Hans-Ulrich Rudel

Hans-Ulrich Rudel
Nimi	Hans-Ulrich Rudel
Sündinud	2. juuli 1916 Konradswaldau, Sileesia
Surnud	18. detsember 1982 Rosenheim
Teenistused	Luftwaffe
Auaste	Ooberst
Juhitud üksused	III./StG 2, SG 2
Sõjad/lahingud	Idarinne
Autasud	Ritterkreuz mit Goldenem Eichenlaub, Schwertern und Brillianten

Hans-Ulrich Rudel (2. juuli 1916 – 18. detsember 1982) oli Teises maailmasõjas sööstpommitaja Stuka piloot. Rudel on kuulus, kuna oli sõja kõige kõrgemini autasustatud Saksamaa sõjaväelane. Hans-Ulrich Rudel oli ainus inimene, kes autasustati Rüütliristi Kuldsete Tammelehtede, Mõõkade ja Teemantidega.

Rudel lendas lahingkäsu täitmisel 2530 korda ja ründas edukalt paljusid tanke, ronge, laevu ja teisi maal asuvaid sihtmärke, hävitades peaaegu 2000 sihtmärki – sealhulgas umbes 800 sõidukit, 519 tanki, 150 suurtükki, hävituslaeva, kaks ristlejat, üks Nõukogude lahingulaev ja üheksa lennukit, mis ta alla tulistas.

Elulugu

Rudel, luteri vaimuliku Johannese poeg, sündis Konradswaldaus (Sileesias), Saksamaal (alates 1945 kuulub see Poolale). Teda kasvatati mitmes erinevas Sileesia vallas. Kehva õpilasena, kuid kiindunud sportlasena ühines ta pärast kooli lõpetamist augustis 1936 Luftwaffega kui ohvitserikadett ning alustas väljaõpet Wildpark-Werderis Õhusõja koolis.

Juunis 1938 liitus ta ohvitseri vanemkadetina I./Stuka-Geschwader 168iga Grazis. Rudelil oli raskusi uue tehnika õppimisel, ja kui enamik üksuse mehi olid täielikult välja õpetatud, hinnati ta võitluspiloodiks kõlbmatuks ning viidi 1. jaanuaril 1939 üle eriväljaõppele luure valdkonnas Luurelennukooli Hildesheimis ja ülendati samal päeval leitnandiks. Pärast väljaõppe läbimist saadeti ta Fernaufklärungsgruppe 121 juurde Prenzlaus.

Rudel oli täiskarsklane ja mittesuitsetaja. Tema kaaslased lõid fraasi Hans-Ulrich Rudel, er trinkt nur Sprudel (Hans-Ulrich Rudel, ta joob ainult mineraalvett).

Kui Teine maailmasõda algas, viis Rudel (vaatlejana) läbi pikamaa-luurelende Breslaust üle Poola. 11. oktoobril 1939 omistati talle Teise klassi Raudrist. Pärast mitmeid taotlusi määrati ta uuesti sööstpommitajale, liitus Crailsheimis Lennuväe Väljaõpperügemendiga ja saadeti oma eelmisse üksusse, I./StG 3-e Caenis mais 1940. Britannia lahingu ajal oli ta Oberleutnandina mitte võitlevas osas. Temasse suhtuti endiselt kui kehva pilooti ja ta naasis edasiseks väljaõppeks Tagavara-Lennuüksusse Grazis, kus kinnitati sööstpommitamise väljaõppele. Pärast Molais I./StG 2 koosseisu viimist saatis teda endiselt vilets maine ja nii veetis ta ka Kreeta lahingu aja, olles tagalas.

