Omakaitse

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on vabatahtlikust relvastatud organisatsioonist, mis tegutses Eestis 1941–1944; samanimelise organisatsiooni kohta 1917–1918 vaata artiklit Omakaitse (1917–1918); 1940. aastal moodustatud sovetimeelse organisatsiooni kohta vaata Rahva Omakaitse; raadiosaate kohta vaata vaata artiklit Rahva Oma Kaitse.

Omakaitse

Asutatud 1941
Laiali saadetud 1944
Peakorter Tallinn
Piirkond Eestimaa
Juhtkond Major Friedrich Kurg
Jaan Maide
Arnold Sinka
Peaorgan Politsei ja Omakaitse Valitsus (1941–1942)
Eesti Politseivalitsus (1942–1943)
Omakaitse Valitsus (1944)
Emaorganisatsioon Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium

Omakaitse (lühend OK) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Saksa okupatsiooni eel ja ajal 19411944.

Omakaitse Suvesõjas 1941. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suvesõda

Pärast Teise maailmasõja algust 22. juunil 1941 moodustusid 1941. aasta suvel omakaitseüksused end selle ajani nõukogude võimu, repressioonide ning mobilisatsiooni eest varjanud metsavendadest.

Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse Lõuna-Eestis paljudes kohtades võimu enda kätte. 10. juulil kontrollis Otepää Omakaitse Otepääd ja vabastati Lõuna-Tartumaa. Peale 29. juuli 1941 Tartu paraadi tuli sakslaste korraldus ära anda trofeerelvad, Lõuna-Eesti omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel plaanis luua abipolitsei üksusi.

29. juulil avaldati Fr. Kure käskkiri:

Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures.

Maakondades formeeriti igas omavalitsusühikus (linn, alev, vald) abipolitsei salk, kelle suurus ei tohi ületada 1% rahvaarvust. Komplekteerimisel koos töötada kohapealsete politseijuhtidega. Siis lähevad abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetada 1. augustil kell 18.

2. augustil 1941 avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda.

15. septembril 1941 nimetas Väegrupp Nord tagala ülemjuhataja Franz von Roques ametisse Eesti Omavalitsuse ning tegi Omavalitsusele ülesandeks teostada ülemjuhataja nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt. Omakaitseüksused jäid Eesti territooriumile paigutatud julgestusdiviiside (207. 281. 285.) alluvusse.

Süüdistused sõjakuritegudes 1941. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba enne 6. juulit alustasid Omakaitse liikmed Lõuna-Eestis (Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa) kommunistide, Nõukogude võimuorganite liikmete, nõukogude aktivistide ja Nõukogude võimu ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone korraldanud tegelaste kinnipidamist, neid kohati ka omakohtu korras hukates. Saksa vägede pealetungi jätkudes Põhja-Eestisse allutati Omakaitseüksused Saksa Wehrmachti tagalajulgestusega tegelenud 207. julgestusdiviisile.

Nõukogude ajaloolased on süüdistanud juutide ja mustlaste sihilikus tapmises Läänemaa Omakaitse staabi operatiivosakonna ülemat Aleksander Laaki ja tema adjutanti Ralf Gerretsit[5].

Osa Omakaitse liikmeid osales tõepoolest juutide tapmises. Ajaloolase Meelis Maripuu järgi: "Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest. Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei."

„"Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega."“

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni töös osalenud Meelis Maripuu kokkuvõte" , "[6]"

Juhtimine ja organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

22. septembril 1941 nimetas Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei ja omakaitse juhatajaks Johannes Soodla ja 28. septembrist juhtis J. Soodla nende ametkondade koordineerimiseks loodud Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse tööd.

1. augustil 1942 muudeti Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi POV E. Omavalitsuse Sisedir. Eesti Politseivalitsuseks eesotsas politseidirektoriga, Omakaitsemalevate ülemad aga allutati piirkondlikele prefektidele.

1. oktoober 1942 allutati Omakaitse territoriaalsed üksused otse Saksa sõjaväe tagalajulgestusüksustele (Saksa 207., 281., 285. julgestusdiviisile) ja omakaitse kasarmeeritud üksused Saksa Korrapolitseile.

1. märtsil 1943 loodi eraldi Eesti Omavalitsuse Sisedir. Omakaitse Peavalitsus.

1941. aastal oli Omakaitse Wehrmachti, pärast Eesti ala andmist Eesti kindralkomissariaadi tsiviilvalitsuse alla aga alates 1942. aasta jaanuarist Saksa Korrapolitsei alluvuses. 1942. aasta oktoobris sõlmitud kokkuleppega jäid Omakaitse palgalised, kasarmeeritud üksused vahipataljonid – korrapolitsei alluvusse ja reorganiseeriti politseivahipataljonideks, vabatahtlik Omakaitse aga viidi tagasi Wehrmachti, s.o väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja alluvusse.

