Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon

Allikas: Vikipeedia

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon ehk nn Max Jakobsoni komisjon oli 1999. aastal Eesti Vabariigi presidendi Lennart Mere poolt kokku kutsutud uurimiskomisjon, mille ülesandeks oli Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsioonide ajal Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud inimsusevastaste kuritegude erapooletu uurimine. Komisjoni uurimistöö kestis umbes kümme aastat ning ta lõpetas oma tegevuse 2008. aasta detsembris. Komisjoni viimane raport avaldati 14. jaanuaril 2009.

Komisjoni koosseis:

8. detsembril 2009 kogunes Kadriorus presidendi kantseleis Eesti Mälu Instituudi rahvusvaheline komisjon, mis jätkab Max Jakobsoni komisjoni alustatud inimõiguste rikkumiste uurimist Eestis aastatel 1944–1991. 14. juunil 2010 esitleti Helsingis Soome Rahvusarhiivis komisjoni aruande teist raamatut.

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti ajaloolased Herbert Lindmäe ja Peep Varju on Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni töö tulemusi teravalt kritiseerinud: hukka saab mõista vaid neid kuritegusid, mis on vaieldamatult tõendatud; igasugused oletused, arvamused ja komisjoni uskumised, millel ei ole tõenduslikku katet, on lubamatud; tegemist ei ole tõsiselt võetava uurimusega, vaid pigem ebateadusliku propagandistliku tekstiga, mis on eesti rahvast halvustav, tendentslik ning tõele mittevastav.[1][2]

Komisjon on eiranud oma töös Eesti Vabariigi õigussüsteemi. Komisjoni järeldused on vastuolus Riigikogu 18. juuni 2002 otsusega okupatsioonirežiimi kuritegudest,[3] Riigikohtu lahenditega vabadusvõitlejate õigeksmõistmisel[4] ja Riigikogu komisjoni aruandega. Kaitsepolitsei keeldumist 2002. aastal kriminaalmenetluse algatamisest Eesti kodanike suhtes[5] ei võtnud komisjon üldse arvesse. Komisjon ei ole arvestanud eesti rahva ühismäluga ega ole pidanud vajalikuks kasutada veel elavaid tunnistajaid. Tööd on tehtud isoleerituna eesti ühiskonnast. Komisjon on kasutanud ja uskunud KGB dokumentides levitatud valesid, kuid ignoreerinud teisi uurimistulemusi, mis ei läinud kokku nende hinnangutega.[2]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Herbert Lindmäe. "Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raportile". [1] Kultuur ja Elu, 3/2011.
  2. 2,0 2,1 Peep Varju. "Eesti rahva vastupanuvõitluse hindamine". [2] Kultuur ja Elu, 2/2013.
  3. Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis. Vastu võetud 18.06.2002. [3] RT I 2002, 52, 326
  4. Vt Herbert Lindmäe eelviidatud artiklit: Riigikohtu otsused III-1/3-17/94, III-1/3-88/ 94, III-1/3-29/94, III-1-3-2/95, III-1/3-31/94, III/3-41/94, III-1/3-55/94.
  5. Kilode viisi arhiividokumente andsid sama vastuse: Zuroffil pole tõendeid.[4] Eesti Päevaleht, 25. jaan 2003.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raportid: Nõukogude okupatsioon 1940-1941, Saksa okupatsioon 1941-1944. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon, 2005. 28 lk. ISBN 9949-1305-7-3
  • Estonia 1940-1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006. 1357 lk, ISBN 9949130409.
  • Estonia Since 1944. Reports of the Estonian International Comission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn: [Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus], 2009. 718 lk, ISBN 9789949183005.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]