36. Kaitsepataljon

Allikas: Vikipeedia
36. Kaitsepataljon "Arensburg" 1941
36. Kaitsepataljon (F), 1941 – 1943
Tegev 23. november 194118. jaanuar 1943
Riik Flag of the NSDAP (1920–1945).svg Suursaksa Riik
Liik jalavägi
Suurus pataljon
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
kapten Alo Tarjo
major Juljus Reinter
leitnant Harald Riipalu

36. Kaitsepataljon[1] ehk 36. Kaitsepataljon "Arensburg" (Schutzmannschaft Front Bataillon nr. 36 ehk Schutzmannschaft Front Bataillon 36 Arensburg) oli Teise maailmasõja ajal Saksa okupatsioonivõimude poolt Eestis moodustatud sõjaväeüksus.

Kuna Saksa seaduste kohaselt võisid Saksa Wehrmachtis teenida üksnes Saksa riigi kodanikud, moodustati ning allusid kaitse- ja edaspidi ka politseipataljonid administratiivselt SS-i ja politsei kõrgeimale komandörile Reichsführer-SS Heinrich Himmlerile läbi SS-Oberstgruppenführer ja Generaloberst der Polizei Kurt Daluege. Sõjapiirkondades ja Wehrmachti tagalapiirkonnas olid kaitsepataljonid operatiivselt allutatud mitmesugustele Wehrmachti kui Relva-SS-i tagala või rindeüksustele.

Kuna pataljon moodustati Saksa Korrapolitsei alluvuses, nimetati pataljoni ka politseipataljoniks, ehkki kaitsepataljonid nimetati ümber politseipataljonideks alles 9. detsembril 1943. aastal, kui 36. KP oli juba laiali saadetud.

Pataljoni suurus oli 600 meest.

Juhtkond ja koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pataljoniülemad:

Pataljoni koosseis:

Isikkoosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabatahtlik kaitsepataljon värvati väegruppi "Nord" tagalateenistuseks ja formeeriti Haapsalus ja Lääne-Eesti saartel alates 23. novembrist 1941. Algselt oli pataljoni staabi asukohaks oli määratud (Eesti sõjaväe Lääne-Saare sõjaväeringkonna hoone Ehte tänav 9) Kuressaares (saksakeelne nimetus Arensburg, millest ka pataljoni nimetus „Schutzmannschafts-Bataillon 36 Ahrensburg”. Raskete jääolude tõttu viidi staap siiski Haapsallu. 21. jaanuaril 1942 liideti pataljoniga 31. ja 34. Kaitsepataljoni mehed. Pataljoni formeerimist ja väljaõpet jätkati 9. aprillist 1942 Tartus, kus liideti pataljoniga ka puhkpilliorkester. Puhkpilliorkester andis edaspidi väeosa paiknemiskohtades (asulates, linnades) paar korda nädalas kontserte.

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pataljon lahkus Tartust peale väljaõpet 2. augustil 1942. Rongiga sõideti Saksa vägede poolt okupeeritud Lääne-Valgevenesse (enne Teist maailmasõda Poola koosseisus) Navajelniasse (venepäraselt Novojelnja, poola Nowojelnia), kuhu jõuti 5. augustil[2], kust edasi mindi jalgsirännakuga Navahrudaki (venepäraselt Novogrudok).

Navahrudaki jõudes oli paar päeva puhkust ning siis rakendati pataljon partisanivastasesse võitlusse ja väidetavalt juudi elanikkonna likvideerimise operatsiooni[3]. Ülesandele sõideti veoautodel, peale ülesande täitmist toodi mehed tagasi alalisse majutuskohta. Võitlus valgevene partisanide vastu oli pataljoni esimeseks tuleprooviks. Selles võitluses saavad haavata Juhan Kukk ja Aleksander Kiri, langes Manfred Westerboom.

25. augustil 1942 lahkus pataljon Valgevenest Stalingradi rindele.

