Mahtra sõda

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib ajaloosündmusest; samanimeliste asjade kohta vaata lehekülge Mahtra sõda (täpsustus).

Mahtra sõda
Toimumisaeg 14. juuni 1858 (ukj)
Toimumiskoht Mahtra, Juuru khk, Eesti
Tulemus Rahutused suruti maha
Osalised
Eesti talupojad Vene soldatid
Jõudude suurus
700–800 meest 50+2 meest
Kaotused
Langenud 10
üles poos 1
uputas 1
Langenud 1
Haavatud 13

Mahtra sõda oli Eestimaa talupoegade ja Vene karistussalklaste vaheline kokkupõrge 2./14. juunil 1858 Mahtra mõisas Juuru kihelkonnas Harjumaal.

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus. Talupoegadele anti isiklik vabadus, kuid kogu maa jäi mõisnike piiramatuks eraomandiks. Maa kasutuse eest tuli maksta renti teotööga. Seega säilis talupoegade sõltuvus mõisnikust ja talurahva üldine majanduslik olukord halvenes.[1]
  • 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadus. Uue seaduse alusel vähendati teokoormisi, tõmmati kindel piir mõisamaade ja talumaade vahele. Seadus kuulus kehtestamisele järk-järgult, kümne aasta jooksul, vastavalt sellele, kuidas jõuti talusid välja mõõta ja katastrisse kanda. Seni toimus koormiste määramine vanadel alustel. Talupojad lugesid uuest seadusest välja, et abitegu enam tegema ei pea[2]. See oli ajendiks talurahvarahutusteks Põhja-Eestis.[3]
  • Mahtra mõisal uus härra. 1853. aastal ostis Mahtra mõisa Constantin von Helffreich, kes ise elas Järvamaal, Aruküla mõisas. Mahtras juhtis majapidamist mõisavalitseja Rosenberg. Uus mõisnik laiendas mõisamaid talumaade arvelt. 1856. aastal kaebasid talumehed mõisniku kohtusse ja võitsid. [4]

Sündmuste käik[muuda | muuda lähteteksti]

Atla-Eeru kõrtsihoone
Evald Okas, "Mahtra sõda", 1958. Eesti Kunstimuuseum
  • 26. mail/7. juunil kohtusid Mahtra vallatalitaja ja taluperemehed Mahtra mõisniku Konstantin von Helffreichiga ning palusid uusi lepinguid ja abiteopäevade vähendamist.[8]
  • Vahepeal oli vastu hakanud talupoegade rahustamiseks Tallinnast välja saadetud karistussalgad Kose kihelkonda, kus mitmes mõisas oli keeldumist abiteost.[9]
  • 30. maiks/11. juuniks kutsuti Mahtra talupojad Habajale, kus eelmine päev karistati peksuga Habaja ja Harmi mehi. Teade sellest jõudis karistuspäeva hommikuks Mahtrasse. Sõnnikuvedu, üks abitegudest, pidi algama alles 2. juunil, seega taheti neid karistada veel tegemata teo eest. Omavahelistes juttudes öeldi nüüd välja sõna "sõda". Sama päeva pärastlõunaks koguneid kihelkonna vallatalitajad Juuru kiriku juures asuvasse kõrtsi nõupidamisele, mille järel mindi taas pastor Bergi jutule paludes eeskostet. Seda saamata läks vallatalitaja Tertsius Liivimaa kubermangu Kärusse õigeusupreestri jutule.[10]
  • Laupäeval, 31. mail/12. juunil toodi Mahtrasse poolrood – 50 soldatit koos kapten Johann Bogutski ja lipniku Alexander von Laiminguga. Kõik talumehed kamandati esmaspäevaks mõisa. Esiotsa tekkis talurahva seas paanika ja põgeneti metsa varjule. Ent siis otsustasid mahtralased mitte lasta ennast peksta ning kutsusid pühapäeval, 1. juunil naaberkülade talupoegi ühisel jõul vastu hakkama. Mahtralastele tuli appi 700–800 meest Juuru, Kose ja Rapla kihelkonnast.[11]
  • Esmaspäeva varahommikul, 2/14. juunil kogunesid arvukad talumeeste salgad Atla-Eeru kõrtsi, kust koos suunduti Mahtrasse. Mõisaõuele jõudnud piirasid teivastega relvastunud talupojad soldatid ümber ning nõudsid nende lahkumist. Soldatitelt hakati relvi vägisi ära võtma ning algas käsikähmlus. Kui Purila teomees Jüri Tork lõi rusikahoobiga pikali major Laimingi, anti soldatitele käsk tuli avada. Maha langesid esimesed surnud ja haavatud. Karistussalk taganes naabermõisa Atlasse ja edasi Kose-Uuemõisa. [12]
  • Mahtras murdsid omapead mõisa jäänud talumehed sisse viinaaita, pruukisid märjukest palju jõudsid, ülejäägid kallasid tiiki. Rüüstati ka mõisa häärberit ning peksti läbi mõisavalitseja Rosenberg. Mõlemat tegevust püüdsid osad Mahtra mehed takistada. Teadmata põhjusel läks lahti tulekahju, hävisid mõisa häärber ja lähiümbruse hooned. Plaan olevat olnud minna sõtta ka teiste mõisate vastu, kuid seda takistas meeste joobnud olek ja omavahelised lahkhelid.[13]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Leppo Mikko, "Mahtra sõda", 1959. Eesti Kunstimuuseum
Mahtra sõdalased Prits Lang ja Pärend Eilemann Kaiust 1890. aastatel. Foto: Heinrich Tiidermann (ERM Fk 147:38)

