Ahja jõgi

Allikas: Vikipeedia
Ahja jõgi
Ahja jõgi
Ahja jõgi
Lähe Erastvere järv
57° 58′ 55″ N, 26° 47′ 28″ E
Suubub Emajõgi
58° 23′ 25″ N, 27° 9′ 22″ Ekoordinaadid: 58° 23′ 25″ N, 27° 9′ 22″ E
Valgla maad Eesti
Valgla pindala 1074,3 km²
Pikkus 102,1 km[1]
Langus 87 m
Lang 0,92 m/km
Parempoolsed lisajõed Lutsu jõgi, Orajõgi, Hatiku oja, Kooskora oja, Ahijärve oja
Vasakpoolsed lisajõed Hilba jõgi, Leevi jõgi, Akste oja, Kuriku oja, Valgupera oja, Hurmi oja, Ihamaru oja, Loko oja, Märdoja, Kuuksaare oja

Ahja jõgi on Emajõe suurim parempoolne lisajõgi, pikkus 102,1 km, valgla 1074,3 km², langus 87 m. Keskjooksul on kohaliku nimena olnud kasutusel ka Aarna jõgi. Pühapaigana on Ahja jõge nimetatud Ohvrijõeks.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõgi algab Erastvere järvest ja suubub Emajõkke 8,8 km enne Emajõe suubumist Peipsisse. Väljavool järve kirdeotsast kirde suunas on väikese ja kuival aastaajal üsna veevaese kraavikese moodi. Rohked kaldaallikad ja 2 km allavoolu suubuv Valgepera oja parandavad oluliselt veevarustust. 5 km alguspunktist on jõgi juba nii veerikas ja piisava langusega (3,8 m/km), et seal asus väike Vedela vesiveski.[2] Kokku on jõel olnud 13 vesiveskit, peamiselt ülem- ja keskjooksul. Enamus praegu ei tööta ja mitmed on täiesti hävinenud.[3] Ahja jõgi on alamjooksul laevatatav, keskjooksul paiknevad Saesaare veehoidla ja Saesaare hüdroelektrijaam.

Ahja jõgi Valgemetsa külas.

Ahja jõgi on Eesti üks maalilisimaid. Jõe ülemjooksul asub Tilleoru maastikukaitseala (1,9 km²), Tille veskist Möksi veskini (3 km). Tille veski asub pisut ülesvoolu Tartu-Võru vana maantee ehk praeguse Postitee [4] maanteesillast. Jõgi on järskude nõlvadega ürgoru kallaste vahel soisel allikarikkal lammil ning moodustab käände ja silmuseid. Tilleorus on 4,5 km matkarada: liigirikas jõelamm, kaitsealune tammepuu, kopratamm, ürgmets, mitmeharuline ristimänd ja Merioone allikas. Allikas voolab välja punasest liivakiviseinast, mis ei ole vahetult jõe kaldal nagu allavoolu asuvad paljandid. Allika omapärane nimi tuleneb uskumusest, et rohke veevoolu põhjus on allika ühendus merega. [5]

Keskjooksul asub Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala (10,4 km²), mis ulatub 18 km pikkuselt piki jõge Koorverest kuni Valgesoo küla (Otteni) veskini ja on kaitse all juba alates 1957. aastast. Ürgorus paljanduvad Valgemetsas, Kiidjärvel ja Taevaskojas järskude seintena 12–20 m kõrgused Devoni punase liivakivi kaljud (värvuselt valkjashallist lillakaspruunini, enamasti viirgudena), mida nimetatakse taevaskodadeks, paedeks või kaljudeks (Võhandu jõel nimetatakse liivakivipaljandeid ka müürideks ning seal on nad ühtlaselt 'liivakarva'). Tuntumad on Suur Taevaskoda (24 m) ja Väike Taevaskoda (10 m). Tegelikult on mitmed paed Väiksest Taevaskojast kõrgemad: Kivipalu mägi (16 m), Oosemägi (15 m), Sõnajalamägi (14 m), Laaritsamägi (13 m).[6]

Liivakivipaljand Saesaare paisjärve ääres.

Saesaare veehoidlal asuv Saesaare hüdroelektrijaam ehitati 1950–1952. See töötas 1972. aastani ja renoveeriti 1991. ja 2012. aastal. Saesaare paisu osas algatati 2013 keskkonnauuringud, et selgitada, kas rajada kaladele pääs tammist mööda või taastada kunagine kärestik.[7][8][9]

Paisust allavoolu asub Emaläte, mille koopa võlv on mitu korda varisenud, 2013. aasta suvel peaaegu täielikult [10], kuid allika veed on taas endale teed vabastanud. Endist võlvi taastada ei ole võimalik. Emalätte juures on Väike Taevaskoda ja Neitsikoobas, pisut kaugemal Suur Taevaskoda. Piirkond pakub huvi ka 1969. aastal valminud kultusfilmi "Viimne reliikvia" võttekohtade külastajatele.

