Korporatsioon Sakala

Allikas: Vikipeedia

Korporatsioon Sakala


Korporatsioon Sakala lipp
Korporatsioon Sakala lipp

Korp! Sakala vapp.png
Korporatsioon Sakala vapp


Asutatud: 27. november (vkj 14. november) 1909, Tartu
Värvid: sinine-violett-valge

Lipukiri: Üks kõigi eest, kõik ühe eest
Liige: sakalanus


Korporatsioon Sakala (ametlikult korp! Sakala) on 27. novembril (vkj 14. novembril) 1909 Tartus asutatud akadeemiline organisatsioon.

Enne Teist maailmasõda tegutseti Tartus, Tallinnas ja Viljandis, kuid pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aasta suvel keelustati tudengiorganisatsioonid, sealhulgas korp! Sakala. Pärast sõda jätkati tegevust paguluses: koondised tekkisid Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, Kanadas ja USA-s. Sakala taasasutati Eestis 1989, tänapäeval tegutsetakse Tartus ja Tallinnas. Väliskoondistest on säilinud Rootsi, Austraalia ja Kanada koondis. Korporatsioon Sakala on meesorganisatsioon.

Üldiselt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korp! Sakala liikmed kevadkommersil Viljandis
Korp! Sakala asutajad koos külalistega (1909)

Korp! Sakala eesmärk on akadeemilise ühtekuuluvustunde tugevdamine ning oma liikmete moraalne ja aineline toetamine. Oma tegevusega soovib Sakala kindlustada Eesti omariiklust ning säilitada ja arendada kultuuri ja demokraatiat. Korporatsiooni peapõhimõtted on rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus ja tervishoid, eneseharimine ja lipukirjana "Üks kõigi eest, kõik ühe eest". Lühidalt võetakse peapõhimõtted kokku kolme sõnaga: natio, democratia, fraternitas ('rahvas, demokraatia, vendlus'). Korp! Sakala on apoliitiline ega võta poliitilistes küsimustes seisukohta.[1]

Korporatsiooni siseelu reguleerib kodukord. Liikmete vahel kehtib vanuseprintsiip: vanemad liikmed võivad noorematele anda ülesandeid, kuid need ei tohi olla isiklikult solvavad ega kodukorra või seadustega vastuolus. Vanuseprintsiip ei kehti bioloogilise vanuse, vaid konvendivanuse järgi. Konvendivanust arvestatakse Sakalaga liitumise aja järgi.[1]

Igal nädalal, traditsiooniliselt neljapäeviti, toimuvad cantus-tunnid (laulutunnid) ja vanamehetunnid rebastele ning koosolekud. Sagedamini toimuvateks üritusteks on õllelauad, need toimuvad 2–3 korda semestris. Õllelaud võib olla nii organisatsioonisisene, kui ka koos mõne teise organisatsiooniga. Iga semestri alguses toimuvad külalisõhtud, tavaliselt õllelauana, kuhu on lisatud korporatsiooni tutvustavad sõnavõtud. Suurimad üritused on kommersid, kus toimub vennastuspidu. Sügiskommerssi peetakse võimalikult lähedasel kuupäeval korp! Sakala aastapäevale 14. novembril, kevadkommerssi maikuus. Lisaks tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva ja volbrit, suviti korraldatakse suvepäevi.[2]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Korporatsioon Sakala ajalugu

Sakala ajalugu algab 1908. aasta kevadel, kui Eesti Üliõpilaste Seltsis (EÜS) tekkis Pernavia grupeeringu nime all tuntud sõprade seltskond, kes soovisid taastada Fraternitas Viliensise. Esialgu ei soovitud isegi seltsist lahku lüüa, vaid Fraternitas Viliensis oleks tegutsenud seltsi osakonnana. Vastava ettepaneku lükkas EÜS-i koosolek 14. (27.) novembril 1908 tagasi ja ettepaneku tegijad lahkusid seltsist[3]. Uue loodava korporatsiooni nimeks valiti Sakala ja värvideks sini-violett-valge. Ülikoolivalitsus kinnitas korp! Sakala põhikirja 1909. aasta jaanuaris[4] ja Venemaa rahvahariduse minister 18. juunil (vkj. 1. juulil) 1909[5].