Langenud ja haavatud[muuda | muuda lähteteksti]

Talupoegadest langesid seitse meest: Mart Methusalem Juurust, Mihkel Tein Mahtrast, Jüri Toirk Purilast, Jüri Tulp Maidlast ning Mihkel Penter, Kustas Vatter ja Pären Vilson Kaiust.

Haavadesse surid kolm meest: Kaarel Kabok Atlast, Jaan Levontka Juurust ja Hans Riekmann Maidlast.

Kaks meest mõistsid karistuse kartuses ise enda üle kohut: Jaan Kraan Maidlast poos end üles ja Jüri Sild Purilast uputas end jõkke. Enamus sõjas langenuid maeti Juuru vanale kalmistule.

Karistussalgast sai surma kapten Jan Bogutski ja 13 soldatit said haavata.[13]

Karistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vastu hakanud talupoegadele määras sõjakohus algul surmanuhtluse, mis hiljem kindralkuberneri poolt ümber muudeti raskeks peksukaristuseks. Otsuse kinnitas 27. jaanuaril/8. veebruaril 1859 Venemaa keiser Aleksander II ja käskis täide viia.[14]

10/22. veebruaril 1859 viidi karistus Mahtra mõisas sõjaväe kaitsel täide. Kõige karmimad karistused said Ado Andrei Mahtra mõisast ja Peeter Olander Kaiu mõisast, kumbki 1000 hoopi läbi kadalippu, koos kõigi seisuseõiguste kaotamisega, 20 aastat sunnitööd ja seejärel saatmine asumisele Siberisse. Mahtra vallatalitajale Hans Tertsiusele määrati 100 hoopi kadalippu, koos kõigi seisuslike õiguste kaotamisega ja Siberisse asumisele. Kokku määrati peksmine kadalipu läbi 41 mehele. 17 meest jäid vangistusse või loeti vangistuses oldud aeg piisavaks karistuseks. Seitse meest vabastati süüdistustest.[15] Kolm vastu hakanute peameestest kohtu alla ei jõudnudki, sest kaks neist hukkusid juba mässu ajal ja kolmas sooritas enesetapu.[16] Karistuskoht sai rahvasuus tuntuks kui Verepõld.[17]

Sõjakahjud[muuda | muuda lähteteksti]

27. maiks/8. juuniks (vkj) 1860 oli Mahtra sündmuste läbi saadud kahjudena üles antud kokku 12 358,27 rubla. Sinna kuulusid kroonu kahjud (sõidu- ja päevarahad, uurimismaterjalide tõlkimine vene keelde) 2008,58 rubla, Eestimaa rüütelkonna kahjud (sõjaväe toitlustamise kulud) 2300,79 rubla, ametlike isikute kahjud (Mahtras kaduma läinud käerauad 39,42 rubla väärtuses, major Alexander von Laimingi Mahtras kadumaläinud asjad 300 hõberubla väärtuses, veltveebel Vassiljevi ülemuse käes hoiul olnud raha jne) 436,57 rubla, eraisikute kahjud 7580 rubla (valitseja Rosenberg 1178 rubla, tema ema 146 rubla, mõisnik von Helffreich 6000 rubla jne) .[18]

