Kaitsepataljonid

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolt okupeeritud aladel moodustatud sisejulgeolekuüksustest; Eesti Vabadussõja ajal moodustatud väeosade kohta vaata artiklit Kaitsepataljonid (Eesti Vabadussõda)
Kaitsepataljon
Tegev 1941–1943
Riik Suursaksa Riik
Kuuluvus administratiivalluvus SS-i Operatiivvalitsus
operatiivalluvus Wehrmachti rindeväeosad
Haru politsei
Liik jalavägi
Suurus pataljon, ca 800 meest

Kaitsepataljonid[1] (saksa keeles Schutzmannschaft, lühendatult Schuma) olid Teise maailmasõja käigus Saksamaa relvajõudude juurde okupeeritud territooriumite Generalbezirk Estland, Generalbezirk Lettand, Generalbezirk Litauen, Generalbezirk Weißruthenien, Reichskommissariat Ostland, Reichskommissariat Ukraine elanikest lepingulisel alusel vabatahtlikest moodustatud ja 1943.–1944. aasta vahetusel politseipataljonideks ümber nimetatud väeüksused.

Enamus nendest väeosadest formeeriti rindeväegruppide tagalateenistuses vahi- ning valveteenistuse teostamiseks. Kaitsepataljone ja abipolitseiformeeringuid formeeriti enamiku Saksamaa relvajõudude poolt Teise maailmasõja ajal okupeeritud piirkondades. Kaitsepataljonid jagunesid otstarbe alusel: Schutzmannschaft-Front-Bataillonen (rindeüksused), Schutzmannschaft-Wach-Bataillonen (kaitseüksused), Schutzmannschaft-Erzats-Bataillonen (tagavaraüksused), Schutzmannschaft-Pionier-Bataillonen (pioneeriüksused), Schutzmannschaft-Bau-Bataillonen (ehitusüksusd).

Schutzmannschafti üksustele eraldati järjekorranumbrid: väegrupi Nord tagalapiirkonna ja Ostlandi riigikomissariaadi jaoks 1–50, väegrupi Mitte tagalapiirkonna jaoks 51–100 ning väegrupi Süd tagalapiirkonna ja Ukraina riigikomissariaadi jaoks 101–200. Pataljonide lisandudes anti ka suuremaid numbreid.

Vastavalt Saksa Korrapolitsei 22. oktoobril 1943 ilmunud määrusele kinnitati politseipataljoni struktuur. Pataljoni staapi pidi kuuluma 3 ohvitseri, 14 allohvitseri ja 7 reameest, 2 ohvitseri staatuses sakslasest ametnikku ja üks allohvitseri staatuses sakslasest ametnik. Ka kuulus staabi juurde pioneerirühm 1 ohvitseri, 10 allohvitseri ja 31 reamehega. Pataljon pidi koosnema neljast kompaniist ja igas kompaniis oli ette nähtud 5 ohvitseri (kompaniiülem ja neli rühmaülemat), 21 allohvitseri ja 115 reameest. Kokku pidi pataljoni kuuluma 24 ohvitseri, 108 allohvitseri, 498 reameest ja 3 sakslasest sõjaväe ametnikku.

Kõik kaitse- ja politseipataljonid allusid administratiivselt SS-i ja politsei Kõrgeimale Komandörile Reichsführer-SS Heinrich Himmlerile läbi Saksa Korrapolitsei juhi SS-Oberstgruppenführer ja Generaloberst der Polizei Kurt Daluege.

Väegrupi Nord tagalapiirkonnas formeeris kohalikke julgestusüksusi Ostlandi määratud Kõrgema SSi ja politseijuhi (1941–1944 SS-Obergruppenführer ja politseikindral Friedrich Jeckelni) ametkond ning kindralkomissariaatidesse määratud SS-i ja politseijuhid.

Lahingutegevuspiirkondades ja Wehrmachti tagalapiirkonnas olid kaitse- ja politseipataljonid operatiivselt allutatud erinevatelele Wehrmachti rinde- või tagalajulgestusüksustele.

