvardati". Õhtuleht. 05.08.2016.
- ↑ "ERR USA-s: Ernst Jaakson on hea näide Eesti ja Ameerika suhetest" ERR, 19. november 2025
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ernst Jaakson |
- Välisministeerium: Ernst Jaaksoni biograafia (inglise keeles)
- Toomas Hendrik Ilvese järelehüüe Ernst Jaaksonile
- Ernst Jaakson 100 Ernst Jaaksoni sajandale sünniaastapäevale pühendatud kirjutis Eesti Välisministeeriumi aastaraamatust.
- Pekka Erelt. Mille Arnold lõhkus, selle Lennart parandas. Eesti Ekspress 30. märts 2006. Artikkel suhete loomisest Eesti esinduse ja Eesti NSV võimude vahel.
- Ernst Jaaksoni vapp
- Joann Saarniidu kujundatud Ernst Jaaksoni eksliibris
- 10. august 2025 kell 11:04, Timo Aava, ajaloolane, Arvamus, Diplomaatia ja järjepidevus – Ernst Jaakson 120, err.ee
| Eelnev Johannes Kaiv |
Eesti Vabariigi peakonsul saadiku ülesannetes 1965–1991 |
Järgnev Ametikoht kaotati |
| Eelnev puudus |
Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides 1991–1993 |
Järgnev Toomas Hendrik Ilves |
| Eelnev puudus |
Eesti Vabariigi peakonsul Ameerika Ühendriikides 1993–1998 |
Järgnev ' |