Petseri

Allikas: Vikipeedia
Petseri

eesti Petseri
vene Печоры
( Petšorõ )

Coat of Arms of Pechory (Pskov oblast).png
Petseri vapp
Pindala: 20,55 km²
Elanikke: 10 300 (2014)

Koordinaadid: 57° 48′ N, 27° 36′ Ekoordinaadid: 57° 48′ N, 27° 36′ E
Petseri
Petseri Pihkva oblasti kaardil

Petseri on linn Venemaa Pihkva oblastis Eesti-Vene kontrolljoone kagupoolses osas.

Petseri on Petseri rajooni keskus Venemaa Föderatsiooni Pihkva oblasti koosseisus. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri elanike arv 13 056, neist venelasi 89,14 %, ukrainlasi 2,59 %, valgevenelasi 1,69 %, eestlasi 1,36 % ja teistest rahvustest inimesi 5,22 %.

Petseri kuulub de iure Eesti Vabariigi ja de facto Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajooni koosseisu.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Petseri on Setumaa ajalooline keskus. Asulana kujunes ta 1473. aastal rajatud kloostri ümber. Enne kloostri rajamist oli piirkond arvatavasti asutatud setudega; kloostri ja linna rajamine tõi sinna aga märgatavalt venelasi.

Pihkva asehalduskonna Petseri linn ja maakond asutati 7. juunil 1782. Maakonnalinnas olid maakonnakohus, rentei, aadli hoolekanne, raad kahe raehärra ja nelja ratmaniga, alammaakohus, alamkorrakohus, politseiülem, maakonna maamõõtja, prokuröri abi ja maakonnaarst. 29. detsembril 1782 kinnitati linna vapp. 1789. aastal oli Petseris 196 eramaja ja umbes 1100 elanikku.

12. detsembril 1796 (vkj) Petseri maakond likvideeriti, Petseri jäi koosseisuväliseks linnaks Pihkva kubermangus. Linnavalitsusse kuulus linnavanem, raehärra ja kaks ratmanit. 1866. aastal Petseri raad kaotati ja asutati lihtsustatud kogukonnavalitsus.16. juunil 1917 valiti linnavanemaks Oskar Varik ja tema abiks Fjodor Bogdanov.

26. veebruaril 1918 hõivasid Petseri Saksa väed. Eesti vallutas Petseri Nõukogude Venemaalt Vabadussõja käigus. Tartu rahulepinguga 1920. aastal jäi Petseri Eesti Vabariigi territooriumile.

Aastatel 1920–1940 oli ta Eesti Vabariigi maakonnalinn (Petseri maakonna keskusena). 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri elanikest eestlasi 54,42 %, venelasi 40,64 %, lätlasi 2,17 % ja sakslasi 0,77 %.

1932 Eesti Vabariigi algusaastatel läks moodi nimede eestistamine. Eestistati nii isikunimesid kui kohanimesid. Nii taheti ka Petseri ümber nimetada Kalevilinnaks. Mitmete vastuolude tõttu, eriti seetõttu, et seal asus suur õigeusu klooster, ei tehtud kavandatu teoks, lisaks peeti Tallinna ajaloolist nime Kolõvan tuletiseks just samast nimest Kalevilinn.

Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal oli Petseri Eesti NSV maakonnalinn maakonna keskusena.

1945. aasta jaanuaris viidi üle Vene NFSV Pihkva oblasti koosseisu. Linna mõjutas kuulumine Eesti koosseisu sõdadevahelisel ajal. Nii jäi Petseri klooster bolševike poolt sulgemata ja rüüstamata ning oli pärast sõda ainus pidevalt tegutsenud õigeusu mungaklooster Nõukogude Liidu alal.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Edgar Kant. Petseri : loodus ja inimene : maateaduslik ülevaade. - Tartu: [s.n.], 1928. - 27 lk.
  • Ronald Seth. Petseri : one of the world's most interesting corners, and an account of the great fire of May 24 and 25, 1939 – [Tallinn]: [s.n.], [1939]. - 11 lk.
  • Vana Petseri : ehitised ja inimesed : [postkaarte ja fotosid Sven Karjahärmi jt. kogudest] = Старые Печоры : здания и люди : [фотографии из собрания Свена Карьяхярма и др.] = Old Pechory : buildings and people : [postcards from Sven Karjahärm collection etc.]. Koostanud Toomas Karjahärm. - [Tallinn]: Argo, c2006 - 155 lk. ISBN 9789949415748 (köites), ISBN 9949415748 (köites)
  • Mare Piho. Petseri – 20. saj väike Euroopa linn. - [Tallinn]: Tänapäev, 2013. - 216 lk. ISBN 9789949273928 (köites)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]