6. septembril 1942 jõuti Ukrainasse Hanžonkovosse (ukraina Hanžonkove; praegu Makijivka linna koosseisus) ja alustati seal ning Tšistjakovo linna (praegu Donetski oblastis; 1964. aastast kannab linn nime Torez) tööstusrajoonis vangilaagrite ehitust ja valvet kuni 19. novembrini, mil pataljon saadeti Stalingradi rindele Tširi jõe äärde. Enne väljasõitu sai pataljon täieliku saksa rindevarustuse, kaasa arvatud relvastus.

36. Kaitsepataljon Stalingradi lahingus[muuda | redigeeri lähteteksti]

22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Surovikino jaama, sekkudes käigult jaama lähedal toimuvasse lahingusse. Samal õhtul haigestus pataljoni ülem Julius Reinter, kes saadeti kodumaale ravile. Teise versiooni kohaselt vallandas pataljoni sideohvitser kapten Gierhake Reinteri pataljoniülema kohalt viimase suutmatuse tõttu pataljoni lahinguolukorras juhtida [4]. 23. novembril määrati uueks pataljoniülemaks 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Pataljon määrati Kampfgruppe von Stumpfeldi alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel. Peeti ägedaid tõrjelahinguid ülesandega aeglustada Punaarmee liikumist Dnestri jõe suunal. Rinne stabiliseeriti. 31. detsembriks 1942 koondati pataljon Šahtõ linna, algasid ettevalmistused kojusõiduks. Kuu ajaga oli pataljon ära teeninud naabritest saksa üksuste suure austuse ja tunnustuse. 42 pataljoni võitlejat oli autasustatud Raudristidega.

Pataljon vahetati rindelt välja 31. detsembril 1942. 6. jaanuaril alustatati tagasisõitu Eestisse.

18. jaanuaril 1943. aastal saabus üksus Eestisse, kus ta 1943. aasta alguses laiali saadeti ja isikkoosseis liideti teiste väosadega. Pataljoniülem kapten H. Riipalu ja veel mõned ohvitserid saadeti Eesti Leegioni, ülejäänud ohvitserid teistesse väeosadesse. Mehed saadeti puhkusele. Peale puhkust saadeti mehed Tallinnast Tartusse, kus liideti major Koorti poolt uude formeeritavasse 289. Kaitsepataljoni.

Pataljon kaotas lahingutes 39 meest, teadmata kadunuks jäi 11 meest ja haavata sai 97 meest.

Pataljoni võitlejaid autasustati 42 II klassi Raudristiga ning paljud esitati Idamedali saamiseks.

Väeosale annetati võitlusgrupi ülema kindralmajor Hans-Joachim von Stumpfeldi poolt 26. detsembril 1942 tänukiri.

Loend eestlastest, kes pälvisid Stalingradi lahingus Raudristid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. kapten Harald Riipalu
  2. leitnant Lembit Vaher
  3. leitnant Elmar Vilumäe
  4. ülemleitnant Paul Rinne
  5. ülemleitnant Artur Tammaru
  6. leitnant Valter Allese
  7. leitnant Juhan Kukk
  8. leitnant Paul Meier
  9. leitnant Elmar Lipping
  10. ülemleitnant Viktor Vakar
  11. leitnant Peter Lossmann
  12. veltveebel Kaarel Kuutmaa
  13. veltveebel Leonhard Viljus
  14. allohvitser August Unt
  15. allohvitser Vassili Kivi
  16. reavõitleja Karl Selleke
  17. veltveebel Ernst Võsar
  18. veltveebel Aleksander Luhe
  19. veltveebel August Mängel
  20. allohvitser Valter Lähker
  21. allohvitser Jaan Salu
  22. veltveebel Jaan Purre
  23. reavõitleja Viktor Jaago
  24. veltveebel Oskar Isop
  25. reavõitleja Eduard Sasse
  26. reavõitleja Ants Kiviranna
  27. allohvitser Boris Reiljan
  28. reavõitleja Ago Arula
  29. ülem-vahtmeister Traugott Weichart
  30. reavõitleja Erich Voolma
  31. allohvitser Jakob Klassen
  32. veltveebel Hugo Avamets
  33. allohvitser Tarmo Mägi
  34. allohvitser Johannes Jõeveer
  35. reavõitleja Hugo Käsper
  36. reavõitleja Vilhelm Vaher
  37. reavõitleja Bernhard Priske
  38. reavõitleja Lembit Riis
  39. veltveebel Ants Laanemets
  40. reavõitleja Harri Niidre
  41. ülemleitnant Karl Palm
  42. kapten Eduard Väärsi