Algusaastatel tegeldi peamiselt ühiskondlike küsimustega, eriti karsklusküsimusega: ka Sakala majas kehtis kuni 1915.[6] aastani karsklusnõue. Suhted EÜS-iga olid pingelised. Ka baltisaksa korporatsioonidest püüti erineda: algusaastatel ei peetud kommersse ega duelle. Esimese maailmasõja puhkedes kutsuti paljud sakalanused sõjaväeteenistusse ja maja rekvireeriti sõjaväe tarbeks. Sakala tegevus jäi tükiks ajaks soiku. Vabadussõja puhkedes otsustasid korp! Sakala liikmed in corpore vabadussõtta minna. Korp! Sakala tollane senior Otto Michelmann langes vabadussõjas.[3]

Eesti Vabariik 1920–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanamees Aleksander Tamman rebastega (1913)

Pärast Vabadussõda oli olukord Tartu Ülikoolis muutunud. Enamik üliõpilastest olid nüüd eestlased, riiklike institutsioonide ja erialaorganisatsioonide loomisega vähenes üliõpilaste osa rahvuslik-kultuurilises tegevuses ja enamik üliõpilasi olid vähemalt ühe sõja veteranid. Seoses liikmeskonna kasvuga muutus ka Sakala struktuur. Vilistlaskogu asus tegutsema iseseisva üksusena. Selle keskus paiknes Tartus, selle koondised tegutsesid ka Tallinnas, Viljandis, Pärnus ja Võrus. Sakala stipendiaatidena Tartus õppinud lõid Soomes Sakala osakonna. Tallinna Tehnikaülikooli juurde loodi 1937 Tallinna osakond. Aktiivselt võeti osa Kaitseliidu ja Tartu Linna Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu tegevusest.[7]

Korp! Sakalat seostati avalikkuses vabadussõjalaste liikumisega ja mitmed selle juhid kuulusidki Sakalasse: Artur Sirk, Eduard-Alfred Kubbo, Villem Reier, Paul Telg, Karl-Arnold Jalakas ja Theodor Rõuk. Ometi oli korp! Sakala apoliitiline organisatsioon ja selle tegelikku toetust vabadussõjalastele on raske hinnata[7]. Sellegipoolest arutas Vabariigi Valitsus 1935. aastal Sakala sulgemise küsimust. Korporatsiooni esindajad jõudsid riigivõimuga siiski kokkuleppele, kuigi mitme liikme väljaheitmise hinnaga. Välja heideti Artur Sirk, Eduard Kubbo, Karl Martin Dorbus, Juhan Libe, Karl-Arnold Jalakas, Maks Kurre, H. Arnover ja H. Nahkoi[8]. Väliskoondised tühistasid 1979 otsused liikmete väljaheitmise kohta poliitilise surve all tehtud otsustena.[9]

Teine maailmasõda ja pagulus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korp! Sakala liikmed (1989)

1940. aasta kevadsemestril kuulus Sakalasse 418 liiget. Nõukogude võimud keelustasid 1940. aastal kõik tudengiorganisatsioonid, sealhulgas Sakala. Esimesel okupatsiooniaastal vahistati, küüditati, mobiliseeriti või tapeti umbes nelikümmend liiget. Sõja käigus langes või jäi kadunuks veel 10 meest. Saksa okupatsiooni ajal oli tegevus samuti keelatud, kuid poolsalajasi kokkusaamisi siiski korraldati ja 19411944 võeti vastu isegi mõned liikmed. Hiljem õnnestus umbes 250 mehel läände põgeneda, peaasjalikult Saksamaale ja Rootsi.[7]

Paguluses jätkus tegevus koondistena. Need asutati Rootsis, USA-s, Saksamaal, Austraalias ja Inglismaal.[10]

Taastamine ja tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinna osakonna rebased koos vanamehe Ivo Müürsepaga (2009)