Võitlus Teises maailmasõjas

Oma esimeste nelja lahingkäsu täitmisel lendas Rudel 23. juunil 1941 operatsioon Barbarossa ajal. Oma piloodioskuste eest sai ta 18. juulil 1941 Esimese klassi Raudristi. 23. septembril 1941 uputas ta rünnaku ajal Kroonlinna sadamale Leningradi piirkonnas 1000-kilogrammise pommi tabamusega vööri Nõukogude lahingulaeva Marat. Detsembri lõpuks oli ta lennanud oma 400. ülesandel ning võttis jaanuaris 1942 vastu Raudristi Rüütliristi. 1943. aasta algul alustas ta Kanonenvogeli ehk JU-87 G-versiooniga tankitõrjeoperatsioone, mida ta viis läbi Kurski lahingu ajal ning sügisel 1943, hävitades üle 100 tanki.

Märtsiks 1944 oli ta juba III./StG 2 Gruppenkommandeur (ülem) (kohale määratud 19. juulil 1943) ja oli osalenud 1800 operatsioonil ning hävitanud 202 tanki.

13. märtsil 1944 osales Rudel õhulahingus Nõukogude Liidu kangelase Lev Šestakoviga. Šestakov ei suutnud lahingust tagasi pöörduda ja jäi kadunuks. Rudel on oma mälestustes seda kirjeldanud nii:

„

Kas tulistas ta alla Gadermann [Rudeli pardalaskur], või kukkus ta alla minu mootori järellainetuse tõttu nende kitsaste pöörete ajal? See ei ole tähtis. Mu kõrvaklapid plahvatasid äkki segaduses karjetest Vene raadiost; venelased olid toimuvat jälginud ja paistis, et midagi erilist oli toimunud... Vene raadiosõnumitest avastasime me, et see oli väga kuulus Nõukogude hävituslendur, rohkem kui korra nimetatud Nõukogude Liidu kangelaseks. Ma peaks teda tunnustama: ta oli hea lendur.

“

Augustis 1944 osales Rudel oma lennuüksusega Tartu lahingus. 18. armee lahingupäeviku päevakokkuvõtete kohaselt oli Rudel väegrupp Nordi juhatusega pidevas ühenduses, töötades tihedalt koos ka eesliinil võitlevate väeosadega, saades neilt sihtmärke rünnakuteks. Kuna Punaarmee õhutõrjekahuritel oli laskemoon lõppenud, tekitasid Stukad neile raskeid kaotusi. Õhurünnaku ajal sai haavata ka 14. kaardiväe laskurkorpuse ülem kindralmajor P. Stepanenko. Rudel võitles Eestis 11 päeva ja hävitas suure hulga Nõukogude tanke. Eesti kohal toimunud võitlustes tulistati Rudel korra alla, kuid nagu korduvalt varemgi, suutis ta hädamaanduda ning pääseda. 23. augustil sattus lääne pool Reolat Rudeli Stukade rünnaku alla Punaarmee 291. laskurdiviis, mis kandis sedavõrd suuri kaotusi, et ei suutnud enam osaleda 23. augusti pealetungilahingutes. Väegrupp Nordi lahingupäeviku kohaselt hävitati sel päeval Tartu all 30 vene tanki ning vigastati 11. Õhulahingutes tulistati alla 18 Punaarmee lennukit.

Novembris 1944 sai Rudel reide haavata ja lendas järgnevate ülesannete täitmisel, jalg lahases.

8. veebruaril 1945 tabas ta lennukit 40 mm mürsk. Ta sai raskelt haavata ja hädamaandus Saksa positsioonidele. Tema vaatleja Dr. med. Ernst Gadermann, kes peatas verejooksu, päästis ta elu, kuid Rudeli jalg amputeeriti altpoolt põlve. 25. märtsil 1945 naasis ta operatsioonidele ning hävitas kuni sõja lõpuni veel 26 tanki. Otsustanud mitte Nõukogude kätte langeda, juhtis ta kolm Ju 87-t ja neli FW 190-t kahetunnise lennuga läände ning alistus 8. mail 1945 USA vägedele, pärast maandumist Kitzingeni lennuväljal, 405. Hävitajate Grupi kodubaasis.

Järgnesid üksteist kuud haiglas. Pärast vabastamist ameeriklaste poolt läks ta 1948. aastal Argentinasse.