Süüdistused sõjakuritegudes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lennart Meri algatusel kokku kutsutud ja Max Jakobsoni juhitud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (n.n. Jakobsoni komisjon) andmetel 36. Kaitse Rindepataljon osales deporteeritud juutide eskortimisel Poolas, Leedus ja juudi elanikkonna hävitamises Valgevenes Navahrudaki piirkonnas. Rahvusvahelise uurimiskomisjoni teatel on olemas vaieldamatud tõendid, et 36. Kaitse Rindepataljon osales 1942. aastal Navahrudaki piirkonnas juutide mõrvamisel, kuid dokumentidest ei selgu, milles täpselt pataljoni osalus seisnes. Juutide tapmise osalemise kahtluste tõendusmaterjalina oli kasutatud muuhulgas ka NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MGB) ülekuulamisprotokolle 1950. aastatest, millede saamislugu mõnede ajakirjanike väitel[viide?] ei ärata usaldust. Peatunnistajaks peetud Rudolf Mäeorg ei ole kunagi viibinud Navahrudaki linnas ja liitus pataljoniga hiljem Ukrainas[5].

2003 Kaitsepolitsei poolt tehtud põhjalik uurimine tuvastas, et Kaitse Rindepataljon ja ükski teine Saksa poolel sõdinud eesti üksus sõjakuritegusid toime pannud ei ole[6].

Nõukogude allikatel põhinevad väited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Teise maailmasõja Nõukogude julgeoleku poolt kinni peetud ja ülekuulatud Leo Pihelpuu (ülekuulamisel NSV Liidu MGB-s antud ütlused):

„"Saabudes Valgevenesse, meie 36. politseipataljon laaditi maha Novojelnja jaamas, kus me asusime paar päeva. Sealt sõitsime [umbes 9. augustil] Novogrudoki (Navahrudak) linna, järgmise päeva öösel (umbes 10. augustil) aga sõitsime Djatlovo (poola Zdzięcioł, valgevene Dziatłava) külla. Kohe pärast Djatlovosse jõudmist algas juudi elanikkonna likvideerimise operatsioon. Juudid aeti relvaähvardusel turuplatsile, seejärel aga veeti nad autodega linna taha mahalaskmisele. Osa juute viidi ära kinnises gaasitamisautos - Hingevõtja. See masin topiti alati täiesti täis, seejärel aga suleti tihedalt uksed. Samasugused operatsioonid viidi 36. politseipataljoni poolt läbi ka Novojelnja jaama ja Novogrudoki linna lähistel.“

Dziatłavas toimunust annab ülekuulamisel MGB-s üksikasjaliku kirjelduse politseipataljonlane Johannes-Osvald Rahumeel, kelle väitel toimusid juutide mahalaskmised 36. politseipataljoni osavõtul kolmes kohas: Navahrudaki linna, Navajelnia jaama ja Dziatłava küla lähistel. Neis kõigis oli Rahumeel ka ise.

