Veelinnurahvas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"Veelinnurahvas"
Žanr Dokumentaalfilm
Režissöör Lennart Meri
Stsenarist Lennart Meri[1]
Jutustaja Mikk Mikiver[1]
Operaator Sergei Rahomägi][1]
Montaaž Maire Lutter[1]
Toimetaja Jaan Ruus[1]
Tõnu Seilenthal[1]
Mart Meri[1]
Filmistuudio Tallinnfilm[2]
Levitaja Eesti Rahvusringhääling[2]
Aasta 1970[3]
Esilinastus Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic.svg 19. oktoober 1972[3]
Flag of Estonia.svg 29. märts 2009[3]
Kestus 52 minutit[3]
Riik Nõukogude Liit (Eesti)
Keel eesti
Järgnev "Linnutee tuuled"
IMDb profiil
Sissekanne Eesti filmi andmebaasis

"Veelinnurahvas" on 1970. aastal ilmunud Lennart Meri dokumentaalfilm soome-ugri ja samojeedi rahvaste igapäevaelust, etnograafiast, folkloorist ja traditsioonilisest kultuurist.[3][4]

Filmivõtete ajal läbis võttegrupp enam kui 18 000 kilomeetrit.[5]

Veelinnurahvas oli Lennart Meri esimene dokumentaalfilm. 1977. aastal ilmus filmile järg "Linnutee tuuled".

2009. aastal taastati film digitaalselt projekti Eesti film 100 raames[3] ja filmi originaalmaterjale säilitatakse Eesti Filmiarhiivis.[2] Filmivõtted toimusid Altai krais, Neenetsimaal, Handi-Mansimaal, Usbekistanis, Komis, Marimaal, Eestis ja Karjalas.[3]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Film on sisuliselt jagatud kuueks peatükiks, mis keskenduvad erinevatele soome-ugri ja samojeedi rahvastele, täpsemalt nende traditsioonilise kultuuri ja igapäeva elu jäädvustamisele. Läbi kõigi peatükkide jutustatakse ka laiemalt soome-ugri ja samojeedi rahvaste ning keelte väljakujunemisest ning ajaloost, aastatuhandete tagusest ajast kuni tänapäevani.

Sünopsised[muuda | muuda lähteteksti]

I. Kamassid[muuda | muuda lähteteksti]

Sajaani mägismaal Abalakovo külas elav viimane kamass ja viimane igivana kamassi keele kõneleja Klavdija Plotnikova jutustab oma lapsepõlvemälestusi. Mainitakse, et eelviimane kamass suri aastal 1946.

Võttepaiga piirkonnas Jenissei ülemjooksul arvatakse olevat soome-ugri ja samojeedi hõimude algkodu, kust algas aastatuhandeid tagasi rännutee Läänemere ja Doonau äärde. Animeeritud kaart näitab mannerjää taganemist ja uurali hõimurahvaste liikumist, hargnemist ja laienemist selle kannul aastatuhandete vältel.

II. Neenetsid[muuda | muuda lähteteksti]

Asustuse laienedes eralduvad kagus samojeedi esivanemad, uurali aluskeelest sünnib samojeedi ja soome-ugri aluskeel. Filmis osutatakse keeltes säilinud ühistele sõnatüvedele.

Põhjapõder kodustati samojeedide poolt algselt Sajaani mägedes ja teda kasutati ratsaloomana. Arktiline põdrakasvatus tekkis pärast samojeedi hõimude ümberasumist tundrasse, meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Näidatakse traditsioonilise püstkoja püstitamist ja põhjapõtrade karjatamist. Neenetsite vaimne kultuur, eluolu, tavad ja kombed on tihedalt seotud põhjapõdraga, ka nende riided on kaunistatud põhjapõtru kujutava nahkmosaiigiga. Vähemal määral esineb riietel ka karu- ja rebasejälje, aga ka kaseoksade mustreid, milles elab mälestus metsadest – tundaasukatest neenetside muistsest kodupaigast. Jevgenia Soboleva laulab taustal neenetsi keeles igivana laulu.

