Johann Voldemar Jannsen

Allikas: Vikipeedia
Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen

Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen; 16. mai (vkj 4.mai) 1819 Vana-Vändra vald13. juuli 1890 Tartu) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jannsen sündis Vana-Vändra vallas Vändra mõisas möldri ja Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado Jenseni esimese pojana. 7-aastaselt isa kaotanud õnnestus andekal ja visal talupoja perest pärit poisil end üles töötada.[1]

Tema haridustee algas alles 12-aastaselt. Ta õppis kaks aastat vallakoolis ja seejärel Vändra kihelkonnakoolis, mille lõpetas aastal 1836. Hea iseloomuga musikaalne ja religioonihuviline noormees köitis pastor Carl Eduard Körberi tähelepanu, kes ta pärast kooli lõpetamist oma tiiva alla võttis. Jaan Jensen kolis pastoraati ja hakkas seal esialgu kutsariametit pidama. Juba 19-aastasena, aastast 1838, töötas ta kantori, köstri ja koolmeistrina. Körber soovitas noormeest Vändra kihelkonnakooli õpetaja abiliseks. Aastal 1841 sõitis ta seoses kirikutööga neljanädalasele reisile Soome.

1842. aasta jaanuaris vallandati senine Vändra kihelkonnakooliõpetaja R. M. Koch küündimatuse tõttu ametist ning Jaan Jensen kinnitati ametlikult kohaliku köstri- ja kooliõpetaja ametisse. Tekkis vajadus nimi ära muuta ja selleks sai nüüd Johann Voldemar Jannsen. Sama aasta märtsis abiellus Jannsen Emilie Kochiga, oma endise õpetaja vennatütrega. Järgmisel aastal, 1843, sündis nende esiklaps Lydia.

1850 kolis pere Pärnusse, kus Jannsen oli kuni 1863. aastani Pärnu Ülejõe Algkooli (vallakooli) juhataja. Pärnus hakkas Jannsen õpetajatöö kõrvalt andma välja esimest eestikeelset nädalalehte Perno Postimees (1857). Detsembris 1863 kolis Jannsenite pere elama Tartusse.

Eesti Laulik[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Esmalt tõlkis ta saksa keelest eesti keelde 330 kirikulaulu ning avaldas need 1845.aastal pealkirja all "Sioni-Laulo-Kannel". Aastail 1853 ja 1860 ilmusid lauluraamatu teine ja kolmas osa. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.

Pärnu Postimees[muuda | muuda lähteteksti]

Otto Wilhelm Masingu Maarahva Nädalalehest eeskuju võttes otsustas Jannsen taotleda ajalehe väljaandmisluba. Keiser Aleksander II troonile tulles vajalik luba saadi[1] ja 1857. aasta suvel asutas Jannsen esimese järjepidevalt pikemat aega ilmunud eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 18571886. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 18571863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas Perno Postimehes hiljem uut kirjaviisi, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.

Eesti Postimees[muuda | muuda lähteteksti]

1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse, kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, mille sisu oli sarnane Perno Postimehe omaga. Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist. Aja jooksul jäid Jannseni seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Jakobsonile, aga Hurdale.

Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks.

Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869. aastal organiseeris esimese üldlaulupeo; 1869 andis välja Eesti Postimehe lisana esimese eestikeelse põllundusajakirja Eesti Põllomees, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. Jannsen osales Eesti Aleksandrikooli liikumises, olles 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.

1870. aastal pani ta aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile olles selle esimene president, aasta hiljem oli ta sunnitud loovutama selle koha Hurdale, kuid valiti 1872. aasta lõpul uuesti esimeheks. Sellele ametikohale jäi ta kuni 1874. aasta lõpuni.[1]

Jannseni haud Tartus.

1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.

Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm".

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi teisel poolel levitasid Jannsenile vaenulikud äärmuslased väidet, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimees kirjutaks sakslastele meelepärast juttu. Voldemar Miller leidis 1940. aastail arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele, mida tavaliselt peetakse selle väite tõestuseks. Eestimaa kindralsuperintendendi Woldemar Schultzi ringkirjas 17/29. detsembrist 1870 on öeldud, pärast nentimist, et kristliku rahvalehe asutamiseks pole luba antud: ...Jannsen on oma suure hulga ettetellijate ees raskes seisukorras ja tervitaks tublisid kaastöölisi ajalehele kui igatsetud abi nende mõõdutundetuse vastu, – ta on nõus tõrkumata vastu võtma korralikke või patriootilisi, ühtsust ja rahu sisendavaid artikleid. Et aga organiseeritud kaastöö, mis saksa keeles kirjutatuna ja Jannseni poolt eesti keelde ümberpanduna vastu võetakse, tooks kaasa ajalehe ja toimetamistöö laienemise, siis on härra v. Samson pakkunud talle subventsiooni katmaks ettetellijatearvu teatavat kaotust ja Jannsen on sellise asjade korraldamisega nõustunud, ilma et ta vabadusest oma arvamisavaldusele loobuks[2]. Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja aadlit lepitada, ent 1870. aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Joh. V. Jannsen

Pärnu linn annab alates 1994. aastast Johann Voldemar Jannseni nimelist auhinda.

1893. aastal avati Tartu Maarja kalmistul pidulikult Johann Woldemar Jannseni mälestussammas, kus hallist marmorist sambas asuvas õõnsuses seisab August Weizenbergi loodud Jannseni marmorbüst.[3]

2007 juunis avati Pärnus Rüütli tänaval Jannseni pronkskuju, mille autor on Mati Karmin.

Tsitaadid[muuda | muuda lähteteksti]

„Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!“

Johann Voldemar Jannsen

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Alfred Rõude, J. V. Jannseni elust ja tööst – Tartu Ülikooli album, 1936, lk 47–48
  2. Vello Paatsi. Kas Jannsen oli ostetav? Keel ja Kirjandus, 2001, nr. 5, lk. 315.
  3. Sõnumid Jurjevist – Postimees, 11.09.1893

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]