Omakaitse aastail 1942–1943[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. jaanuaril 1942 toimus Estonia teatris prefektide ja Omakaitse juhatajate koosolek, kus Saksa Korrapolitsei komandör andis Omakaitsele edaspidiseks tegevuseks juhiseid, mille kohaselt moodustatud uue koosseisu kohaselt olid Omakaitse malevates kasarmeeritud ehk kindlapalgalised üksused ning territoriaal- ehk kindla palgata üksused.

Olenevalt piirkonna Omakaitsel lasuvaist rakendusülesandeist oli kindlaks määratud maakondlikus Omakaitses kasarmeeritud üksuste arv. Kasarmeeritud üksused asusid peamiselt linnades ja tähtsamate valveesemete läheduses, kus oli vajadus alalise meeskonna tegevusvalmis hoidmiseks. Suuremate kasarmeeritud üksustena olid Narva, Tartu ja Petseri Omakaitse üksikpataljonid. Tallinnas oli 12 kasarmeeritud sadakonda, kuna seal territoriaalüksusi alguses ei formeeritud. Teistes maakondades oli vajaduse järgi 1–3 kasarmeeritud kompaniid ja üksikrühmi.

Tallinna ja Harjumaa omakaitsemalevate juhtorganid koosnesid: pataljonikomandörist ja kolmest jaoskonnast koosnevast staabist (operatiivjaoskond ehk juhtimine ja väljaõpe; haldus- ja majandusjaoskond), Harju malevas oli ka staabiülem. 11 maakonna omakaitsejuhtorganid olid minimaalsed: pataljoniülem, jaoskonnaülem, adjutant ja majandusülem, relvameister, laekur jne.

Maleva staap asus Tallinnas Toompuiestee 4;
  • Harju-Lääne omakaitse, milles 10 pataljoni (39 roodu) Harjumaal ja 5 pataljoni (24 roodu) Läänemaal.
  • Järvamaa omakaitse. Ülem kapten August Jakson; 1. aprillist 1942 major Jaan Jaagund.
  • Virumaa omakaitse. Ülem kapten Jakob Vaska.
  • Narva prefektile alluv Narva omakaitse. Ülem major Joosep Lääne.
  • Tartumaa omakaitse. Ülem kolonel Ants Lõhmus
  • Võrumaa omakaitse.
  • Petserimaa korrakaitseteenistus. Ülem major Jaan Tamm.
  • Valgamaa korrakaitseteenistus (omakaitse). Ülem major A Tsemann
  • Viljandimaa omakaitse. Ülem major Anton Pori.
  • Pärnumaa omakaitse. Ülem major August Sander.
Saaremaal ja Hiiumaal omakaitseüksused puudusid.

Balti saarte komandandi, kindralmajor Walter Mylo korraldusel formeeriti 8. jaanuaril 1942 Saksa Korrapolitsei alluvuses Saaremaa Kaitsepataljon (Oeselschen Schutzmannschaften). Pataljoni komandöriks sai kapten Eduard Anari ja pataljoni tugevuseks 4 kompaniid: „1."W" Kompanie in Orissaare“ leitnant Herman Koppel, ; „2."W" Kompanie in Leisi“ korvetikapten Alfred Pupp; „3."W" Kompanie in Arensburg“ leitnant Valentin Härm ja „4. "O" Kompanie in Arensburg“ leitnant Erik Meisner.

1. oktoobril 1942 allutati Omakaitse territoriaalüksused Saksa sõjaväele ja kasarmeeritud üksused Saksa korrapolitseile. Politseidirektor sai korraldusi ainult ja otse Tartus asuva Saksa 207. julgestusdiviisi ülemalt. Kasarmeeritud Omakaitse sai korraldused Saksa Korrapolitsei komandörilt.

