Jakob De la Gardie

Allikas: Vikipeedia
Krahv Jakob De la Gardie
Jakob De la Gardie. Maal aastast 1606

Krahv Jakob Pontusson De la Gardie (20/30. juuni 1583 Tallinn12. august 1652 Stockholm) oli Rootsi väejuht (1609 feldmarssal) ja riigitegelane (riigimarssal 1628).[1]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jakob De la Gardie oli Pontus De la Gardie ja Sofia Gyllenhielmi poeg, ning Axel Julius De la Gardie ja Magnus Gabriel De la Gardie isa. Tema ema suri sünnitusel ning isa uppus kaks aastat hiljem (1585) Narva jõkke, misjärel Jakobi Soomes, Vääksy mõisas elav vanaema Karin ehk Katarina Hansdotter ta enda kasvatada võttis. Katarina oli olnud Soome hertsogi, hilisema Rootsi kuninga Johan III armuke, kellega neil oli teadaolevalt neli last: Sofia Gyllenhielm (1556–1583), kes oli abielus Pontus De la Gardiega, Augustus Gyllenhielm (1557–1560), Julius Gyllenhielm (1559–1581) (Åbo asehaldur, 1580–1581 ), Lucretia Gyllenhielm (1560–1585). Enne Johani abiellumist Poola printsessi Katarina Jagellonicaga 1562. aastal, naitis Johan Katarina Klas Vestgötega. 1563. aastal tapeti Klas Vestgöte koos teiste Johani pooldajatega, misjärel abiellus Katarina Ülem-Satakunta foogti Lars Hordeliga.

1601. aastal osales Jakob De la Gardie Poola-Rootsi sõjas Liivimaal. Samal aastal võtsid Jan Zamoyski väed, polkovnik Jakob De la Gardie Valmiera langemise järel koos oma sugulase, Södermanlandi hertsog Karli abieluvälise poja Carl Carlsson Gyllenhielmiga vangi. Vangis viibis ta neli aastat ning peale vabanemist suundus Madalmaadesse, kus võttis vabatahtlikuna osa Madalamaade ülestõusust. 16061608 teenis ta Oranje Mauritzi vägedes. Hollandi sõjakunst avaldas talle suurt muljet, ning Rootsi naasnuna asus ta seda seal tutvustama.

Naasemise järel 1608. aastal, oli ta kaks aastat Soomes asunud Rootsi vägede juhataja.

Sõjad Venemaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene tsaaririik 1613. aastal. Willem Blaeu kaardikogust

Poola-Vene sõja ja Moskoovia Segaduse ajal ajal toetas Rootsi Moskva tsaari Vassili IV-t, vältimaks Poola-Leedu valitseja Zygmunt III Waza ülemvõimu kehtestamist kesk- ja ida-Euroopas. 1609. aastal sõlmiti Viiburis sõjaline liiduleping, Rootsi lubas saata tsaarile appi vägesid, nõudes vastutasuks Käkisalmi lääni. Jakob De la Gardie määrati Venemaale mineva ning peamiselt soomlastest ja palgasõduritest koosneva väe ülemaks. De la Gardie sõjakäiguna tuntud ettevõtmine päädis Rootsi-Vene vägede jõudmisega Moskvasse ning Tušinost Vale-Dmitri vägede pagendamisega. 1609. aasta märtsis ületasid Jakob De la Gardie väed piiri ning peletas Vale-Dmitri toetajad Novgorodi piiramiselt ning purustas ka Vale-Dmitrit toetanud poolakate ja kasakate väesalgad ja vabastas Staraja Russa, Porhovi, Toržoki ning tema, kui tsaar Vassili Šuiski liitlase võimu alla läksid Jaroslavl, Kostroma, Nižni Novgorod, Kinešma, Jurjev, Galitš, Romanov, Pošehonje, Ustjug, Kašin, Borissov, Vjatka ning Beloozero põhja- ja kirde-Venemaal. Koos tsaari väejuhi Mihhail Skopin-Šuiski (1586–1610) (Михаил Васильевич Скопин-Шуйский) vägedega vabastasid Venemaa tsaaririigi põhjaosa ja Volga-äärsed linnad Vale-Dmitri II toetajatest ning 1610. aasta jaanuaris poolakate vägede poolt piiratud Troitse-Sergi suurkloostri.

Next.svg Pikemalt artiklis De la Gardie sõjakäik

1610. aasta 4. juuli osales De la Gardie vägi koos vürst Dmitri Šuiski ja Andrei Vassiljevitš Golitsõniga Klušino lahingus, mis kaotati arvulises vähemuses olnud Poola-Leedu vägedele, mida juhtis Poola Krooni välihetman Stanisław Żółkiewski ja mis lõppes Vene-Rootsi vägede lüüasaamisega. De la Gardie väes olnud palgasõdurite palk oli maksmata ning need deserteerusid. Tsaar Vassili IV valitsemisaeg lõppes ja ta pügati mungaks. Vene-Rootsi vägede lüüasaamisega sai Moskva tsaaririigi valitsejaks Zygmunt III Waza poeg Władysław IV Waza.