Korp! Sakala taasasutati Eestis 1989. aastal. Seda ideed kandsid põhiliselt rühma “Ülikool relvavabaks” liikmed, eestvedajateks arstitudeng Alar Sepp, filosoofiatudeng Peeter Tali ja juuratudeng Vallo Vanaaseme. Esimeste asjade seas uuriti Sakala ajalugu ja otsiti veel elus olevaid vilistlasi[11][12]. Juba järgmisel, 1990. aastal taastati Tallinna osakond ja 1. veebruaril võeti (esialgu küll mitteametlikult) vastu esimesed uued liikmed[13]. Peamised probleemid pärast taasasutamist olid alalise konvendikorteri puudumine ja alates 1990. aastate keskpaigast ka aktiivsete taasasutajate vilistlaskokku suundumine, mis tingis organisatsiooni tegevuses teatava passiivsuse. Mõõn möödus, alates 1990. aastate lõpust on liikmete hulk stabiilselt kasvanud ja Tartu konvendihoone on tagasi saadud[14]. Tallinna osakonna ruumid asuvad alates 2013. aasta lõpust Roosikrantsi 3[15], enne seda tegutseti Raekoja platsil Tudengimajas[16].

Korp! Sakala tähistas oma sajandat sünnipäeva 2009. aastal. Juubeliaktus toimus 14. novembril Tartu ülikooli aulas[17] ja seal esines kõnega Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves[18]. Pidustuste tarbeks püstitati konvendihoone juurde suur peotelk[19]. Juubeli puhul oli Tartu Ülikooli raamatukogus avatud korp! Sakala teemaline näitus[20].

Väliskoondised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sakala tegevus ei saanud pärast Teist maailmasõda paguluses jätkuda enam samamoodi nagu Eestis. Lisaks majanduslikele probleemidele lahutasid sakalanusi tihti ka ühes riigis suured vahemaad. Paguluses kujunes korporatsiooni põhiliseks struktuuriüksuseks koondis ja kogu tegevust koordineeriv keskorgan puudus. Koondised asutati Rootsis, USA-s, Saksamaal, Austraalias ja Inglismaal[10]. Tänapäeval tegutsevad veel Rootsi, Kanada ja Austraalia koondised.

Austraalia koondis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korp! Sakala koondise Sydneys lõid 14 sakalanust 1. detsembril 1950 ja sellest kujunes hiljem korp! Sakala Austraalias. Varsti hakkasid tegutsema ka teiste eesti korporatsioonide koondised ja loodi Eesti korporatsioonide Liit Austraalias[21]. Tipphetkel kuulus Austraalia koondise nimekirja 31 meest[22], 1994. aastal 22[21], 2004. aastal 13[23] ja 2009. aastal oli nimekirjas 9 meest[22].

Kanada koondis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada koondis loodi 5. märtsil 1950 Torontos[10]. Aastal 2009 oli nimekirjas 60 liiget, kuid üle poole neist elab väljaspool Torontot ja seetõttu käib üritustel tavapäraselt korraga kohal umbes 20 meest. Eksisteerivad ka osakonnad Montrealis ja Ottawas, kuid neis on tegevus soikunud. Seoses 100. sünnipäevaga külastas 2009. aasta kevadkommersi ajal Kanada koondist 31 liiget Eestist. 2005. aastal tekkis uus traditsioon: kolme korporatsiooni (korp! Sakala, korp! Fraternitas Estica ja korp! Rotalia) ühine õllelaud. Lisaks osaletakse iga aasta veebruaris akadeemiliste organisatsioonide võrkpalliturniiril ja Eesti Korporatsioonide Liidu kommerssidel.[24]

Rootsi koondis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi koondis on korp! Sakala vanim väliskoondis: sealsed kooskäimised algasid juba 1945. aastal ja sealne korraldus sai hiljem eeskujuks teistele koondistele[10]. Aastal 2009 oli nimekirjas 55 liiget. Viimastel aastatel on liikmeskonna vananemise, üleriigilise laialipaiknemise ja vähese järelkasvu tõttu olnud raske üritusi korraldada. Selle korvamiseks on üritatud rohkem osa võtta üritustest Eestis.[25]

Sõprusorganisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korp! Sakala on sõlminud sõlminud sõpruslepingu kahe üliõpilasorganisatsiooniga: Hämäläis-Osakuntaga[26] Helsingi ülikooli juurest Soomes ja Gästrike-Hälsinge nationiga[7] Uppsala ülikooli juurest Rootsis.

