Eesti Kirjameeste Selts

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"EKMS" suunab siia. Sõnaraamatu kohta vaata artiklit Eesti keele mõisteline sõnaraamat.
Eesti Kirjameeste Selts
Asutatud 1872
Tegevuspiirkond Eesti
Ametlikud keeled eesti
Juhtkond Seltsi presidendid:
Jakob Hurt
Carl Robert Jakobson
Mihkel Veske
Hugo Treffner
Karl August Hermann
Johann Köler
Allorganisatsioonid Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetused

Eesti Kirjameeste Selts (lühend EKmS) oli Viljandis asutatud ning Tartus aastail 18721893 tegutsenud kirjanduslik ja kultuuriline selts.[1]

Eesti Kirjameeste Seltsi püüdmine on, üleüldse kasulisi raamatuid Eestikeeli välja anda, et neid Saksakeele raamatute asemele astuda lasta, mis seni ajani pea ainsad hallikad olivad, kust Eestlased vaimuharimist saivad, ja selle läbi selle raskusele otsa teha, et iga Eestlane, kes täielisemat vaimu harimist nõudis, suure aja ja raha kuluga Saksakeele ära pidi õppima. Kasulisi raamatuid emakeeli välja andes loodab Selts ühtlasi laiemalt rahva seas vaimu valgustada ja pääle selle rutemine, kergemine ja kindlamine vaimuharimise tööd Eestlaste seas edasi aidata, kui se ühel võõral keelel võimalik on.

(Eesti Kirjameeste Seltsi Põhjuskiri, § 1.)

Seltsi loomine ja eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Ühingu rajamise mõte tuli päevakorrale Viljandis juba 1868. aasta juunis, kus toimus koolmeistrite konverents. Seltsi asutamise eestvedajaks saab pidada Carl Robert Jakobsoni, kelle arvates oli Eestis vajalik kirjastuslik ettevõte. Nii oli juba algselt organisatsiooni ülesandeks eesti rahva kultuuritaseme tõstmine eestikeelse kirjanduse läbi. Lisaks sellele on täpsustatud seltsi eesmärke põhikirja teises paragrahvis: raamatute kirjastamine, auhindade andmine, uurimisreiside korraldamine, teiste sarnaste seltsidega suhtlemine ning raamatukogu ja muuseumi rajamine. Seejuures oli dokumendis ka kirjas, et liikmeks võib astuda igaüks, kes soovib ühingu heaks midagi ära teha, kuigi enamiku neist moodustasid kooliõpetajad. Seltsile määrati ka liikmemaks, milleks sai kaks rubla hõbedat. Põhikiri ise kinnitati 25. novembril 1871. aastal ning saadeti asutajatele 1872. aasta alguses. [2]

Selts 1872–1881[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Kirjameeste Seltsi esimene koosolek toimus 25. veebruaril 1872 Viljandis Shwalbe võõrastemaja saalis. Sellest võtsid osa seltsi liikmed, kes olid põhikirjale alla kirjutanud. Sel ajal oli kokkutulnute soovil koosoleku läbiviijaks veel Johann Voldemar Jannsen, kuid esimeseks presidendiks sai Jakob Hurt, kelle kirjutatud dokumenti seal esitati. Asutatud selts ei paistnud aga esialgu silma liikmete arvu kasvuga – 1873. aasta lõpuks oli seltsis 85 inimest (võrreldes algul seltsi astunud 43 inimesega) ning alles nelja aasta pärast küündis arv üle 200. [1]

Aastatel 18721881 koguti Jakob Hurda eestvedamisel rahvaluulet, kusjuures sellega olid rohkem seotud ka Mihkel Veske ja Carl Robert Jakobson. Koguti ja avaldati rahvalaule ja -jutte, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände, loodushääli, mänge, rahvaviise ja muud sellist.

1881. aastal toimus seltsis muutus – Jakobsoni ja Hurda vahelise pikaajalise konflikti tõttu tekkisid seal sisepinged. Tüli lõppes sellega, et ühingu uueks presidendiks valiti Jakobson ning Jakob Hurt lahkus ja siirdus Peterburi Jaani kogudusse.[1]

Selts 1881–1893[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 18811882 oli Eesti Kirjameeste Seltsi edukäiguks, kuid seda häiris tugevalt Jakobsoni surm 1882. aastal. Pärast hakkas liikmete arv aastati kahanema ja seltsist lahkusid Jakobsoni pooldajad. Seltsi presidendina jätkas Mihkel Veske ning ka järgnenud aastaid võib siiski pidada viljakaks. Allakäiku võis märgata ajal, kui presidendiametis olid Hugo Treffner ja Karl August Hermann – nemad osutusid seltsi arengut takistavaks asjaoluks väheste võimete tõttu. Nii sai järgmiseks presidendiks Johann Köler. Kuna ühingu liikmete seas oli erineva poliitikasuuna esindajad, hakkas selts konfliktide ja võimuvõitluse tõttu lagunema. 1892. aastal toimus EKmS-i viimane koosolek ning Jüri Truusmanni kaebuse peale pidi selts 1893. aastal tegevuse lõpetama.[2]

Seltsi lõpp 1893–1907[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Eesti Kirjameeste Selts suleti 1893. aastal, kulus ühingu vara jagamiseks aastaid. Seltsi maja müüdi 1897. aastal kunstnik J. Buchmeistrile ning nende pärand anti üle Eesti Üliõpilaste Seltsile ja Õpetatud Eesti Seltsile. Lõplik kokkuvõte varajagamise kohta tehti alles 1907. aastal.[1]

Seltsi presidendid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Friedebert Tuglas (1958). Eesti Kirjameeste Selts. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 66; 67–71; 78; 116; 354–356. 
  2. 2,0 2,1 Vaina Mälk (1963). Eesti Kirjameeste Seltsi osa eesti folkloristika arengus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 44; 213–214. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Kirjameeste Seltsi põhjuskiri. Tartu, 1878, 8 lk