De la Gardie rootslastest ja soomlastest väel lubati alistumislepingu kohaselt lahkuda ning nad taandusid Loode-Venemaale, kus kontrollisid neid ja endise tsaari Vassili IV sõlmitud lepingu kohaselt Rootsile lubatud alasi. De la Gardie mängis olulist rolli ka 1610. aastal Rootsi ja Władysław IV Waza valitsetava Moskva vahel puhkenud Ingeri sõjas. Sõja üheks eesmärgiks oli panna Gustav II Adolfi noorem vend Karl Filip Moskva troonile. 1611. aastal vallutasid Jakob De la Gardie juhitud Rootsi väed Novgorodi. Viibides 1611. aastal Venemaal valis ta, Ohta jõe suudmes praeguse Peterburi territooriumil, uue Nyeni kaitserajatise asukoha ja alustas Nyenskansi kindluse ehitamist. Venemaa tsaariks sai 1613. aastal Mihhail I, kuid olukorra Loode-Venemaal ja Ingerimaal lahendas alles 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuleping, millega Rootsi kuningriik sai oma valdusse maaalad Jäämerest Maanselja mägimaa, Laadoga järve Neeva jõekonna Ingerimaa ja Peipsi idaranna kaudu Väinajõeni. Rootsi tunnistas aga Venemaa õigusi Novgorodi valdustelele, sh Staraja Russale, Ladogale, Porhovile, Gdovile ja saavutas tsaari lubaduse maksta 20 000 rubla.

Rootsi riigiteenistuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

1613. aastal määrati Jakob De la Gardie riiginõunikuks, Rootsi kuningriigis. 1615. sai ta Läckö krahvi tiitli ja 1625. aastal immatrikuleeriti kolmanda krahvi perekonnana Rootsi rüütelkonda.[2] 1617 kirjutas ta Rootsi kuninga Gustav II Adolfi esindajana alla Stolbovo rahulepingule.

Aastatel 1620–1652 oli Jakob De la Gardie Rootsi riigis kuninga järel kõige tähtsaimate riigijuhtide (drots, riigikantsler, riigimarssal, riigiadmiral, riigivarahoidja) seas, olles Rootsi kuningriigi riigimarssal.

Soome postmark 1934

1619–1622 oli ta Eestimaa kuberner (maapealik) ning Tallinna linnuse ja lääni asehaldur, 16221630 Liivimaa kindralkuberner (Riia maapealik), Rootsi vägede ülemuhataja Rootsi-Poola sõjas ja ka kuni 1632. aastani, 1630 Rootsi sõjakolleegiumi esimees ja 16321644 kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse liige.[3].

Jakob De la Gardiet kutsuti Ingeri sõja sõjategevuse ajal Soomest pärit vägede hulgas tekkinud hüüdnime järgi ka Eestis Laisk-Jaaguks, sest ta kaalus oma otsuseid kaua ja põhjalikult.

Jakob De la Gardie on maetud Veckholmi kirikusse, mis asub Uppsala läänis, Rootsis. Abikaasa Ebba Brahe poolt 1652 Pohjanmaal asutatud linnale sai tema auks nimeks Jakobstad.

Tema arhiivi säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus ja tema abikaasa Ebba Brahe vapiga 17. sajandist pärinev etikukivi, mille on valmistanud üks kuulsamaid Tallinna kiviraidureid Arent Passer, asub Viru tänaval asuva De la Gardie Kaubamaja keldrikorruse restaureeritud müüril.

Mõisad[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. märtsil 1624 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf krahv Jakob de la Gardiele, kui Liivimaa kindralkubernerile Norrköpingi õiguse (rootsi: Norrköpings arvförening) alusel Helme linnuse ja mõisa (Schloß Helmet) koos Jõgeveste (Beckhof) ja Hummuliga (Hummelshof), ning hiljem eraldatud Kärstna (Kerstenhof) ja Lõvega (Lauenhof), kokku 26 1/2 adramaad ja 47 talupoega, millele lisandusid veel Tarvastu (Schloß Tarwast) - 20 adramaad ja 46 talupoega ja Viljandi lossilään (Schloß Fellin) koos Vastemõisaga - 38 adramaad ja 98 talupoega, kokku 84 adramaad ja 191 talupoega Liivimaal.

Lisaks kuulusid Jakob De la Gardiele Eestimaal Haapsalu piiskopilinnus, Kolga (Kolck), Kiiu (Kida), Kõnnu (Könda) ja Loo (Neuenhof), Hiiumaal Suuremõisa (Großenhof) (omanik aastast 1624) ja Saaremaal Pöide ning veel paljud teised valdused.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ebba Brahe

Jakob De la Gardie abiellus 23. juunil 1618 Stockholmi lossis krahvinna Ebba Brahega (1596–1674), kes oli Rootsi riiginõuniku ja riigidrotsi krahv Magnus Brahe (1564–1633) ja Brita Stensdotter Leijonhufvudi (surn. 1611) tütar, ning Soome kindralkuberner Per Brahe noorema tädi.[4] Neil oli 14 last, kellest 7 said täiskasvanuks.[5]

Teised lapsed: Pontus (1619–1632), Christina (1620–1622), Sophia (1621), Brita (1624), Gustaf Adolph (1626–1630), Johan Carl (1634) ja Birgitta Helena (1636) surid kõik lapseeas.

Esivanemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vilhelm Fredrik Palmblad: Biographiskt Lexicon öfver namnkunnige Svenska Män 4, D - Fl, Upsala 1838, lk. 83-97
  2. Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1754, lk.3
  3. August Wilhelm Hupel: Historisch-chronologisch-biographische Nachrichten von den liefländischen Generalgouverneuren, Gouverneuren und Statthaltern des Schlosses zu Riga zur königl. schwedischen Regierungszeit. / "Nordische Miscellaneen" St. 18-19, Riga: Hartknoch 1789, lk. 497-500
  4. De la Gardie / Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2: Estland, Bd.:3, Görlitz, 1930, lk.56
  5. Svenskt biografiskt handlexikon, 1906, lk. 230
  6. Carl Fredric Rothlieb: Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1807, lk.298

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]