Kaitsepataljonid formeeriti erinevate ülesannete (vahiteenistus ehk valvepolitsei (Schutzpolizei), rannakaitse, võitlus rindel ja partisanidega jms) täitmiseks, sellest ka nimelised erinevused moodustatud relvaüksustel: Politseirügement, Politseipataljon, Kaitse Vahipataljon, Kaitse Rindepataljon, Politsei Jalaväepataljon. Politseipataljone kutsuti ka järgnevalt rahvapäraselt kaitsepataljonideks.

Reichskommissariat Ostland[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Eesti kaitsepataljonid

Eestis moodustati kaitsepataljonid 1941. aasta Suvesõjas tekkinud Eesti Omakaitse liikmetest, välispolitseinikest, Punaarmeest ületulnutest ja mobiliseeritutest. Enamus väeosadest formeeriti, algselt kas Wehrmachti armeede juhtkondade või tagalapiirkonnas SS-i ja saksa Korrapolitsei Komandöri korraldusel väegruppi Nord tagalateenistuse.

1942.–1943. aasta talvel reorganiseeriti H. Himmleri 16. detsembri käskkirja alusel Omakaitse senised palgalised üksused kas rinde- või vahipataljonideks ja viidi Omakaitse alluvusest välja.

1942. aasta detsembris saadeti osa 1941. aasta sügisel moodustatud "esimese laine" kaitsepataljone laiali ning nende 1941/1942 lahingutest ellujäänutest umbes 1000 värvati moodustatavasse Eesti SS-leegioni.

1942. aastal moodustatud 200-seeria kaitsepataljonid nimetati osaliselt ümber laialisaadetud kaitsepataljonide numbritega: 287. kaitsepataljon > 29.; 288. kaitsepataljon > 30.; 289. kaitsepataljon > 31.; 290. kaitsepataljon > 32.; 293. kaitsepataljon > 33.; 30. kaitsepataljon > 35. Kaitsepataljoniks.

9. detsembrist 1943 nimetati Kaitsepataljonid ümber politseipataljonideks.

 Pikemalt artiklis Eesti Politseipataljonid
Eesti väeosad Teises maailmasõjas Saksa sõjaväes
Wehrmachti Väegrupp Nord
tagalapiirkonna Julgestusgrupid
181.  • 182.  • 183.  • 184.  • 185.  • 186.  • 179. Eesti Põhiüksus Narvas  • (1941. aasta sügisest)
Wehrmachti Väegrupp Nord
Väegrupp Nord tagalapiirkonna
16. armee ja 18. armee
tagalajulgestuse Idapataljonid
Ukraina Riigikomissariaadis
Eesti Omavalitsuse
Politsei ja Omakaitse Valitsuse
Piiriomakaitse (1941. aasta sügisest)
Omakaitse(1942. aasta jaanuarist)
väegrupi Nord tagalapiirkonna
Kõrgema SS- ja politseijuhi
juures asuvale korrapolitsei ülemale
alluvad julgestusdiviiside
kaitse- ja politseipataljonid
37. • 38. • 39. • 40. • 41. • 42. • (1941. aasta augustist-septembrist)
29. • 30. • 31. • 32. • 33. • 34.  • 35. • 36. • (1941. aasta novembrist – 1943. aasta veebruarini)
286.  • 287. • 288. • 289. • 290. • 291. • 292. • 293.(1943. aasta märtsist)
Politseirügemendid
1. Eesti Politseirügement:286. • 288. • 291. • 292. Politsei Jalaväepataljon (1944. aasta aprillst)
2. Eesti Politseirügement:37., 38. ja 40. Eesti Politseipataljonid (1944. aasta juulist)
Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti
Julgeolekupolitsei ja SD Eestis
Ostlandi Kõrgemale SS- ja politseijuhile
allunud Armeegrupp Narwa 207. JD ning
300. EoD-le allunud Piirikaitserügemendid
Relva-SS koosseisu
kuulunud väeosad
Saksa Luftwaffe

6. juulist 1941 komplekteeriti esimene eestlastest ja lätlastest koosnenud Saksa relvajõududele allunud üksus Berliini lähistel järelümberasujatena Saksamaale evakueerunud eestlastest ja lätlastest ja allus Saksa Korrapolitseile – politseipataljon Ostland 1942. aasta suvel ja sügisel suunati osa mehi formeeritava Eesti SS-leegioni tuumikuks. Järelejäänud mehed saadeti 1943. aastal samuti Heidelaagrisse, kus nendest sai Narwa pataljoni tuumik. Seejärel pataljon Ostland likvideeriti.