Omakaitse aastail 1943–1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Omakaitse Tallinna malev, keskus Tallinn, ülem Alfred Luts, kolonel Johan Paul (1943);
  • Tallinna maleva 1. pataljon, ülem kapten Eduard Saulep,
  • Tallinna maleva 2. pataljon, ülem kapten Jaan Laas,
Omakaitse Harju malev, keskus Tallinn, ülem kapten Evald-Voldemar Saidra (1943)
Omakaitse Järva malev, keskus Paide, ülem major Jaan Jaagund (1943)
Omakaitse Viru malev, keskus Rakvere, ülem kapten Jakob Vaska (1943)
  • Viru maleva 4. pataljon Kunda, ülem kapten Juhan Kallaste,
  • Viru maleva 5. pataljon Väike-Maarja, ülem vanemleitnant E.Kaurla,
  • Viru maleva 6. pataljon Viru-Roela, ülem leitnant Jõgis,
Omakaitse Narva malev, keskus Narva, ülem major Joosep Lääne
Omakaitse Tartu malev, keskus Tartu, ülem kolonelleitnant Hugo Jaanson (1943); kolonel Ants Lõhmus
Omakaitse Petseri malev, keskus Petseri, ülem Mart Kaerma (12. juuli 1941–1942); Jaan Tamm (1941–1942) hilisem 5. Eesti Piirikaitse Rügemendi ülem.; kol. ltn. Viilup (1943)
  • Petseri maleva 1. pataljon Petseris, ülem kolonelleitnant Karl Aru,
  • Petseri maleva 2. pataljon Värskas, ülem kapten Richard Riitsaar,
Omakaitse Võru malev, keskus Võru, ülem kapten Ernst Lübek[7]; kapten Tiivel
  • Võru maleva 5. pataljon Verioral, ülem leitnant Randloo.
Omakaitse Valga malev, keskus Valga, ülem major August Sander (1943)
Omakaitse Viljandi (Sakala) malev, keskus Viljandi, ülem major Anton Pori (1941–1944)
  • Viljandi maleva 1. pataljon Viljandis, ülem vanemleitnant Merilai,
  • Viljandi maleva 2. pataljon Mustlas, ülem leitnant Piir,
Omakaitse Pärnu malev, keskus Pärnu, ülem major Paul Lilleleht (1943), kolonel August Ratiste (1944)
Omakaitse Lääne malev, keskus Haapsalu, ülem Ago Talvar; major August Kõrgmaa (1943);
Omakaitse Saaremaa malev, keskus Kuressaare, ülem endine Eesti mereväe kaptenmajor Karl Sääsk ja Eesti armee vanemleitnant Verner Väli; kapten Peeter Kangro (1943)
  • Saaremaa maleva 1. pataljon Kuressaares, ülem leitnant Rätsep,
Omakaitse kool, asukoht Tallinn ja Kehtna, ülem major Karik (1943)

23. juulil 1942 oli Omakaitses 43 347 inimest, kellest 38 890 olid maakondlikes üksustes ja 4457 kasarmuolukorras. Mais-juunis 1943 oli Omakaitses ligi 38 000 inimest (282 kompaniid)[9][10].

Eesti kaitselahingud 1944. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1944. aastast allus Omakaitse kindralinspektor Johannes Soodlale. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja. Juunist septembrini 1944 moodustati 9-10 Omakaitse Lahingpataljoni, mis koondati 4 Omakaitse Lahingrügementi. Pataljoni suuruseks määrati 1000 meest. Omakaitse rügemendid ja pataljonid võitlesid pealetungiva Punaarmee vastu.

Iseseisva üksusena võttis kaitselahingutest osa Tartumaa Omakaitse V Lahingpataljon, ülem major Kitsapea. Pataljon asetses kaitseliinil Peipsi kaldal, Koosast Varnjani. Samuti osales kaitselahingutes Valgamaa maleva kaitsepataljon, ülem kapten Arthur Nolk. 23.8.1944 asus pataljon Valga piirkonnas.[13]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Arvo Johari, "Omakaitse Võrumaa Maleva tegevus Kaitseliidu likvideerimisest 1940. a. suvel kuni 1. jaanuarini 1942"
  2. Ralf Kall, Pulkovo haarang, „Kotkasilm ja Studebaker — Minu isa jutte ja mälestusi 1901—1944“. Kirjastus SE&JS, Tallinn 2001
  3. JÄRVAMAA OMAKAITSE 1941. a. TEGEVUSE ÜLEVAADE, www.wehrmacht.pri.ee
  4. Eduard Suursepp-Grossschmidti, Tartumaa, Valgamaa ja Läänemaa Omakaitse ajalood
  5. (""Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. Dokumente ja materjale", Tallinn, 1975)
  6. Piret Udikas, "Suurim häving tabas piiblirahvast Teises maailmasõjas", Pärnu Postimees, 27. jaanuar 2006
  7. Juhani Püttsepp, Toomas Sildam, Sakslased lavastasid Kullmani tapmise, Postimees, 08.02.2000
  8. Commandres of the Omakaitse territorial regiments and battalions on May 15, 1943
  9. "Эстонские граждане в вооруженных силах Германии"
  10. Сергей Дробязко, Андрей Каращук, "Восточные добровольцы в вермахте, полиции и СС"
  11. Tundmatu omakaitselase päevik-märkmik. ERA.R-358.2.22
  12. Tundmatu omakaitselase päevik-märkmik. ERA.R-358.2.22
  13. Tundmatu omakaitselase päevik-märkmik. ERA.R-358.2.22