Süüdimõistetud ja Mahtras viibinud talupoegade vara väärtus oli kokku 362 hõberubla. Kahjusid ei nõutud tõenäoliselt kunagi sisse, kuna see oleks uusi rahutusi põhjustanud, kohtu all olnuist olid paljud ära surnud või Siberisse saadetud. [19]

Talurahva nõudmiste täitmine ja 1856 aasta seaduse muutmine.[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Mahtra sõda Aleksander II mitte ainult ei revideerinud 1856. aasta Eestimaa kubermangu talurahvaseadust vaid kirjutas 1860. aastal alla ka selle seaduse algsele versioonile. Vene keisrit veenis nende meetmete vajalikkuses kindraladjutant N. V. Isakov , kelle eesmärk oli mässu mahasurumine. "Inimesed ei saa kaua püsida tingimusteta kuulekuse raamides, olgu nende kannatusevarud kui tahes suured," märkis ta tsaarile saadetud ettekandes. Kolm aastat aga seadust täiel määral ei rakendatud, näiteks 1864. aastaks ei küündinud talupoegadele müüdud maa osakaal 2,5%-ni ja teorendi täielik ja lõplik kaotamine toimus alles tänu Vabadussõjale.[viide?]

Aastapäevad[muuda | muuda lähteteksti]

Mahtra sõja ausammas.
  • 1933 – 75. aastapäev: avati Mahtra sõja mälestussammas.
  • 1948 – 90. aastapäev: Mahtra sõjaväljal toimus mälestusmiiting, ühendkoori kontsert ja rahvatantsurühmade etteaste ning Juuru Rahvamajas etendus „Mahtra sõda“.  
  • 1958 – 100. aastapäev: Juurus valmis kultuurimaja, kus avati muuseumituba, mis oli 1970. aastal avatud Mahtra Talurahvamuuseumi eelkäija. Valmis Mahtra kolhoosi kontor-klubi hoone. Sõjaväljal avati mälestuskivid, toimus laulupäev ja toimus vabaõhuetendus "Mahtra Sõda", mille lavastas Ilmar Tammur.
  • 1983 – 125. aastapäev: valmis Juuru Keskkooli juurdeehitus.
  • 1998 – 140. aastapäev: Mahtra sõjaväljal etendati Harrastusteatrite Liidu suurlavastust "Mahtra sõda".
  • 2008 – 150. aastapäev: kahe päevaga kanti Atla-Eeru kõrtsi ees katkematult ette E. Vilde romaan "Mahtra sõda".
  • 2009 – toimus esimene ajaloolis-kultuuriline rännak „Tagasi Mahtrasse“.

Mahtra sõda Eesti kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Vilde. Mahtra sõda. Tallinn 1902.

Hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi riigivanem Jaan Tõnisson on väljendanud 1933. aastal Tartus Vabadussõja ausamba avamisel peetud kõnes mõtet, et Mahtra sõda oli Eesti Vabadussõja eellahing – oluline teetähis Eesti vabadusvõitluse pikas reas.[20]

