Paul Alvre

Allikas: Vikipeedia

Paul-Johannes Alvre (aastani 1937 Simenson; 3. jaanuar 192118. november 2008) oli eesti keeleteadlane.

19431944 teenis Alvre vabatahtlikuna Soome mereväes. 1944. aastal naasis ta koos teiste soomepoistega ning võitles Eestis Nõukogude Liidu vägede pealetungi vastu.

Teise maailmasõja järel lõpetas Paul Alvre 1946. aastal Helsingi ülikooli. 1946–1948 oli ta Jyväskylä Pedagoogilise Instituudi eesti keele lektor, pärast soomepoiste väljaandmist Nõukogude Liidule 1948. aastal töötas keskkooliõpetajana Viljandis. 1966. aastal kaitses ta filoloogiadoktori kraadi (väitekiri "Morfologis-äännehistoriallinen tutkimus monikkovartalon muodostuksesta suomessa verrattuna sukukieliin").

1968. aastast oli Alvre Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud, 1970. aastast professor ning 1993. aastast emeriitprofessor, kuid jätkas siiski õpetamist. Pikkade tööaastate vältel luges ta kursusi soome kirjakeele ajaloost, semantikast, fraseoloogiast ja ajaloolisest morfoloogiast, vadja keelest, läänemeresoome keelte kõrvutavast grammatikast, uurali keelte sõnavarast ja morfoloogiast. Tema juhendamisel valmis 15 väitekirja.

Teadustöös keskendus Alvre eelkõige läänemeresoome keelte morfoloogiale ja sõnavarale. Ta avaldas ligi 550 teadustööd, sealhulgas monograafia "Eesti kirja- ja murdekeele morfoloogiat" (1985). Samuti koostas ta terve rea algupäraseid õppevahendeid üliõpilastele.

Paul Alvre oli Helsingi ülikooli audoktor (1994), Soome-Ugri Seltsi auliige (1990) ja mitme rahvusvahelise teadusseltsi välisliige. 1998. aastal anti talle Valgetähe IV klassi teenetemärk.

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]