Hämäläis-Osakunta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sakala liikmed võõrustasid 1909. aastal Tartut külastanud Soome üliõpilasvõimlejaid ja järgmisel aastal käidi Soomes vastuvisiidil. Tihedad suhted Soomes tekkisid just Hämäläis-Osakunta (HO) liikmetega[3]. Suure panuse suhetesse andis vilistlane Oskar Rütli, kelle soomlasest naine Mimmi Auer oli Hämest pärit haritlaste suguvõsast. Mitu tema sugulast olid omakorda kuulunud HO-sse. Sõprusleping sõlmiti Sakala 20. sünnipäeval 1929. aastal. Kuna ligi pooled HO liikmetest olid naised, siis otsiti lepingupartneriks ka Tartu naiskorporatsioon Filiae Patriae. Leping nägi ette omavaheliste suhete arendamise, vastastikused külaskäigud, kohapeal viibivate sõprusorganisatsiooni liikmete abistamise ja üksteise maade tutvustamise. Kuigi seda lepingus ei olnud, algas 1930. aastal stipendiaatide vahetus.[26]

Seoses Sakala sulgemisega 1940. aastal sõprussidemed katkesid[26]. Rootsi koondisel õnnestus suhted 1953. aastal taastada, kuid need katkesid taas 1970. aasta mais Soome osapoolele avaldatud poliitilise surve tõttu[3]. Uuesti hakati suhteid taastama 1989. aasta mais, peamiselt tollase seniori Alar Sepa eestvedamisel, kes kohtus HO esindajatega Soomes ja kutsus nad Sakala taastamisüritusele. Kuna poliitiline surve Soomes oli kadunud, siis võeti kutsed vastu ja sõprusleping taastati ametlikult 1990. aastal Tartus.[27]

Gästrike-Hälsinge Nation[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõprusleping Rootsis Uppsala Ülikooli juures tegutseva Gästrike-Hälsinge Nationiga (GH) sõlmiti 1939. aastal. Lepingu eestvedaja oli Rootsi aukonsul Tartus Julius Lill. Varsti saabunud Nõukogude okupatsiooni tõttu lepingut sisuliselt täita ei saadud, kuigi Sakala Rootsi koondisel olid hiljem GH-ga head suhted[7]. Teate Sakala taastamisest Eestis viis GH-le taas Alar Sepp[28].

Sakala konvendihoone Tartus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konvendihoone 1930ndatel
Konvendihoone varemed
Konvent tänapäeval
Korporatsioon Sakala.jpg

Korp! Sakala esimene konvendikorter asus Holmi 12, kust koliti 1910. aasta aprillis aadressile Peterburi (hiljem Narva maantee) tänav 36. Üüripinnad korporatsiooni vajadusi ei rahuldanud[4], kuid oma hoone hankimine oli raske: enamus kinnisvarast Tartus kuulus sakslastele, kes eestlasi kinnisvaraomanikena hea meelega ei näinud. Siiski õnnestus korp! Sakalal üsna kiiresti oma maja hankida. Selle projekti eestvedaja ja finantseerimiskava autor oli Oskar Rütli[3]. Sobiv krunt ilmus müüki Kuperjanovi, Kastani ja Veski tänava nurgal. Müüjaks oli sakslane härra Ammon. Temaga läbirääkimisi pidama läks hilisem auvilistlane Karl Grau, kellele härra Ammon teatas üsna karmid tingimused: hind 45 000 rubla ja see tuli tasuda kohe lepingu sõlmimisel. Grau läks selle infoga Rütli jutule, kes lubas raha hankida, kuid vajas umbes kümmet kaasvõitlejat vekslitele alla kirjutama (vabatahtlikke leiti 15). Rütli valmistas ette ka eellepingu, mille järgi selle sõlmimisel tuli tasuda sissemaks, mis moodustas osa ostuhinnast (500 või 1500 rubla). See tegi lepingu tühistamise hiljem võimatuks. Eelleping sõlmiti juba samal õhtul. Krunt omandati ametlikult 10. veebruaril 1910. Saksa kogukonnas puhkes tehingu avalikuks tulemisel tõsine skandaal ja härra Ammon heideti oma kogukonnast hiljem sisuliselt välja.[29]

