Kolm isamaa kõnet

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kolm isamaakõnet on Carl Robert Jakobsoni kolm propagandakõnet, mis toimusid 1868. ja 1870. aastal "Vanemuise" seltsis. Need kõned ilmusid ka 1870. aastal raamatuna.

Esimene kõne[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeses kõnes "Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg. Vana aearaamatutest ülespandud" (peetud 6/18. oktoobril 1868) idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega, kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi ning kujutas oma kaasaega kui algavat koiduaega Vene tsaarikotka rahuliste tiibade varjus.

Jakobsoni järgi oli "vana Eestirahva" usk, seadused, eluviisid, kunstid ja teadused äraarvamata kõrgel tasemel, olles võrreldavad Vana-Kreeka omadega. Kui vanad aearaamatud neist ei kirjuta, siis seepärast, "et naad tast, et head ei tahtnud, paha ei teadnud tunnistada [1]". Seevastu kristlike sakslaste juures toimunud ebausk ja nõidade tagakiusamine ajab jälestuse peale[2]. Eestlaste jumalad olid, Faehlmanni järgi, Jumal (ehk Vanaisa või Vanataat), Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne, Viboane, ja teised, kes elasid Kaljoves ehk Kaljovallas. "Mis nüüd see vana Eestlaste usk meile avaldab? Ta näitab meile Eestirahvast ühes nii kõrges vaimu olekus, nagu meie seda üksi kõige rohkem haritud vana-aegse rahva juures leiame. Õiguse pärast teenisid meie esivanemad jo üht ainust elavat vägevat Jumalat..."[3]. Paganlike sakslaste omast oli see igatahes palju ülem ja vaimu harimises kõrgema järje peal[4].

Eestirahva vanemad ehk kuningad elasid kindlais kantsides ja neist ei või muud arvata, kui et naad ühe kaunis kõrge vaimuharimise järje peal seisid[5]. Eestlased sõdisid vahvasti maa ja mere peal, nii et rootslaste suus liiguvad praegu (1868) veel kõiksugused juttud Sigtuna ärarikkumisest ja iseäranis Eestlaste vahvusest seal juures[6].Üks auväärt ja tähtjas asi on veel, et meie eesvanemad sõdades millaski naisi ja lapsi ära ei tapnud, mis näitab kui haritud nad südame poolest olid[7].

12. sajandil, kui sakslased ja saksa keel (kuna kõik tehti ladina keele) veel harimata olid, käisid vana Eestlased vabalt Araabia, Persia, Kreeka ja Itaalia rahvastega, kes sel aeal kõige kõrgema vaimu järje peal seisid, ammust aeast läbi[8].

"Mis meie teame, on siis lühidalt see, et vanad Eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahva sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid tõiste kuulsa rahvaga sõbrust, ja nende saadikud käisid kunni Itaalia maale. Neil oli üks korraline valitsus, sest nende vanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kell al naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa- ja rahu-aea kohta, vaid ka peenemaid eluviisisi ja harjutusi, kes kõrgema vaimuharimise korrast tunnistust annavad. Naad mõistsid võeraid keelesi, sest Theodoriku kirjas seisab, et ta neile ka veel suusõnaga sõnumeid koju kaasa annud. Neil oli ehk ka jo oma kiri, sest üks imeliku runni-kirjadega kirjutud vana-aegne eesti kalender on veel alles. Nad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kividega ehitud. Seda leiame kõik oma rahva juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus veel palju Eüroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Eüroopas rahvast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud. Kui meie nüüd sellepeale mõtleme, ja meele tuletame, mis pärast tuli, siis peame hüüdma: tõeste, see aeg oli Eestirahva valguse aeg[9]!"

1186. aastal algas pime aeg, kus esimene "ristiusu apostel" Meinhard meie maale jõudis. "Kes neid taplusi ja verevalamisi jõuab ära nimetada ja rääkida, mis nüüd algasid![10] Vaba eestlased tehti kõik pärisorjadeks ja raiuti neil üks jalg otsast ära, et naad põgeneda ei saaks[11]. "Et see aeg Eestirahva pimeduse aeg olnud, kes tahaks seda valeks teha[12]?"