III. Handid[muuda | muuda lähteteksti]

Handi kalur aerutab mööda Kazõmi jõge oma püünisteni ja korjab kokku neisse jäänud kalad. Handid punuvad mõrdu lehise või kuuse piirgudest ja ühendades need hundipaju koorest põimitud nööriga. Suvel elavad kalamehed koos perekonnaga jõgede kallastel. Kalur Aleksei Lasjamov aurutab oma haavapalgist valmistatud haabjat. Haabjad olid levinud ka Eestis ja Soomes. Handid kinnitavad paadi ninna rihma, et seda vajadusel lohistina kasutada. Näidatakse 79-aastast paadimeistrit Nikita Jermehovi paati (ai-hoop) valmistamas. Sellised paadid õmmeldakse kokku seedermänni kupatatud juurtega, õmblused pingestatakse lehisest kiiluga, mida määritakse kalarasvaga. Handi paadimeistrid kasutavad tööriistadena kirvest, vibupuuri, naasklit ja nuga. Taustaks laulab handi keeles Aleksander Moldanov Kaasõmi külast

Tutvustatakse hantidele (aga ka ugrilastele üldiselt) omaseid ristnurkadega palkehitised, mis teiste Siberi põhjarahvaste juures puuduvad. Esimeseks märkimisväärsemaks ehitiseks oli kuusepalkidest ja -kookudest ehitatud sammasait (ɬoopas), kus hoiti toiduvarusid ja talverõivaid. Sellest arenes hiljem suitsutare ja kogu ugrilastele omane palkarhitektuur. Hantidele on omane (erinevalt ülejäänud Siberi rahvastest) väliahi, mis pärineb stepialadelt.

Järgneb pea 3000 aastase ajalooga handide karupeiede rituaal, mille käigus palutakse andeks eksikombel põdrapüünisega surmatud karu vaimult, kes on handide jaoks püha loom. Karupeiede jälgi on leitud nii "Kalevalast", kui Eesti ja Soome näärisoku, jõulukaru ja toonekure mängudest.

IV. Komid[muuda | muuda lähteteksti]

Ugrilaste eraldumise järel kujuneb läänepoolsetel aladel permi aluskeel. Talve tulekul lahkuvad komi kütid koduküladest mitmeteks kuudeks kaugetele jahialadele ja vahepealseks ajaks jäävad külad meesteta. Kütt Propkopi Bogdanov, kelle ligi 1000 km² suurune jahiala Põhja-Uurali eelmägedes Petšõra jõe lähistel asub kodukülast pea 200 kilomeetri kaugusel, seab lumises metsas üles torupüüniseid ja lõkse. Need jahirajad tuleb iga päev koos jahikoeraga läbi käia, püünised üle kontrollida ja saak kokku koguda. Tal on kasutusel ka mõned vanad puulõksud – lõukad – mille levikuala ulatub ugrilaste juurest Virumaani. Ka küttide alt põdranahaga kaetud suusad ulatuvad soome-ugri või isegi uurali aega. Kütid jutustavad metsa ja jahiga seotud kommetest ning uskumustest, seadustest ja keeldudest. Prokopi näitab metsas ajutise eluaseme ööbimisaseme püstitamist. Komi naised laulavad kududes eeslaulja Serafima Vetotškina järgi vana laulu.

V. Marid[muuda | muuda lähteteksti]

Põllupidamises on tavapäraselt naiste õlgadel kõik tööd alates kanepi külvamisest – seehulgas koristamine, lõugutamine, ketramine, kanga kudumine ja pleegitamine, rõivaste õmblemine ja lõpuks kaunistamine. Niidumari rahvarõivaste tikandites on säilinud muistse hõimukuuluvuse tunnuseid, millest leiab sarnasusi Lõuna-Eesti ja saarte mustritega. Naised teevad lauldes koos käsitööd, eeslauljaks on Anna Solovjova Arõki külast. Niinekoorest viiskude punumine on aga põline meestetöö.

Näidatakse traditsioonilisi mari pulmi, mis algavad päikesetõusul ja lõpevad hilisõhtul. Rahvariietes pulmalised täidavad lauldes ja tantsides kombekohaseid tavandeid.

VI. Karjalased[muuda | muuda lähteteksti]

Volgasoome hõimude eraldumise järel kujuneb läänemeresoome aluskeel.

Kõlab Nasto Remšu esitusel karjalakeelne laul. Näidatakse kuulsate Karjala runolaulikute Arhippa ja Miihkali Perttuneni haudu, kellelt Elias Lönnrot kogus "Kalevala" vanimad osad. Nagu "Kalevala" viisides, elab ka Äänisjärve kaljujoonistes aastatuhandete mälestus müütilisest veelinnust. Kuittijärve kaldal Taipale talus teeb perenaine Maria Kallio leiba ja köetakse sauna. Karjala tares leidub veel ühiseid jooni kunagise püstkojaga. Näidatakse sammasaidast välja arenenud palktare ja Karjala kosjakombeid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]