Ferdinand Schörner

Allikas: Vikipeedia
Ferdinand Schörner
Ferdinand Schörner
Saksamaa maavägede ülemjuhataja
Ametiaeg
30. aprill 1945 – 8. mai 1945
Eelnev Adolf Hitler
Järgnev Amet kaotati
Isikuandmed
Sündinud 12. juuni 1892
München, Saksa keisririik
Surnud 2. juuli 1973 (81-aastasena)
München, Lääne-Saksamaa
Elukutse sõjaväelane
Autogramm
Karjäär sõjaväes
Hüüdnimi Blutiger Ferdinand (Metsik Ferdinand)
Truudusvanne Saksa keisririik
Weimari vabariik
Kolmas Reich
Teenistusaeg 1914–1945
Auaste Kindralfeldmarssal
Juhtinud Väegrupp Süd
Väegrupp Nord
Väegrupp Mitte
Oberkommando des Heeres
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Teine maailmasõda
Autasud Pour le Mérite
Raudristi Rüütlirist tammelehtede, mõõkade ja briljantidega

Ferdinand Schörner (12. juuni 18922. juuli 1973) oli Saksamaa kindralfeldmarssal teises maailmasõjas. Ta juhtis mitmeid väegruppe ja oli viimane Saksa vägede ülemjuhataja.

Schörner oli veendunud nats ning tuntud oma julmuse poolest. Teise maailmasõja lõpuks oli ta Hitleri lemmikkindral. Pärast sõda mõisteti ta süüdi sõjakuritegudes Nõukogude Liidu ja Lääne-Saksamaa kohtutes ning pärast seda oli vangistuses NSV Liidus, Ida-Saksamaal ja Lääne-Saksamaal. Enne surma 1973. aastal oli ta viimane elus olev Saksamaa kindralfeldmarssal.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Schörner sündis 12. juunil 1892 Münchenis. Esimese maailmasõja veteran, autasustati teda Pour le Mérite osalemise eest Caporetto lahingus, mille käigus murdsid Austria-Saksa väed läbi Itaalia rinde sügisel 1917. Kahe maailmasõja vahel teenis Schörner staabiohvitseri ja instruktorina. 1923. aastal oli ta adjutant kindral Otto von Lossowile, Müncheni sõjaväeringkonna VII ülem, kes osales Müncheni putši lüüasaamises.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastast oli Schörner tegevteenistuse ohvitser ning pärast 20 aastast teenistust 1937.aastal, jõudis ta ooberstleitnandi auastmeni. Sama aasta oktoobris määrati ta 98. mägikütirügemendi komandöriks.

1939. aasta 1. augustil ülendati Schörner kindralmajoriks.

Schörnerist sai 1. juunil 1940 6. mägikütidiviisi komandör.

15. jaanuarist 1942 sai Schörnerist XIX mägikütikorpuse komandör- Ta pälvis sama kuu lõpul kindralleitnandi ja 1. juunil mägikütiväe kindrali õlakud.

1. oktoobrist 1943 1. veebruarini 1944 juhatas Schörner XXXX tankikorpust, teenides seejärel kuu aega Wehrmachti maavägede natsionaalsotsialismi vaimus kasvatamise staabi ülemana.

Schörner määrati 2. märtsil 1944 juhatama 17. armeed. Kuu hiljem ülendati ta kindralooberstiks ja väegrupp "Süd" ülemjuhatajaks.

20. juulil 1944 järgnes nimetamine väegrupi "Nord" ja 18. jaanuaril 1945 väegrupi "Mitte" ülemjuhatajaks.