 Pikemalt artiklis Politseipataljon Ostland

Lätis[muuda | muuda lähteteksti]

Lätis moodustati Saksamaa sõjaadministratsiooni poolt lätlaste loodud nõukogudevastased relvaformeeringud vabatahtlikkuse alusel moodustatud politseiteenistuse abipolitseipataljonid, 1941. aasta juulis, mille komandöriks oli Läti endine ohvitser Voldemārs Veiss. Pataljon võitles Läti territooriumil tegutsevate Punaarmee väeosadest taganemisel mahajäänud punaväelaste ja nõukogude partisanide vastu.

1941. aasta septembris taastati Lätis kohalikud politseiosakonnad ning kohaliku omakaitse baasil ka Schutzmannschaft der Ordungspolitzei, ehk Saksa Korrapolitsei allüksused. 1943. aasta lõpuni formeeriti Lätis 45 sarnast pataljoni, mis kandsid järjekorranumbreid 16.–28., 266.–283. ja 311.–322., kuhu kuulus umbes 15 000 meest. Vahipataljonide kohustuste hulka kuulus põhiliselt Saksa armee varustusteede turvamine ja tagala korrakaitseteenistus Lätis, kuid osa allüksusi saadeti ka Ukrainasse ja Valgevenesse partisanide vastu võitlema ja sõjamajandusobjektide valveteenistusse ning osa pataljonidest tegutses Armeegrupp Nord rindelõigus[2].

Leedus[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta novembris reorganiseeriti pärast Leedu täielikku hõivamist Saksa vägede poolt seal moodustunud 23 omakaitsepataljonist ja ühest ratsapataljonist, milles oli 500–600 meest Leedu omakaitse abipolitsei üksusteks. Aastatel 1942–1944 kuulus Leedu Schutzmannschaft der Ordnungspolitzei 22 pataljoni isikkoosseisu 8000 meest. Pataljonid kandsid järjekorranumbreid 1–15 ning 251–257, 1944. aasta märtsis alustati veel 13-e pataljoni moodustamist, mis pidid saama järjekorranumbrid 263–265 ning 301–310, kuid pataljonide formeerimine jäi lõpuni viimata. Nominaalselt juhtis Leedu pataljone Leedu Vabariigi armee kolonel Antanas Spokevićius, kuid tema roll oli siiski põhiliselt suhtlemise vahendamisele Saksa okupatsiooniarmee kaitsestruktuuridega hõivatud Leedu territooriumil.

Kaitsepataljonide ülesanded olid sõjamoonaladude ja kommunikatsioonide valve ning võitlus nõukogude partisanidega. Enamus pataljone sõdis partisanidega väljaspool Leedu piire – Leningradi oblastis, kus võitlesid 5. ja 13. pataljon; Valgevenes, kus sõdisid 3., 12., 15., 254. ning 255. pataljon; Ukrainas, kus võitlesid 4., 7., 8. ning 11. pataljon ning Poolas, kus tegutses 2. pataljon.

Schutzmannschaft Wacht Bataillone (neli pataljoni) reorganiseeriti 1944. aasta juulis 1. Leedu Politseirügemendiks[3], ehkki algselt oli rügement oli mõeldud partisanidega võitlemiseks, suunati rügement hoopis rindele Punaarmee vastu. 1944. aasta oktoobris tegid sakslased katse moodustada Danzigis kaheksa politseipataljoni baasil 2. ja 3. Leedu vabatahtlike rügemendid 2., 3., 9., 15., 253., 254., 255. ning 256. pataljonide baasil. Enamus Leedu politseipataljonidest saadeti 1944. aasta lõpus sakslaste poolt laiali ning nende isikkoosseis liideti Luftwaffe õhutõrjeteenistusega. Osa pataljoni võitlejatest viidi üle Wehrmachti maavägede koosseisu ning osalesid Berliini kaitsmisel 1945. aasta kevadel. Kolm pataljoni – 5., 13. ja 256. – jäid Kuramaal piiramisrõngasse ning kapituleerusid 1945. aasta mais[4].