"Mitte eesti taluperemehed, vaid moonakad olid need, kes põletasid ja riisusid ning tegid "Mahtra sõja", võtsid osa 1905. aasta revolutsioonist, märatsesid 1917. aasta revolutsiooni päevil, läksid punaväkke, kuulutasid parunid ja "hallparunid" (s. o. eesti suurtalunikud) lindpriiks, mõrvasid kaaseestlasi Tartus ja Rakveres, osalistusid 1924. aasta mässukatses, olid 1940/41. aasta Nõukogude Vene revolutsiooni ja riigipöörde käsilasteks rahvuslike eestlaste mõrvamises, ja eriti küüditamisel. ... Meie marksistide poolt koostatud ajalugudes on eesti rahvale külge poogitud "pärisorjus", mida pole kunagi olnud, aga moonakate-sulaste märatsemisi esitatakse ajaloolise tähtsusega kangelastegudena! Tõelisuses eesti proletaarliku pööbli jälgid teod on roimad, kuritegelikud nähted. Nende koht pole Eesti ajaloos. Need on vaid kahetsemisväärsed, taunitavad episoodid ja häbiks meie rahvale ja ajaloole." Edgar V. Saks, ajakirjanik ja majandustegelane[21]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vahtre, Sulev, toim (2010). Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu: Ilmamaa. Lk 90.
  2. Kahk, Juhan (1958). 1858. aasta talurahvarahutused Eestis. Mahtra sõda. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk-d 125–126.
  3. Vahtre, Sulev, toim (2010). Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu: Ilmamaa. Lk-d 94–95.
  4. Laars, Helmi; Müürisep, Feliks (1998). Mahtra küla. Tallinn: Mahtra Haridusselts. Lk-d 23–24.
  5. Luiga, Georg Eduard (02.11.1900). "Mahtra sõja päätegelane Hans Tertsius +". Postimees. Vaadatud 17.03.2023.
  6. Kruusimägi, Ants (2015). Juuru kihelkond. Juuru külanõukogu. Juuru: SA Juuru ja Hageri kihelkonna Muuseumid. Lk 152.
  7. Luiga, Georg Eduard (02.11.1900). "Mahtra sõja päätegelane Hans Tertsius +". Postimees. Vaadatud 17.03.2023.
  8. Reinthal, Johannes (1923). Mahtra sõda. Talurahva rahutused Põhja-Eestis teise maareformi teostamise puhul. Tallinn: Rahvaülikool. Lk-d 60–61.
  9. Reinthal, Johannes (1923). Mahtra sõda. Talurahva rahutused Põhja-Eestis teise maareformi teostamise puhul. Tallinn: Rahvaülikool. Lk-d 56–59.
  10. Reinthal, Johannes (1923). Mahtra sõda. Talurahva rahutused Põhja-Eestis teise maareformi teostamise puhul. Tallinn: Rahvaülikool. Lk-d 61–62.
  11. "Mahtra küla, mõis ja sõda: Enne sõda". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. veebruar 2008. Vaadatud 16. detsembril 2011.
  12. "Mahtra sõda". Vaadatud 17.03.2023.
  13. 13,0 13,1 "Mahtra küla, mõis ja sõda: 2. juuni". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. veebruar 2008. Vaadatud 16. detsembril 2011.
  14. Johannes Reinthal (1923). Mahtra sõda: talurahva rahutused Põhja-Eestis teise maareformi teostamise puhul. Tallinn: Rahvaülikool. Lk 113-115.
  15. Kindral Ulrich. "Trahwid, mis Suur Keisri herra, kindral-kubernöri-herra arwamist mööda, nende talopoegadele on möistnud, kellel selle mässamise poolest süüd on, mis 1858. aastal 2. Jaanikuu pääwal Mahtra mõisas sündinud". Maa Walla Kuulutaja, nr.4, 31. aprill 1859, lk. 9-10. Vaadatud 10.05.2020.
  16. Kindral Ulrich: Kuulutamine Eestimaa kubernöri-herra poolest Eestimaa talorahwale. Maa Walla Kuulutaja, nr.4, 31. aprill 1859, lk 4
  17. Kruusimägi, Ants (2015). Juuru kihelkond. Juuru külanõukgu. Juuru: SA Juuru ja Hageri kihelkonna Muuseumid. Lk 194.
  18. Konstantin Lepp. Mahtra sõda 2. juunil 1858. Vaba Maa, 2. juuli 1933, nr. 152, lk. 9.
  19. Konstantin Lepp. Mahtra sõda 2. juunil 1858. Vaba Maa, 2. juuli 1933, nr. 152, lk. 9.
  20. "Rahvuslik ärkamine tule ja mõõgaga. Riigivanema J. Tõnissoni kõne Vabadussamba avamisel". Postimees. 19.09.1933. Lk 3.
  21. Edgar V. Saks (1979). Saxi-Saxa-Sax-Saks nimikond ja suguselts. Genealoogiline uurimus. Montreal. Lk 96.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Reinthal, Johannes. Mahtra sõda: talurahva rahutused Põhja-Eestis teise maareformi teostamise puhul. Rahvaülikool. Tallinn 1923.
  • Kahk, Juhan. 1858. aasta talurahvarahutused Eestis: Mahtra sõda. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
  • Mahtra sõda (album). Koostanud Juhan Kahk, Elem Treier. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
  • Laars, Helmi; Müürisep, Feliks. Mahtra küla. Mahtra Haridusselts. Tallinn 1998.
  • Eduard Vilde. Mahtra sõda: romaan. SE&JS. Tallinn 2007.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]