Saavutused

Ametliku Luftwaffe arvestuse järgi lendas Rudel 2530 lahingkäsu täitmisel (maailmarekord), mille kestel ta hävitas peaaegu 2000 sihtmärki (nende seas 519 tanki, 70 rünnakpaati/maabumisalust, 150 rünnakkahurit, 4 soomusrongi ja 800 muud sõidukit; lisaks ka 9 lennukit (2 Il-2 ja 7 hävitajat). Samuti uputas ta lahingulaeva, kaks ristlejat ja hävitaja. Ta tulistati alla või sunniti maanduma 32 korda (mitu korda vaenlase tagalas), kuid suutis alati vangistusest põgeneda, vaatamata 100 000 rublale, mis Stalin isiklikult oli tema pea eest välja pannud. Ka sai ta viis korda haavata ning päästis vaenlase maa-alalt kuus lennuki meeskonda. Valdava enamuse oma ülesannetest viis ta läbi Junkers Ju 87 erinevatel mudelitel, kuid sõja lõpus lendas ta ka Fw 190 maarünnaku variandil.

Ta oli kõigi Saksa relvajõudude kõige kõrgemini autasustatud võitleja (ainus, keda autasustati veelgi kõrgemalt oli Hermann Göring, kes pälvis Raudristi Suurristi), olles sõja lõpuks välja teeninud Haavatumärgi kullas, Saksa Risti Kullas, Piloodi ja Vaatleja Märgi Teemantidega, Rindelennupandla Teemantidega ning oli ainus Raudristi Rüütliristi Kuldsete Tammelehtede, Mõõkade ja Teemantidega kandja (teine kõrgeima tulemusega Teise maailmasõja lennuäss Erich Hartmann kandis samuti Raudristi Rüütliristi Tammelehtede, Mõõkade ja Teemantidega, kuid ta Tammelehed ei olnud kuldsed). Lisaks ülendati ta koos Kuldsete Tammelehtede andmisega koloneliks. Ta oli ainus välismaalane, kes pälvis Ungari kõrgeima aumärgi, Kuldse Vaprusmedali.

Autasud

Raudristi Rüütlirist koos Kuldsete Tammelehtede, Mõõkade ja Teemantidega.

• Rindelennupannal Kullas Teemantidega
• Luftwaffe Aupokaal
• Haavatumärk Kullas
• Piloodi ja Vaatleja Märk Kullas Teemantidega
• Saksa Rist Kullas (2. detsember 1941)
• Raudristi 2. ja 1. Klass
• Raudristi Rüütlirist (6. jaanuar 1942)
  • Tammelehtedega (229. saaja), 14. aprill 1943
  • Tammelehtede ja Mõõkadega (42. saaja), 25. november 1943
  • Tammelehtede, Mõõkade ja Teemantidega (10. saaja), 29. märts 1944
  • Kuldsete Tammelehtede, Mõõkade ja Teemantidega (ainus saaja), 29. detsember 1944
• Ungari Kuldne Vaprusmedal
• Viis korda märgitud Wehrmachti päevateadaandes (27. märts 1944, 28. märts 1944, 3. juuni 1944, 6. august 1944, 10. veebruar 1945)

Pärast sõda

Pärast sõda läks Rudel Lõuna-Ameerikasse, kus ta sai lähedaseks sõbraks ja usaldusmeheks Argentina presidendi Juan Peróni ning Paraguay presidendi Alfredo Stroessneriga. Isegi ilma jalata jäi ta aktiivseks sportlaseks, mängis tennist, suusatas, ja ronis koguni Ameerika kõrgeimale mäele Aconcaguale (6962 meetrit). Samuti ronis ta ühele maailma kõrgemaist vulkaanidest, Llullaillacole (6739 meetrit).

