Laulupidu

Allikas: Vikipeedia
Tallinna lauluväljak aastal 1980
Laulukaare alune XXV üldlaulupeol.
Läti XXIV üldlaulupidu, 2008

Laulupidu on suure esinejate arvuga muusikapidustus, millel esinevad laulukoorid ja orkestrid. Eesti tänini kestev laulupidude traditsioon sai alguse 19. sajandi teise poole alguses. Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Ligi poolteise sajandi vältel toimunud ühislaulmised on muusikakultuuri arengut oluliselt mõjutanud.

Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon kanti 2003. aastal UNESCO eestvõttel koostatavasse inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.[1][2]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vaimulikud laulud ja laulukoorid[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandi lõpul Eestisse jõudnud vennastekoguduste liikumise tegevuses oli olulisel kohal ühislaulmine. Lauldi vaimulikke laule, millest suurem jagu oli Saksamaal kirjutatud. See tõi kaasa varasemast erineva laulutava. Koos vaimuliku äratustegevusega kaasnes vennastekoguduste liikumisega põlgus ja vaen vanade regivärsiliste rahvalaulude ning tavapäraste kommete vastu. Samal ajal õpetasid ametlik luteri kirik ja külakoolid omakorda põhiliselt saksa eeskuju järgivat mitmehäälset koorilaulu. Juba 17. sajandi lõpuks oli ilmunud vähemalt viis eestikeelset koraaliraamatut, mida kasutati köstrikoolides.

Esimene teade neljahäälsest koorilaulust eestlaste hulgas pärineb 1818. aastast Kanepi kihelkonnakoolist. 1822. aastal asutati Laiusel omaaegselt väga edumeelne kihelkonnakool, kuhu võeti ka tütarlapsi. Selles koolis peeti laulutunde iga päev ja 1828. aastast pärineb teade seal tegutsenud suuremast meeskoorist. Koorilaulu laiemale levikule talurahva seas pandi alus koolis ja kirikus.

Baltisaksa mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Koorilaulu kui seltsitegevuse eeskuju võeti baltisakslastelt, kelle hulgas levis mitmehäälset meestelaulu või ka segakoorilaulu kultiveeriv lauluseltside liikumine. Baltisaksa lauluseltsid (Liedertafel) olid väga populaarsed ja aktiivsed. Üks esimesi saksa lauluseltse Eestis oli 1849. a Tallinnas asutatud Revaler Verein für Männergesang. Esimene saksa laulupidu Baltimaades toimus juba 1836. aastal Riias. 1857. aastal toimus samasugune üritus Tallinnas. Johann Voldemar Jannsen kirjutas oma ajalehes Perno Postimees, et Saksamaal on igas külas lauluseltsid ning õhutas eesti rahvast samasuguseid seltse looma. 1858. aastal toob Jannsen eeskujuks Šveitsi: "Zürichi linnas laulsid nad nii, et müürid värisesid. Mu meele teeb haigeks, kui selle peale mõtlen, kui vaesed meie laulu poolest oleme!" [3]

Rahvusromantism[muuda | muuda lähteteksti]

Lauluseltside liikumine Saksamaal ja Baltimaades kandis endas ühtlasi ka Euroopat haaranud rahvusromantismi ideid. Rahvuslik ärkamine toimus kõikjal. Enam hakati tähelepanu pöörama rahvuslikule ühtekuuluvusele ja isamaa-armastusele. Sakslaste rahvusteadvuse tõus tõi Baltimaades omakorda kaasa suurema vahetegemise maarahvaga (Undeutsch) ja selle põlastamise. Vastukaaluks võeti kasutusele mõiste eesti rahvas ning Jannseni ja teised ärksamad tegelaste hakkasid samasuguseid lauluseltse looma. Peagi hakati eesti laulupidusid korraldama. Esimesed eesti lauluseltsid olid 1863. aastal asutatud Revalia ja 1865. aastal asutatud Estonia ning Vanemuine.[4][5]

XXV üldlaulupeo pealtvaatajad.

Üldlaulupeod[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Üldlaulupidu.

Esimene üle-eestiline laulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Alates kuuendast üldlaulupeost on üritus alati Tallinnas toimunud. Esimesed seitse pidu toimusid Tsaari-Venemaa koosseisus. Ilmasõdade vahelisel ajal toimus 4 üldlaulupidu ning Nõukogude okupatsiooni tingimustes 10 pidu. Üldlaulupeod toimuvad iga 5 aasta tagant.

Kohalikud laulupeod[muuda | muuda lähteteksti]

Kohalike kooride ühislaulmisied leidsid aset juba enne I üldlaulupidu. Esimesed mitme eestlaste koori kooslaulmised toimusid 1855. ja 1857. aastal Põlvas. Esimene laiema kõlapinnaga laulupüha peeti 1863. aastal Ansekülas, kus osales 500 lauljat.[4] Enne üldlaulupidu toimusid laulupäevad teadaolevalt veel Jõhvis, Simunas, Virumaal, Laiusel, Hiiumaal, Pärnu kihelkonnas ja Uulu mõisas.

Laulupidude tava juurdudes muutusid maakondlikud ja kohalikud laulupeod aina sagedasemaks. Nii toimus VI ja VII üldlaulupeo vahel teadaolevalt 23 laulupäeva Eestimaa eri paigus ning X ja XI peo vahel juba 104 laulupäeva.[3]

Erilaulupeod[muuda | muuda lähteteksti]

1956. aastal peeti esmakordselt Baltimaade üliõpilaslaulupidu Gaudeamus. 1962. aastast peetakse iga viie aasta tagant noorte laulupidusid. Taasiseseisvumise eel toimusid öölaulupeod. 2000. aastal toimus Eesti-Soome ühislaulupidu.[6] 2008. aastal toimus punklaulupidu ning seoses Eesti 90. juubeliaasta pidustusega öölaulupidu "Märkamisaeg".

Väliseesti laulupeod[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed suuremad väliseestlaste laulupeod toimusid 1946. aastal Saksamaal Altenstadtis ja 1947. aastal Augsburgis. Veel on neid peetud Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Inglismaal, Uus-Meremaal ning ESTO päevade raames.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. UNESCO. Laulu- ja Tantsupeo SA. Kasutatud 24.04.2009
  2. The Baltic Song and Dance Celebrations. UNESCO. Kasutatud 8.07.2009 (inglise)
  3. 3,0 3,1 130 aastat eesti laulupidusid, 2002. ISBN 9985-813-24-3
  4. 4,0 4,1 Kristin Kuutma. "Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana". Mäetagused. Kasutatud 6.04.2009.
  5. "Laulu- ja tantsupidude ajaloolisest taustast". Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA. Kasutatud 6.04.2009.
  6. 6,0 6,1 EE 12. kd, 2003, lk 284. ISBN 9985-70-141-0

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • A. Tamarkin. Lauluga läbi aegade. Tallinn: Eesti Raamat, 1965.
  • A. Ratassepp. Eesti laulupeod. Tallinn: Perioodika, 1985.