182. Eesti julgestusgrupp

Allikas: Vikipeedia
182. Eesti julgestusgrupp
Tegev 1941–1942
Riik Suursaksa Riik
Kuuluvus Wehrmachti Idarinne
Haru Väegrupp Nord tagalapiirkonna
18. armee julgestusgrupp
Liik jalavägi
Suurus pataljon, u 700 meest
Lahingud Teine maailmasõda Idarinne Volhovi koti likvideeerimine
Volhovi lahing
Kolpino lahing
Voškovo lahing
Krivasoo lahing (1944)
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad kapten Richard Tammemägi

182. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 182 ehk Estnische Sicherungs Abteilung 182) oli Wehrmachti alluvuses olev eestlastest komplekteeritud idarinde tagala julgestusüksus teises maailmasõjas.

Juhtkond ja koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Julgestusgrupi ülemad:
Julgestusgrupi adjutant leitnant Hermann Puusepp, käsundusohvitser leitnant Edvard Vahuri, relvur leitnant Eino Lohi ja pataljoni arst dr August Suitso (langes 6. märtsil 1944 Narva rindel);

182. Eesti julgestusgrupp oli pataljoni suurune sõjaväeüksus (esialgu 800 meest), mis formeeriti 1941. aasta augusti teisel poolel kapten Richard Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. sadakond (kompanii) formeeriti Tartus, 6. ja 7. sadakond Viljandis ning 8. sadakond Põltsamaal. 6., 7. ja 8. sadakond said väljaõppe formeerimise kohas. 5. sadakond viidi väljaõppeks Põltsamaale.

Julgestusgruppide ülemad olid eranditult Eesti ohvitserid, kelle juures asus Saksa sideohvitser. Julgestusgrupp koosnes 657 mehest, kellest 57 meest olid staabi koosseisus ja 600 meest jagunesid 4. kompaniiks, igas vastavalt 150 meest. Julgestusgrupp allus 18. armeele ja kanti Saksa Wehrmachti välihalli vormi ja kehtisid Wehrmachti auastmed, kuid esialgu puudusid õlakud. Auastmetunnused olid kraenurkades kantavad eraldusmärgid, julgestusgruppide ohvitserid kandsid spetsiaalselt nende jaoks välja mõeldud tärnide süsteemi spiiglite (kraelõikmete) asemel ning sonderführer'i paguneid, mis hiljem asendati tavalistega. Relvastus oli Punaarmee trofeerelvastus.

Mossin-Nagant M1891/30

1941. aasta septembri keskel koondati pataljon jalgsimarsiga Rakverre, kus pärast mõnepäevast puhkust ja lühikest väljaõpet laaditi rongile ja viidi Narva. Narvas oli julgestusgrupp mõned päevad. Sealt mindi jalgsimarsiga Nõukogude Venemaale Jamburgi (Kingissepp), kust edasi mindi rongiga Volossovosse.

Valvetegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljon sai ülesandeks (endise Balti raudtee NarvaGattšina raudteeharu) julgestuse. Staap koos 5. sadakonnaga saadeti Kikerino külla, 6. ja 8. sadakond jäid Volossovosse, 7. sadakond Jelizavetinosse, kus täideti vahiteenistuse ja korrapidamisülesandeid 18. armee Korück 583 alluvuses. Väeosad jaotati jagude kaupa Volossovo ja Kikerino rajooni piirkonnas raudteele patrullteenistuseks.

5. sadakonna juurde formeeriti ratsarühm, mille ülemaks sai leitnant Kuusik. Ratsarühmast moodustati talvel suusarühm. Volossovo ümbruses olid mitmed kokkupõrked Nõukogude partisanidega.

5. sadakonnast määrati mehi erilistesse jahikomandodesse (Jagdkommando), mis allusid otse 18. armee staabile. Nende ülesandeks oli võitlus Nõukogude luuregruppide ja langevarjuritega ning nende hävitamine.

Lahingutegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta detsembris saadeti pataljoni 6., 7. ja 8. sadakond Volhovi koti põhjaservale Punaarmee Volhovi rinde 2. löögiarmee vastu. 19. märtsil piirati Idaridne Volhovi rindel sisse Nõukogude 2. löögiarmee ja 59. armee. 29. juunil lõpetasid sissepiiratud Punaarmee 2. löögiarmee ja 59. armee vastupanu. 1942. aasta juunis oli kogu pataljon hõivatud Volhovi koti likvideerimislahingutes ja selle järgnenud metsade läbikammimises.

Peale Volhovi lahinguid toodi pataljon rindelt ümberformeerimiseks ära. Pataljoni täiendamiseks kasutati 185. Eesti julgestusgruppi koosseisu.

Vastavalt 1. mail 1942 ilmunud raportile oli sel ajal 182. julgestusgrupi nimekirjas 20 ohvitseri, 92 allohvitseri, 608 reameest, lisaks veel sakslasest allohvitser ja 8 sakslasest reameest. Kaks kompaniid olid vahiteenistuses raudteel ja sõjavangilaagis Dulag 140 ning kaks kompaniid olid allutatud L-korpusele ja asusid rindel.

15. mail 1942 viidi julgestusgrupid Saksa Korrapolitsei alluvusse ning 182. Eesti JG nimetati 282. kaitsepataljoniks, 21. augustil 1942 allutati üksus uuesti Wehrmachti väeosale.

Reorganiseeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aasta oktoobrist muutus pataljon tagalateenistusüksusest rindeüksuseks. 23. oktoobril 1942 lõppes julgestusgruppide vabatahtlike aastane teenistusleping ning umbes pooltest Saksa sõjaväe teenistusse jäänud julgestusgruppide vabatahtlikest moodustati 3 idapataljoni.

Üksus nimetati ümber 659. Idapataljoniks (Ost-Bataillon 659), sama aasta jõulude ajal 659. Eesti Pataljoniks (Estnische-Batailon 659).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Teed ja saatused". Koostanud Reino Hein. Greif. Tartu 2001.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]