"Aga pimedus ei kesta igaveste, jo tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: Meie Keisri herra arm oli see koit, kelle ees pimeduse teudel enam pidamist ei ole. Seepärast, nii mittu kui kastetilkasi hommikuse koidule vastu säravad, nii mittu rõõmu-silmapisarat läigivad eesti silma laudel meie Keisri auuks, nii mittu eesti veretilka on valmis ennast tema eest ära valama![13]"

Teine kõne[muuda | muuda lähteteksti]

Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul" (24. juunil/6. juulil 1870), mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. "Andkem sellepärast vaimus ka sel tunnil tõine tõisele, selle südamest voolava toutusega, et meie ühel meelel ja hukkamatas kindmauses oma kalli Keisri herra kaitsmise al sellel pealehakkatud teel edasi tahame astuda ja tast mitte jätta, olgu ta meile ka nii raske kui ta on, tõusku meie vaenlaste leerid ehk ka veel sadakord suuremaks, kui naad jo on![14]

Kolmas kõne[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmandas kõnes "Nõia usk ja nõia-protsessid. Aearaamatutest ja kohtu prottukollidest ülespandud" (26. augustil/7. septembril 1870) kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku, kasutades tavapärast "pimeda keskaja" retoorikat.

Nõiausku on olnud igal ajal ja igal pool ("Seesuguseid juttusi nimetame nüüd ennemuistese juttudeks, ja meil Eestlastel on neid väga ilusaid.")[15], aga nõiaprotsessid suuremalt jaolt algatas katoliku kiri oma jesuiitidega, mis on kõike muud, üksi mitte üks kristlik kirik[16]. "Kõiki piinamise viisisi, nööri otsas üles ripputamisest kunni küünte ärakiskumiseni seppa tangidega, ei ole mul siin võimalik nimetada, naad on liiga hirmsad[15]."

Eestis on suhteliselt harva nõiaprotsesse ette tulnud, kuna meie maa saksa-rüütlid ja linna-kodanikud lühikese ajaga lutheruse usku läksid.

"Eestlastel oli kül ka jo enne Sakste tulemist ebausku, aga see ebausk ei olnud nii rop ja inetu, kui Sakste juures. Eestlased uskusivad vägevaid mehi ja tarkasi, ja nende ebausk seisis rohkem looduse salauste ja sügavuste põhja peal. Seda avaldavad iseäranis meie ennemuistesed juttud, kellest meie kohe äratunneme, mis Eestlaste oma pärandus, ehk mis võera annetega segatud. Meie ennemustesed juttud avaldavad üht looduse ilu ja sügavat luuletuse ja laulmise vaimu, et seda imeks peame panema. Seesuguseid hirmsaid asju, nagu saksa nõidade teenistuse juures Saadana pidudel, ei tule seal kuskilgi ete. Need asjad ajavad ühe rikkumata Eestlase meele pööritama[17]."

Võõramaalt toodud nõiausku ja nende kasvatajaid ei ole meie maal enam nii rohkeste, kui seda möödanikus leiame, sest kloostrid oma mungade ja nõiapaatritega on siit jo kadunud. Peale selle, kui meie rahvas Meie Keisrite armu läbi priiuse kätte sai, on oma vaimu valgustamise eest suure hoolega muret hakanud pidama. Nüüd on ebausku Sakste hulgas hoopis rohkem leida, milline järelejäänud risu tuleks ka meie rahva seast välja pühkida[18].

Vastukajad[muuda | muuda lähteteksti]

Jakobsonile üritas vastu vaielda Wilhelm Friedrich Eichhorn oma brošüüris Rahu kosutab, vaen kaotab (Tallinn 1873), kuid ta ei mõjunud veenvalt ja on praegu unustatud.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 13
  2. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 14
  3. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 16
  4. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 16–17
  5. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 17
  6. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 19
  7. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 20
  8. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 20.
  9. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 23
  10. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 25
  11. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 29
  12. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 30
  13. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 32
  14. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 44
  15. 15,0 15,1 Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 55
  16. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 46
  17. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 68–69
  18. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 69