Liikursuurtükk

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Iseliikuv suurtükk. Lisainfot artikli arutelust
Roomikveermikul liikursuurtükk PzH 2000
Ratasveermikul lafett-liikursuurtükk Archer

Liikursuurtükk (laensõnana ka iseliikuv suurtükk) on mootoriga kandesõiduki veermikule ehitatud lafetiga suurtükk. Tänapäeval nimetatakse liikursuurtükkideks üldjuhul suurtükiväe relvasüsteeme.

Liikursuurtükkide üldliigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liikursuurtükid on olnud peamiselt suurtükiväe-, tankitõrje-, jalaväesaate- või õhutõrje otstarbelised. 2. maailmasõja ajal eristati lisaks ründesuurtükke (saksa k: Sturmgeschütz), mis olid praktiliselt jalaväe lähituletoetus- või tankitõrjevahendid propagandistliku nimetusega.

Liikurveermikul õhutõrjerelvi nimetatakse tänapäeval tavaliselt õhutõrjesoomukiteks, tankitõrjerelvi aga tankitõrjesoomukiteks, harvem ka tankitõrjetankideks.

Veermiku tüübi järgi eristatakse ratas- või roomikveermikul liikursuurtükke.

Kaitstuselt eristatakse soomustamata ja soomustatud liikursuurtükke. Enamik liikursuurtükke on soomustatud ja kuuluvad soomusväe koosseisu.

Pearelva suunamis- ja kaitstuspõhimõttelt eristatakse torn- ja lafett-liikursuurtükke.

Liikursuurtükid kaudtulerelvadena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaudtuleotstarbelised liikursuurtükid on üldjuhul soomustatud ja roomikveerimikul ning kuuluvad tavaliselt soomusvägede koosseisu. Need on projekteeritud kas tanki, jalaväe lahingumasina või (roomikutega) soomustransportööri veermikule. Liikursuurtükke valmistatakse ka taktikaliste veoautode baasil. Enamus tänapäeva liikursuurtükke on varustatud navigatsiooni, suunamis ja positsioneerimissüsteemidega. Laadimine on vähemalt osaliselt automatiseeritud ja see suurendab laskekiirust.

Liikursuurtüki eeliseks on tavaliselt kiire tulepositsioonilt lahkumise kiirus, hea maastikuläbimisvõime ja positsioonil laskevalmiduse saavutamise kiirus. Ebaeelisteks suur hooldusmaht ja kütusekulu, aeglane kiirus, suur mass ja süsteemi haavatavus.

Liikursuurtükiväerelvade areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Briti Gun Carrier Mark I (60 pdr).
Jalaväe toetuseks mõeldud saksa StuG III 2. maailmasõjas
Esimesi õnnestunud saksa kaudtule-liikursuurtükke 2. maailmasõjas - Wespe
USA liikursuurtükk M109 1989. a
Nõukogude Liidus valmistatud 2S3 Akatsia

1. maailmasõda tõi arusaadava arengu sõjatööstuses. Briti Gun Carrier Mark I oli esimesi näideid liikursuurtükist. Lahinguväljale ilmus see aastal 1917 ning põhines esimesel Briti tankil Mark I. Relvastuseks oli sel suur välisuurtükk, millest sai lasta nii sõidukilt kui ka eraldi üles seatuna. Tulemusena asendati relva transportimiseks vajalik hobumeeskond või traktori kasutamine ja tekkis võimalus suurtükki ka kiiremini kasutada.

Järgmise suurema läbimurdena võib käsitleda Briti Birch gun'i, mis koosnes tankilaadsest veermikust ning välisuurtükist, mida sai kasutada nii tavaliseks tuletoetuseks kui ka õhutõrjeks. Punaarmee tegi katsetusi erinevate tankidele ja autodele kinnitatud suurtükkidega kuid need ei jõudnud masstoodangusse.

Eesti Sõjaväel oli alates Vabadussõjast soomusautode juures kaks soomustatud veoautot "Puuk" ja "Sorts", mille kasti oli paigaldatud välisuurtükk.

2. maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja alguses liikus suurem osa suurtükiväest veel hobuste või vedukmasinate jõul.

Kuigi saksa Blitzkrieg'i taktika nägi ette mobiilset ja kiiret kaudtuletoetuse andmise võimalust, siis Poola ja Prantsusmaa vallutamisel täitis seda rolli sageli Luftwaffe pikeerivate pommitajate Stukadega.