Maja ehituseks annetasid 26 kaasvõitlejat igaüks 100 rubla algkapitali[4] ja kogu ehitus läks maksma 30–35 tuhat rubla[29], mis oli suur summa. Oli neid, kes kahtlesid sakalanuste võimes nii suurte majanduslike kohustustega toime tulla[30]. Maja plaani valmistasid 1910. aasta kevadeks tuntud soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn, kellega Oskar Rütlil olid isiklikud kontaktid Vanemuise teatrimaja ehitamise ajast[3]. Nurgakivi pandi 6. augustil 1910[29] ja 30. oktoobril 1911 õnnistati uus maja sisse. See oli esimene Eesti korporatsiooni poolt ehitatud konvendihoone.[4]

Valminud maja oli kolmekorruseline kivimaja, kus leidusid avar saal, väiksemad kõrvalruumid ja ülemistel korrustel üliõpilaste eluruumid[31]. Vene võimud rekvireerisid maja 1915. aastal seoses Esimese maailmasõjaga[4] ning kasutasid seda ja paljusid teisi korporatsioonihooneid laatsaretina.[31]

Korp! Sakala sai tegevust oma majas jätkata alles pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal. Maja laiendati ja ehitati 1937. aastal mõnevõrra ümber. Pärast nõukogude okupatsiooni algust rekvireeris maja Punaarmee. Maja tabas 1941. aastal süütepomm ja põlengust puutumata jäi vaid keldrikorrus. Maja seisis aastaid varemeis ja pärast remonti asus sinna Tartu Kunstikool, kes jäi sinna kuni 1998. aastani.[29]

Pärast taasasutamist oli maja kasutamine vastuolude tõttu kunstikooliga raskendatud: Sakala käsutuses oli ainult üks väike hoiuruum, koosolekuid tuli pidada õpetajate toas ja suuremaid üritusi koridoris. Saali lubati kasutada vaid kolm korda aastas: kommerssideks ja volbril, kuid sedagi mitte igal aastal. Ruumiprobleemide leevendamiseks kasutati 1990. aastate alguses ka ajutisi rendipindasid.[32]

Maja hakati tagasi nõudma juba 1991. aastal. Tartu linnavolikogu registreeris Sakala vilistlaskogu põhikirja muutuse, milles sõnastati vilistlaskogu tegevus ja omandi järjepidevus, 7. oktoobril 1991. Samal aastal esitati avaldus Veski 69 hoone ja krundi tagastamise kohta Tartu linnakohtule. 1992. aastal tunnistas linnakohus Sakala vilistlaskogu omandiõigusreformi õigustatud subjektiks. Tartu linnavalitsus lükkas maja tagastamise kaugemasse tulevikku, kuna maja ei olnud säilinud endisel kujul ega kuulunud seega kiirkorras tagastamisele. Lisaks oli linnavalitsusel vaja majutada ümber kunstikool. Kui Eesti erastamisagentuur 1994 teatas, et kunstikool saab endale endised Tartu Aparaaditehase hooned, siis hakkas tagastamisprotsess kiiremini liikuma ning linnavalitsus otsustas 25. aprillil 1995 Veski 69 hoone ja krundi korp! Sakala vilistlaskogule tagastada.[32]

Maja taastati kolmes osas. Keldrikorrus ehitati välja 1996. aastal, et rajada ruumid igapäevaseks kasutamiseks. Kui kunstikool 1997. aastal saalikorruse vabastas, siis remonditi ka see. Kunstikool kolis lõplikult välja 1998. aastal ja siis hakati arutama maja edasist saatust. Otsustati see taastada sõjaeelsel kujul, kuid teine ja kolmas korrus pidid esialgu jääma rendipindadeks. Tööd viimase etapiga algasid 1999. aasta veebruaris: vana katus lammutati ja ehitati uus, kaks ülemist korrust remonditi ja taastati ajalooline välisfassaad. Katusematerjali kinkis Soome Häme Osakonna kaudu Rautaruukki OY. Ehitustöid rahastati annetustest, pangalaenust ja Samuel Koogi mälestusfondist, mille viimane oli 1972 rajanud just korp! Sakala maja taastamiseks pärast Eesti vabanemist. Ehitustööd lõppesid 1999. aasta augustis ja korp! Sakala 90. sünnipäeva tähistati juba täielikult renoveeritud konvendihoones.[32]

Välismärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dalai-laama visiit 2001. aasta suvel korp! Sakalasse, vasakul vil! Tarmo Kulmar, paremal Linnart Mäll.

