Raul Mälk

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Raul Mälk (sündinud 14. mail 1952 Pärnus) on Eesti diplomaat ja väliskommentaator.

Ta lõpetas aastal 1970 Nõo Keskkooli[1]. Aastal 1975 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli majandusküberneetika erialal cum laude. Aastatel 19751977 töötas ta ENSV Teaduste Akadeemia majandusinstituudis nooremteadurina. 19831985 õppis Leningradi Kõrgemas Parteikoolis ja oli 1990. aastani NLKP liige. Enne Eesti Välisministeeriumisse tööle asumist oli Raul Mälk Eesti Raadios välisuudiste toimetuses väliskommentaator ning alates 1990. aastast töötas Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli kantseleis.

1992.–1993. aastal oli Mälk välisministri nõunik, 19931994 ministri kantseleiülem, 19941996 asekantsler poliitika- ja pressiküsimustes ning 19962001 suursaadik Suurbritannias, mille vaheajal, 14. oktoobrist 1998 kuni 25. märtsini 1999 (pärast T. H. Ilvese tagasiastumist), jõudis ta olla ka välisminister.[2] Raul Mälk on juhtinud Eesti delegatsiooni piiriläbirääkimistel Venemaaga.

Ta on töötanud Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna peadirektorina. 1. juunist 2007 kuni 29. augustini 2011 oli ta Eesti Vabariigi suursaadik Euroopa Liidu juures.

Raul Mälk on laiemale avalikkusele tuntud välispoliitikaeksperdina. Ta astub regulaarselt üles välispoliitilisi teemasid lahkavates tele- ja raadiosaadetes ning on avaldanud artikleid välispoliitika kuukirjas Diplomaatia, mille toimetuse kolleegiumisse ta ka kuulub. Teda hinnatakse kõrgelt tema suure töövõime, hea huumorimeele ja suurepäraste välispoliitikaalaste teadmiste pärast.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Raul Mälk on vallaline.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2016. Vaadatud 2. aprillil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. http://www.rulers.org/estgov.html

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Toomas Hendrik Ilves
Eesti välisminister
1998-1999
Järgnev
Toomas Hendrik Ilves