Valgevenes[muuda | muuda lähteteksti]

Valgevene territooriumil Armeegrupp Mitte tagalas tegutsesid pärast valgevene okupeerimist saksa vägede poolt valgevenelastest moodustatud relvaühendused, mis kandsid nime Ordnungsdienst – korrateenistus, lühendatult OD. Neid juhtis valgevenelasest emigrant kindral Michał Vituška. Salkades teenis 100–150 meest, komandörideks olid Saksa sõjavangist vabastatud valgevenelastest ohvitserid. OD-i salkades oli kokku 3000 meest.

Esimeste Valgevene kaitsepataljonide formeerimist alustati Minskis 1942. aasta suvel, pataljonid koosnesid neljast roodust ning neis teenis 500 meest, igas pataljonis oli siiski ka 8 Saksa ohvitseri ja 58 allohvitseri.

1943. aasta oktoobris korraldati Baranavičy, Smolenski ja Słucki piirkondades teine formeerimisetapp ning seal moodustati 48. ja 60. politseipataljon ning 36. politsei jäägrirügement. Kolmas laine politseipataljonide moodustamisel toimus 1944. aasta märtsis, mille käigus formeeriti 11 Valgevene kaitsepataljoni, mis kandsid numbreid 45, 46, 47, 48, 49, 60, 64, 65, 66, 67 ja 69, kus teenis 3000 meest.

1944. aasta suvel taganesid 60., 64. ja 65. politseipataljonid ja valgevenelaste omakaitseüksused koos Wehrmachti vägedega läände, kus nendest moodustati relva-SS 30. grenaderidiviis, mille koosseisus oli kolm rügementi: 75., 76. ja 77. ning 56. kahurväe ja 68. ratsaväe kasakadiviis. 1944. aasta septembris pärast liitlasvägede poolt Teise rinde edukat avamist Normandias Normandia dessandiga, suunati 30. diviis Läänerindele võitluseks prantslastest partisanide ja angloameerika liitlasvägede vastu. 1944. aasta detsembris saadeti 30. relva-SS diviis laiali ning selle riismed ühinesid Vene Vabastusarmee 1. diviisiga[4].

Kindralkubermang[muuda | muuda lähteteksti]

Poola kindralkubermangu territooriumil moodustati ukrainlastest kümme politseipataljoni, mis kandsid numbreid 203–212.

Galiitsias[muuda | muuda lähteteksti]

Poolas[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina Riigikomissariaat[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina Riigikomissariaadi (Reichskommissariat Ukraina) territooriumil moodustati kokku 53 pataljoni ning lisaks sellele veel 9 pataljoni Ida-alade Riigikomissariaadi alluvuses, kus teenis kokku 35 000 ukrainlast. Teenistusülesandeks oli nimetatud pataljonidel põhiliselt valveteenistus ning võitlus kohalike partisanidega. Lisaks politseipataljonidele oli Ukrainas veel kohalikuks valveteenistuseks ja korrahoidmiseks Ukraina omakaitseüksused, kus 1942. aastal teenis 180 000 meest.

Sõjaväelised auastmed kaitsepataljonides[muuda | muuda lähteteksti]

1. juunist 1942 kehtestas Saksa SS-i ja Politsei kõrgeim juht Heinrich Himmler Saksa Korrapolitseile alluvates kaitsepataljonides järgmised auastmed:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Kõrgema SS- ja politseijuhi Rußland-Nord ja väegrupi Nord tagala ülemjuhataja korraldusel värvitud vabatahtlikud kaitsepataljonid (nr 37-42), okupatsioon.ee (vaadatud 2. detsember 2011)
  2. ↑ Jüri Kotšinev, Lätlased Saksa relvajõududes II maailmasõjas, Kultuur ja Elu, 2/2010
  3. ↑ От "партизанских отрядов" к шуцманшафту. Холокост по-литовски
  4. ↑ 4,0 4,1 Jüri Kotšinev, Leedu ja Valgevene Teises maailmasõjas, Kultuur ja Elu, 3/2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Michaelis, Rolf (2010), "Der Einsatz der Ordnungspolizei 1939 - 1945. Polizei-Bataillone, SS-Polizei-Regimenter". Dresden: Winkelried Vlg, ISBN 3938392560

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Püstolid
Vintpüssid ja karabiinid
Püstolkuulipildujad
Kuulipildujad ja teised suured relvad
Miinipildujad
Granaadid
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kaitsepataljonid&oldid=6518300"