Suur Taevaskoda Ahja paljanditele omaste viirgudega.

Valgesoo (Otteni) veskipaisu ja silla juures maastikukaitseala lõpeb, kuid kaitse vee-elustiku elupaigale jätkub. Silla ligidal allavoolu on viimane liivakivipaljand kunagi veevõtuks tehtud süvendiga. Porgandi vesiveski paisuni on kaitse all haruldase taimekoosluse elupaik ja siin suubub Ahja jõkke üsna veerikas Orajõgi.

Ahja jõgi.

Ahja ülem- ja keskjooksu veetase on väga kõikuv mitte ainult lumerohke talve kevadise suurvee ajal, vaid ka suuremate vihmade järel, kuna puudub stabiliseeriv veekogu (Võhandu jõel näiteks on selleks Vagula järv). Tõus võib olla kuni meeter ja pikema vihmaperioodi järel üle meetri ning vool vastavalt kiirem või aeglasem. Enne Emalätte varingut surus jõe pruunikas vesi end lättesse ja tekkis huvitav segunemisala (jõevesi on rabadele omaselt pruunika tooniga, kuid üldiselt puhas, Emalätte allikas kristalselt läbipaistev). 1980ndate keskel mitu nädalat kestnud suviste vihmade järel tõusis jõgi üle meetri ja Suure Taevaskoja kalju vasakpoolsest osast murdus lahti ning varises jõkke suur osa paljandit. Sündmuse tunnistajaks oli puhas erksatooniline liivakivipind (kadusid ka kraabitud nimed) ja paljandi langemisest tekkinud lainega kaldale uhutud kalad.

Kuivadel suvedel võib vett napiks jääda, kuid tänu allikatele jõgi päris nireks ei kahane. Allikate tõttu on jõe vesi ka pea kogu ulatuses puhas ja kargelt jahe.

Porgandist allavoolu jõeorg laieneb ja lammialad muutuvad niiskemaks, valdavaks saavad rohualad ja võsa. Sõna otseses mõttes laevatatav on jõgi alates Läänistest.

Elustik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahja jõgi Läänistel 2008. aastal

Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahja jões on leitud 34 liiki soontaimi (allikmailane, sale tarn, soo-lõosilm, jõgi-särjesilm, vegetatiivne jõgitakjas, päideroog jne), samblaid (vesisammal, kallas-tömpkaanik) ja palju liike vetikaid.

Kalastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahja jõgi on üks Eesti kalarohkemaid ja liigirikkamaid jõgesid. Püütud on ojasilmu (sõõrsuuliik) ja järgmisi kalu: jõeforell, vikerforell, harjus, haug, särg, turb, teib, lepamaim, roosärg, rünt, viidikas, tippviidikas, latikas, trulling, luts, luukarits, ahven, kiisk ja võldas.[viide?]

Linnustik ja loomastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jäälind lennul. Foto R. Vaidyanathan

Kõige haruldasem on jäälind, keda nimetatakse ka lendavaks kalliskiviks - tema säravsinine seljasulestik oleks tõesti nagu pigem troopikast pärit. [11] Üks arvukatest pesa-aukudest Väikese Taevaskoja paljandis on aastakümneid jäälindudele kuulunud, neid on nähtud ka Valgesoo (Otteni) veskist allavoolu.

Ahjal elab ka vesipapp. Pesa-auke paljandites asustavad valdavalt kaldapääsukesed.


Väikese Taevaskoja ligidal suuremates koopa-avades on nähtud saarmast.

Kobras elutseb nii Ahjal kui suubuvatel ojadel ja tema langetus- ning paisutustöö ei ole alati inimese vaatevinklist soovitud, kuid Tilleoru kaitseala tamm väärib ehitustööna vaatamist.

Keskkonnainfo märgib ka minki. [12]

Puhkus ja virgestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahja jõgi on populaarne veematkade paik. Kulgetakse peamiselt kanuude ja kummipaatidega. Kallastel on mitmeid matkaradu (peamiselt RMK rajatud).

"Viimse reliikvia" radadel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultusfilmi "Viimne reliikvia" filmimise kohtadest on mitmed rahvapärimusse jäänud ja neid käiakse Ahja jõe ääres vaatamas. Näiteks nn. Agnese lepp ("Mis meist saab?"), Gabrieli mänd Väikses Taevaskojas ("Kohe näha, et vanad sõbrad!"), Risbieteri kalju Otteni silla ligidal ("Kas me oleme ikka õigel teel?") ja Otteni sild. [13]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]