Sõja käik tõi iseliikuvate suurtükkide vallas kiire arengu. Alguses piirdusid katsetused mõne kergema välisuurtüki või tankitõrjekahuri kinnitamisega veokile. Kuigi need masinad olid mobiilsed ei pakkunud need meeskonnale kaitset ei kildude ega kergerelvade tule eest. Järgmise sammuna hakati suurtükke lisama juba roomikutega platvormidele (tihtipeale oli tegu vananenud tankimudelite keredega). Paljud algsed katsetused olid improviseeritud, kuid nende käigus tehtud vigadest võeti õppust ning iga järgmine mudel oli juba sammuvõrra parem. Näiteks esimene Briti disain Bishop kasutas 25 pdr gun-howitzer'i, aga viisil, mis tõsiselt limiteeris end tõestanud relva kasutusvõimalusi. Järgmises mudelis, nimega Sexton, oli juba see viga parandatud.

Sakslased oli iseliikuvate suurtükkide disainimisel produktiivsed. Nad lõid mitmeid kergelt soomustatud tankitõrje liikursuurtükke. Need põhinesid kas kätte saadud kergetel Prantsuse keredel (Marder I), nende enda vananenud kergetankide keredel (Marder II) või endistel Tšehhi keredel (Marder III). Need viisid paremini soomustatud tankihävitajateni nagu Jagdpanzer IV või Jagdpanther. Osad kavandid põhinesid olemasolevatel keredel (Brummbär), osad tühistatud projektidest ülejäänud keredel (Sturer Emil ja Elephant) ning lisaks kasutati baasina ka lahingus viga saanud tanke (Sturmtiger).

Nõukogude liit katsetas sõja algul veoautodele või traktoritele kinnitatud 57 mm ZiS-2 kahuritega. 1943. aastaks oli valmis SU-85 ning 1944 lõpuks SU-100. Need rakendasid juba suuremaid suurtükke koos täieliku soomusega. Lisaks oli neid odav toota ning võrreldes tankidega, millel need põhinesid, olid neil võimsamad kahurid. Samaaegselt kannatas selle all jälle masina paindlikkus.

Tugevalt soomustatud rünnakukahurid olid loodud, et anda jalaväele otsetule toetust vaenlase kaitserajatiste vastu. Kuigi väliselt meenutasid need sageli tankihävitajaid, olid nad relvastatud suurekaliibriliste kahuritega, millel oli küll väiksem soomuse läbistamise võimekus, kuid samaaegselt sai nendest lasta kildfugassmürske. Sakslaste StuH 42 ja Nõukogude liidu ISU-152 on selle iseliikuvate suurtükkide klassifikatsiooni tüüpilisemad näited.

Kõik suuremad osapooled arendasid sõjakäigus veel liikursuurtükke, mis suudaksid anda kaudtuletoetust kuid samas ka pidada sammu kiirelt edasi tungivate soomusväeosadega. Üldjuhul olid need kergelt soomustatud pealt lahtised sõidukid. Näidetena võib tuua: USA M7 Priest, Briti Sexton (25 pdr) ning Saksa 10,5 cm Wespe ja 15 cm Hummel. Teistsuguse tee valis aga Nõukogude Liit, mis, järgides kaheotstarbeliste välisuurtükkide traditsiooni, keskendus mitmekülgsete ründesuurtükkide arendamisele, millel oleks ka kaudtule võimekus (ISU-152).

Pärast 2. maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Teist maailmasõda kadusid ründekahurid kasutusest ja üldine trend oli mitmeotstarbelise tanki suunas. Sellest hoolimata jätkus kaudtule võimekusega liikursuurtükkide arendamine tavaliste välisuurtükkide kõrval. Neil on olnud tähtis roll Külma sõja aegsetes konfliktides ning ka hiljutistes sõdades. Liikursuurtükiväe arengus oli oluliseks verstapostiks esimese pöördtorniga ja masstootmisse läinud 155 mm suurtüki M109 valmistamine USA-s 1960-ndail. Antud masin oma õnnestunud ehitusega ja omadustega on olnud enamuse hilisemate roomikveermikul liikursuurtükkimudelite etaloniks. Nõukogude Liidus arendati sellest malli võttes 1970-ndate alguseks oma 122 mm 2S1 Gvozdika ja 152 mm 2S3 Akatsia.

Külma sõja järgse aja moodsaimaks välja arendatud ja kasutusele võetud liikursuurtükiks võib pidada saksa PzH 2000, millel on üsna suur lahingukomplekt ja ühtlasi hea läbivus, automatiseeritus ning kaitstus. Samal ajal on võimalik teenindada kõiki funktsioone vajadusel ka manuaalselt. Uute liikursuurtükkide üheks põhimureks on kujunenud suur mass ja suured gabariidid. Näiteks USA viimane suur arendusprojekt Crusader, mis olnuks konkurendiks saksamaa liikursuurtükile, jäeti paljuski neil põhjustel pooleli. Selle asemel piirduti viimase M109A6 edasiarendusega uuel veermikul.

Liikurhaubitsatel on siiamaani täita tähtis osa paljudes moodsates armeedes.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]