Nõukogude julgeoleku poolt kinni peetud ja ülekuulatud Johannes-Osvald Rahumeel:

„"Umbes 10. augusti ööl 1942 laaditi meie 2. kompanii veoautodele ja viidi Djatlovo külla, kus asus juutide laager [valvatav geto. Saabudes laagrisse, piirasime selle ümber ja hakkasime juute majadest välja ajama. Kokku asus seal umbes 1000-1500 juuti. Pärast juutide väljaajamist majadest kogusime nad ühele platsile kokku, kus käskisime neil kõhuli heita, keelates tõusta. Nende ümber seisis valve - meie roodu sõdurid, nende hulgas ka mina. Hommikuks saabusid juutide laagrisse veoautod ja üks gaasitamisauto Hingevõtja. Kui autod kohale sõitsid, hakkasime juute autodesse ajama, mina ise toppisin juute Hingevõtjasse, aga ka veoautosse. Pärast seda viisime juudid mahalaskmiskohta, mis asus mõnisada meetrit Djatlovost eemal."“

Juutide mahalaskmine Navahrudakis toimus Rahumeele väitel samamoodi nagu Dziatłavas. 36. politseipataljon piiras geto ümber, juudid koguti ühele platsile kokku, kus neil kästi kõhuli heita. Seejärel aeti juudid veoautodesse ja hingevõtjasse.

Johannes-Osvald Rahumeel: "Ühe veoautoga sõitsin ma kaasa ja konvoeerisin 20-30 juuti mahalaskmisele. Mahalaskmine toimus linna taga. Kokku lasti maha ligi 1000 juuti."[7]

Kuidas juutide hukkamine Dziatłavas täpselt toimus, seda kirjeldab ülekuulamisel MGB-s politseipataljonlane Aksel Õunaid. Tema tunnistusest selgub, et 36. Eesti Politseipataljon võttis mahalaskmistest otseselt osa.

Nõukogude julgeoleku poolt kinni peetud ja ülekuulatud Aksel Õunaid:

„"Umbes kilomeetri kaugusel külast aeti meid autodelt maha. Kompaniiülem [Karl] Palm hoiatas kohe, et meie ees on küla, kus asuvad bandiidid ja me peame andma neile löögi. Seejärel läksime külla ja peatusime küla keskel saksa komandantuuri juures. Meie kompanii paigutati rõngana turuplatsile, kus ka mina olin, ülejäänud meie kompanii rühmad aga hakkasid mööda Djatlovo küla juute püüdma ja neid turuplatsile meie rõnga sisse kokku ajama. See kestis hommikust kuni umbes kella neljani päeval. Turule kokkuaetud olid eranditult kõik juudid, nende hulgas lapsed, vanurid ja naised, keda oli suur hulk. Pärast seda paigutati juudid Djatlovo saksa komandandi käsul kinohoonesse, kus nad asusid umbes kaks nädalat, pärast seda aga kõik juudid lasti maha. Meie kompaniist eraldati kaks rühma, kus minagi olin, Djatlovo kinos asuvate juutide valvamiseks. Seejärel hakkasid saabuma veoautod, kuhu laaditi juudid - lapsed, naised, vanurid ja kõik mehed - ja seejärel viidi minema. Nagu mulle minu rühmaülem rääkis, mahalaskmisele. Umbes seitsme päeva pärast, augustis 1942, toodi kuskilt Djatlovosse jalgsi jälle umbes 50 juuti, kes lasti küla lähedal maha. Selle mahalaskmise ajal asusin umbes viiekümne meetri kaugusel august, mille ääres juute maha lasti. Enne seda, kui meid saadeti juutide mahalaskmiskohta piirama, instrueeriti meid, et kui keegi juutidest püüab põgeneda, tuleb tema pihta tulistada. Aga juutidest ei üritanud keegi põgeneda. Sakslased viisid juudid augu äärde ja tõukasid nad elusalt alla, 36. politseipataljoni sõdurid aga tulistasid neid otse augus. Üks inimene oli ainult haavatud ja ta kaua aega veel vaikselt karjus. Seejärel sõdurid, kes viisid mahalaskmist läbi, hakkasid tulistama kogu auku, pärast mida karjed lakkasid. Nende mahalaskmiste järel terve 36. politseipataljon rivis suundus Novojelnja jaama, kus laaditi ešelonile ja saadeti Ukrainasse.“

Navahrudakis said haavata Juhan Kukk ning Aleksander Kiri, õnnetusjuhtumi tagajärjel hukkus Manfred Westerboom[8],[9],[10]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]