Värvid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korp! Sakala värvid on sini-violett-valge. Algselt oli plaan kasutada Fraternitas Viliensise värve, kuid EÜS keeldus neid loovutamast. Seetõttu otsustati must asendada esimese spektrivärvi, violetsega ja Sakala värvideks said sini-violett-valge.[4]

Vapp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Korporatsioon Sakala vapp

Algusaastael leppis korporatsioon üsna lihtsa vapiga, mis oli valmistatud Fraternitas Viliensise vapi eeskujul. Esialgne vapp oli jagatud kolmeks väljaks: Esimesel oli kirjas pidulik avamiskuupäev, teisel Sakala sirkel ja kolmandal kolm viljapead, mis sini-violett-valge paelaga kokku olid seotud. Komisjon uue vapi väljatöötamiseks moodustati juba 1916. aastal, kuid vaidluste tõttu valmis uus vapp alles 1922. aastal. Vapi kavandi autoriks oli tollane kaasvõitleja Henrik Visnapuu.[33]

Korp! Sakala vapp koosneb neljaks väljaks jaotatud vapikilbist, selle peal asetsevast visiirist kolme sulega – sinisest, violetsest ja valgest – ning ümbritsevast tammepuust akantusornamendist. Kilbi ülemisel vasakul väljal on sinisel põhjal kuldne küllusesarv, selle all violetsel põhjal hõbetähtedega Sakala lipukiri "Üks kõige eest, kõik ühe eest", all paremal sinisel põhjal kuldne kotkas ja ülal paremal sini-violett-valgel põhjal hõbedane sirkel. Vappi ümbritsevad kuus Sakala värvides lippu.[33]

Peapõhimõtted ja lipukiri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korp! Sakala peapõhimõtted on rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus ja tervishoid, eneseharimine ning lipukirjana "Üks kõigi eest, kõik ühe eest". Algselt oli peapõhimõtete hulgas ka karsklus, kuid see kaotati 1915. aastal. Lühidalt võib peapõhimõtted kokku võtta kolme sõnaga: natio, democratia, fraternitas.[34]

Sirkel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sirkel on põimiktäht, mis koosneb tähtedest V, C, F, C, S ja ! märgist. Selle tähendus on Vivat, Crescat et Floreat Corporatio Sakala! ('elagu, kasvagu ja õitsegu korporatsioon Sakala!'). Rebased kannavad hõbedast sirklit musta tekli vasakul küljel.[35]

Liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korp! Sakala volbrirongkäigul Tartu Ülikooli ees (2008)
Korp! Sakala alpiklubi Elbrusel (2002)
Korp! Sakala Meeskoor 2009. aasta laulupeo rongkäigus

Korp! Sakala liikmed jagunevad vilistlasteks (lühend vil!), buršvilistlasteks (lühend b!vil!), kaasvõitlejateks (lühend ksv!) ja rebasteks (lühend reb!). Rebased on kandideerivad liikmed, kes ei tohi kanda ega katsuda värvivara ja kes peavad värvikandjate korraldusi täitma, kui need ei ole isiklikult solvavad või kodukorra või seadustega vastuolus. Rebastel on kohustus osaleda cantus-tundides (laulutunnid) ja vanamehetunnis, kus õpetatakse ajalugu ja kodukorda. Rebaseaeg kestab üldiselt kaks semestrit.[1]

Kaasvõitlejad on rebaseaja läbinud liikmed, kes õpivad ülikoolis ja kuuluvad konvendi nimekirja. Buršvilistlased on liikmed, kes on õpingud ülikoolis ajutiselt või püsivalt katkestanud. Nad kuuluvad üldjuhul konvendi nimekirja, kuid erandkorras võivad kuuluda ka vilistlaskokku. Vilistlased on liikmed, kes on õpingud lõpetanud ja vilistlaskokku vastu võetud.[1]