25. oktoobril käis ta isiklikult armeegrupi "Nord" ülemana tutvumas Sõrve poolsaarel tehtavate kindlustustöödega. Olukord jättis talle halva mulje ja ta lasi Kuramaalt tuua lisavägesid ja tehnikat. Kuna aga saksa ülemjuhatus loobus Sõrves planeeritud vasturünnakust ja seadis prioriteediks Kuramaa kaitsmise, siis viidi paljud Sõrve toodud lisaväed Kuramaale tagasi. Kuigi Hitler oli andnud korraldusi sõdida Sõrves viimse meheni, otsustas Schörner siiski mehed Sõrvest evakueerida. Evakueerimise operatsioon "Merelõvi" toimus ööl vastu 24. novembrit. Hitlerile teatas selle toimumisest lakooniliselt telefonitsi Schörner ise. Kuna ta oli üks Hitleri lemmik (kelle Hitler määras viimaseks Saksa vägede ülemjuhatajaks), ei karistatud teda selle Hitleri käsu mittetäitmise eest kuidagi.[1][2]

Schörner on autasustatud Raudristi Rüütliristiga, mille juurde kuuluvad tammelehed, mõõgad ja briljandid. Sõja lõpuks ülendati ta kindralfeldmarssaliks, kelle Hitler oma testamendis määras maavägede ülemjuhatajaks.

Hinnanguid[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa veteranid kritiseerisid Schörnerit eriti 1945. aasta korralduse eest, et kõik sõjaväelased, kes leiti tagalast ja kellel puudusid kirjalikud korraldused seal viibimiseks olid desertöörid. Nende üle mõisteti kohapeal kohut ja poodi üles, kui tunnistati süüdi deserteerumises. Seda mainitakse Siegfried Knappe, Hans von Lucki ja Joseph Goebbelsi mälestustes. "Desertöörid ei saa temalt halastust", kirjutas Goebbels Schörneri kohta 11. märtsil 1945. "Nad poodi lähima puu külge üles. Süüalused pidid ütlema:" Ma olen desertöör. Ma olen loobunud Saksa naiste ja laste kaitsmisest ja seetõttu olen üles poodud "". ("Ich bin ein Deserteur. Ich habe mich geweigert, deutsche Frauen und Kinder zu beschützen und bin deshalb aufgehängt worden.") Goebbels jätkas: "Loomulikult on sellised meetodid tõhusad. Iga Schörneri piirkonnas asuv mees teab, et ta võib rindel surra aga paratamatult võib ta ka tagalas surra.

Auastmed[3][muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Kuupäev Auaste
1914
29. november reservleitnant
1918
15. juuli ülemleitnant
1926
5. august kapten
1934
1. august major
1937
1. märts ooberstleitnant
1939
27. august ooberst
1940
1. august kindralmajor
1942
27. jaanuar kindralleitnant
1942
1. juuni mägiväekindral
1944
1. märts kindralooberst
1945
5. aprill kindralfeldmarssal

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Pour le Merite kavaler leitnant Schröder I maailmasõjas. 1917 a.
  • Raudrist (1914) 2. klass (22. detsember 1914)& 1. klass (27. jaanuar 1917)
  • Pour le Mérite (5. detsember 1917)
  • Pannal Raudristile (1939) 2. klass (12. september 1939)& 1. klass (20. september 1939)
  • Idarinde medal (20. august 1942)
  • Goldenes Parteiabzeichen (30. jaanuar 1943)
  • Vapaudenristin ritarikunta 1. klass (Soome, 1. juuli 1942)
  • Raudristi Rüütlirist tammelehtede, mõõkade ja briljantidega
  • Raudristi Rüütlirist 20. aprillil 1941 kindralmajorina ja 6. mägijäägrite diviisi ülemana
  • 398. tammelehed 17. veebruaril 1944 mägijäägrite kindralina ja XXXX tankikorpuse ülemana
  • 93. mõõgad 28. augustil 1944 kindralooberstina ja väegrupp Nord ülemjuhatajana
  • 23. briljandid 1. jaanuaril 1945 kindralooberstina ja väegrupp Nord ülemjuhatajana

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tammelehis kindral Schörnerile". Meie Maa (Kuressaare: 1919-1944) nr 104, 7. september 1944, lk 1.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2019. Vaadatud 25. oktoobril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. https://www.spiegel.de/spiegel/print/d-31969169.html
  3. Lexikon der Wehrmacht