Aastal 1953 naasis Rudel Lääne-Saksamaale ja ühines Saksa Riigi Parteiga. Samal aastal avaldas ta oma sõjapäeviku pealkirja all "Trotzdem" (Trotsides). Sellele järgnes Saksamaal arutelu Rudeli raamatu avaldamise üle, kuna Rudel oli tuntud rahvussotsialist. Raamatus toetas ta rahvussotsialistlikku poliitikat. Hiljem parandati raamat ja avaldati Ameerikas mälestusteraamatuna Stuka Pilot, mis pooldas Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu, ajal kui Külm sõda tugevnes.

Rudel sai sõjajärgsel Saksamaal edukaks ärimeheks.

Aastal 1976 oli Rudel segatud Rudeli skandaali. Kaks kõrget Bundeswehri kindralit, Karl Heinz Franke ja Walter Krupinski saadeti erru.

Rudeli panust kasutati A-10 ründelennuki ehitamisel.

Rudel suri Rosenheimis aastal 1982 ja tuhastati Dornhausenis.

Tsitaat

“

Verloren ist nur, wer sich selbst aufgibt. ("Kaotanud on ainult see, kes ise alla annab.")

”

Tööd

• Wir Frontsoldaten zur Wiederaufrüstung (Meie, rindesõdurid, ja meie arvamus Saksamaa taasrelvastamisest), Hans Ulrich Rudel, (brošüür), eraväljaanne, Buenos Aires, 1951
• Dolchstoß oder Legende, Hans Ulrich Rudel, (brošüür), eraväljaanne, Buenos Aires, 1951
• Trotzdem, Hans-Ulrich Rudel, Plesse Verl. Schütz; Auflage: 8. Aufl. (1950) avaldati Saksamaal 1953
• Stuka Pilot, Hans Ulrich Rudel (Autor), Lynton Hudson (Tõlkija), Douglas Bader (Eessõna), Ballantine Books; New York, 1. Ameerika pehmete kaantega väljaanne (1958) parandatud versioon Trotzdemist
• Stuka Pilot (Sõda ja sõdalane), Hans-Ulrich Rudel (Oktoober 1987)
• Mein Kriegstagebuch: Aufzeichnungen eines Stukafliegers (Minu sõjapäevik: Sööstpommitaja lenduri märkmed), Hans-Ulrich Rudel,(Wiesbaden : Limes, c1983).
• Mein Leben in Krieg und Frieden (Minu elu sõjas ja rahuajal), Hans-Ulrich Rudel, (Rosenheim : Deutsche Verlagsgesellschaft, c1994).

Viited

Märkused

Bibliograafia

• Berger, Florian, Mit Eichenlaub und Schwertern. Die höchstdekorierten Soldaten des Zweiten Weltkrieges. Selbstverlag Florian Berger, 2006. ISBN 3-9501307-0-5.
• Brütting, Georg. Das waren die deutschen Stuka-Asse 1939 - 1945. Motorbuch, Stuttgart, 1995. ISBN 3-87943-433-6.
• Coram, Robert. Boyd: The Fighter Pilot Who Changed the Art of War. Back Bay Books, 2004. ISBN 0316796883
• Fellgiebel, Walther-Peer. Die Träger des Ritterkreuzes des Eisernen Kreuzes 1939-1945. Podzun-Pallas, 2000. ISBN 3-7909-0284-5.
• Just, Gunther. Stuka Pilot Hans Ulrich Rudel. Schiffer Military History, 1986. ISBN 0-88740-252-6.
• Laar, Mart. Emajõgi 1944: II maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. Tallinn 2005. ISBN 9985-3-0977-4.
• Piekałkiewicz, Janusz. Den Annen Verdenskrig 6, Norsk Peter Asschenfeldt AS, 1988. ISBN 82-401-0523-8.
• Rees, Philip. Biographical Dictionary of the Extreme Right Since 1890. Simon & Schuster, 1991. ISBN 0-13-089301-3.
• Tauber, Kurt P. Beyond Eagle and Swastika: German Nationalism Since 1945. Wesleyan University Press, 1967.

Välislingid

• Hans-Ulrich Rudel (saksa keeles)
• Rudelist koos rohke pildimaterjaliga (saksa keeles)