Tuntud liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadlased ja õppejõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • vil! Arno Rafael Cederberg (1885–1948) – soome päritolu Eesti professionaalse ajalooteaduse rajaja.
  • vil! Rein Helme (1954–2003) – sõjaajaloolane
  • vil! Sten Karling (1906–1987) – rootsi päritolu kunstiteadlane ja kunstikriitik, Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor 1933–1941.
  • vil! Mihkel Kask (1903–1968) – arstiteadlane, Tartu Ülikooli professor ja hügieenikateedri juhataja
  • vil! Mart Kull (1956–2008) – arstiteadlane, Tartu Ülikooli otorinolarüngoloogia professor
  • vil! Tarmo Kulmar (1950– ) – Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professor
  • vil! Herbert Lindmäe (1930– ) – õigusteaduse emeriitprofessor ja ajalookirjanik
  • vil! Friedrich Puksoo (1890–1969) – Eesti raamatukogunduse rajaja
  • vil! Konstantin Ramul (1879–1975) – Tartu Ülikooli Psühholoogia professor
  • vil! Lembitu Reio (1924– ) – biokeemik, emeriitprofessor
  • vil! Märt Saarma (1935– ) – psühhiaater, emeriitprofessor
  • vil! Richard Ränk (1914–1973) – Los Angelese Loyola ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, akadeemik
  • auvil! Karl Schlossmann (1885–1969) – bakterioloogiaprofessor, arstiteaduskonna dekaan ja Eesti Teaduste Akadeemia president 1938–1940.
  • vil! Hendrik Sepp (1888–1943) – silmapaistev sõjaajaloolane, akadeemik
  • vil! Antti Sovijärvi (1912–1995) – keeleteadlane, fennougrist ja Helsingi Ülikooli foneetikaprofessor, akadeemik.
  • vil! Jaak Vilo (1966– ) – Tartu Ülikooli bioinformaatika professor, akadeemik
  • vil! Juhan Vasar (1905–1972) – majandusajaloo professor Tartu Ülikoolis ja aktiivne ühiskonnategelane Välis-Eestis
  • vil! Kalle Väisälä (1893–1968) – soome päritolu Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor, akadeemik
  • vil! Per Wieselgren (1900–1989) – rootsi päritolu onomastika uurija, Tartu ülikooli rootsi keele professor 1930–1941.

Kultuuritegelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poliitikud- ja ühiskonnategelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • auvil! Karl Grau (1884–1952) – advokaat ja Viljandi linnapea
  • vil! August Jürima (1887–1942) – poliitik ja majandustegelane
  • vil! Nikolai Kultas (1908–1995) – ärimees ja tuntud kohvikupidaja
  • auvil! Julius Lill (1878–1951) – poliitik ja farmatseut
  • vil! Arvo Niitenberg (1934–2003) – tehnikateadlane, poliitik ja diplomaat, Eesti Vabariigi energeetikaminister 1993–1995
  • auvil! Oskar Rütli (1871–1949) – asutajaliige, advokaat ja pankur.
  • vil! Artur Sirk (1900–1937) – advokaat ja poliitik
  • b!vil! Margus Tsahkna (1977– ) – poliitik
  • Jüri Uluots (1890–1945) – Eesti õigusteadlane ja poliitik (korp! Rotalia asutajavilistlane ja jäi hiljem seotuks korp! Rotaliaga)
  • vil! Albert Vilms (1903–1999) – advokaat ja Viljandi linnapea

Kirjanikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaväelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Mis on korp! Sakala?. 14.09.2010. Kasutatud 28.01.2011. (Eesti keel)
  2. Millega Sakala tegeleb?. 03.09.2010. Kasutatud 28.01.2011. (Eesti keel)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Spes Patriae, lk 117–121
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Vivat Academia lk 240–243
  5. Vivat, crescat, floreat alma mater, lk 172
  6. Palamets lk 233–234
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Spes Patriae, lk 121–124
  8. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700225929&tbn=1&pgn=2&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&img=era0031_004_0000440_00028_t.jpg&hash=af4d4805bfa8e3c503f08048dcc0f18a
  9. VHS 1999, lk 110–113: Heinold Okas Kui Konstantin Päts tahtis detsembris 1935 sulgeda korp! Sakalat
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Spes Patriae, lk 125–128
  11. VHS 1999, lk 123-: Alar Sepp Tartu tudengid kuümme aastat tagasi: Korp! Sakala minu elus – kiirteel minevikku.
  12. Peeter Tali. Pärlist veinipeekriga tervitan Sind Sakala!. Eesti Päevaleht, 13. november 1999. Kasutatud 06.02.2011. (Eesti keel)
  13. Vivat Academia lk 243–244
  14. Vivat Academia lk 245–248
  15. Mari Mets. Korp! Sakala ostis südalinna maja. Äripäev, 09. jaanuar 2014. Kasutatud 19. märts 2014.
  16. VHS 2009, lk 72: Korp! Sakala Tallinna osakonna tegevuse kroonika 2004 II-2009 I
  17. Korporatsioon Sakala sai 100 aastaseks. 14.11.2009. Eesti Rahvusringhääling. Kasutatud 28.06.2011. (Eesti keel)
  18. President Ilvese kõne korp! Sakala 100. aastapäeva aktusel. 14.11.2009. Korp! Sakala. Kasutatud 28.06.2011. (Eesti keel)
  19. Sakalanused panid juubelipeoks püsti hiiglasliku õlletelgi. Tartu Postimees, 14.11.2009. Kasutatud 28.06.2011. (Eesti keel)
  20. Korporatsioon Sakala jõuab suure juubelini. Tartu Postimees, 10.11.2009. (Eesti keel)
  21. 21,0 21,1 VHS 1994, lk 155–158: Evald Mätas, Raivo Kalamäe Sakala Austraalias: asutamisest ja tegevusest
  22. 22,0 22,1 VHS 2009, lk 80–81: Evald Mätas Korp! Sakala Austraalias
  23. VHS 2004, lk 66–67: Evald Mätas Korp! Sakala Austraalias tegevusest
  24. VHS 2009, lk 82–87: Hillar Allan Meret, Andres Raudsepp Korp! Sakala Kanadas – tegevuse ülevaade 2004–2009
  25. VHS 2009, lk 88–90: Hans Alberg, Tarmo Sepp Korp! Sakala Rootsi Koondis 2004–2009
  26. 26,0 26,1 26,2 VHS 1994, lk 49–62: Helena Sepp Sakala sõprussuhete areng Häme Osakonnaga kuni aastani 1940
  27. Korp! Sakala ja Häme Osakonna suhted. 8.09.2010. Korp! Sakala. Kasutatud 28.06.2011. (Eesti keel)
  28. Korp! Sakala ja Gästrike Hälsinge nationi suhted. 8.09.2010. Korp! Sakala. Kasutatud 28.06.2011. (Eesti keel)
  29. 29,0 29,1 29,2 29,3 Maja saamislugu. 09.09.2010. Kasutatud 29.01.2011. (Eesti keel)
  30. Rütli, lk 257–258
  31. 31,0 31,1 Palamets lk 239–240
  32. 32,0 32,1 32,2 Vivat Academia lk 244–245
  33. 33,0 33,1 VHS 2009, lk 244–245: Korp! Sakala 1909–1929
  34. Korp! Sakala album, lk. 66
  35. Tudengisõnastik. (Märksõna "sirkel"). 06.09.2010. korp! Sakala. Kasutatud 05.07.2011. (Eesti keel)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hillar Palamets O alte Burschebherrlichkeit...: üliõpilaste elust ja olmest keiserlikus Tartu Ülikoolis 1802–1917 Ilo 2008 ISBN 9789985578759
  • Oskar Rütli Mälestusi ühe Eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949) Eesti Päevaleht 2010 ISBN 9789949452620
  • Helmut Piirimäe, Toomas Hiio ja Matti Maasikas Spes patriae: üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis Olion 1996 ISBN 5460002176
  • Vivat Academia : üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus 2007 ISBN 9789985902257
  • Vivat, crescat, floreat alma mater! : pildialbum ja lühiülevaade Tartu Ülikooli üliõpilasorganisatsioonide tegevusest : pühendatud Tartu Ülikooli 375. aastapäevale Aasta Raamat 2007 ISBN 9789985983300
  • Korp! Sakala album, Stockholm, 1952
  • Verbum habet Sakala 1994 Tartu, 1994
  • Verbum habet Sakala 1999 Tartu 2001
  • Verbum habet Sakala 2004 Tartu, 2004
  • Verbum habet Sakala 2009 Tartu, 2009

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Verbum habet Sakala 1979 Toronto 1979
  • Verbum habet Sakala 1989 Toronto 1989
    • Verbum habet Sakala 2004: täiendusköide 2005

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

58.3769526.711647222222

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.