1905. aasta revolutsioon Eestis

Allikas: Vikipeedia
Emblem-important.svg Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu.
Palun aita artiklit keeleliselt parandada.

1905. aasta revolutsioon Eestis oli Eestis 1905. aastal toimunud rahvarahutusted.

Eesti oli 1905. aastal Venemaa Keisririigis kui Eestimaa kubermang ja ka mujal Venemaal toimusid rahvarahutusted, mis algasid 9. jaanuaril 1905 Peterburis toimunud verise pühapäevaga mille tulemusena kirjutas 17. oktoobril keiser Nikolai II 17. oktoobri manifesti Venemaa Keisririigi kodaniku vabadustest ning valimisõigusest Riigiduumasse.

Eesti talupoegade rahulolematuse peamiseks põhjuseks oli mõisnike omavoli talupoegadelt rendi- ja maakasutamise tingimuste kehtestamisel[1].

10.detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, mis kestis kuni 1908. aasta 15. septembrini, mil see asendati “tugevdatud valvuskorraga” (kehtis kuni 1911. aastani). Kogu Eestis toimusid massilised vahistamised, keelati koosolekud, suleti ajalehed “Teataja”, “Uus Aeg” ja “Eesti Postimees”. 26. detsember 1905 kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbiviidud karistusoperatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust: 9. jaanuaril lasti Viljandis maha 45 inimest.

Sisukord

Rahutused Tallinnas [muuda]

12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Tallinnas solidaarsusest 9. jaanuaril Peterburis toimunud verise pühapäevaga streigid. Streikis umbes 12 000 inimest Tallinnas, Narvas ja Tartus. 26. jaanuaril Tartu Ülikooli üliõpilased keeldusid solidaarsusest õppetööst. 22. märtsil toimus streikivate rätsepate demonstratsioon, demonstrantide arest Tartus. 30. märtsil Tallinnas Dvigateli vagunitehase ja "Viganda" tehase tööstajate vastasseis tehasemeistritega. 28. aprill tapeti Tallinnas sandarmirittmeister Trešner(Трешнер); 30. aprill kuni 2. maini toimusid Tallinnas miitingud, milles on 3000 osavõtjat, mis aeti laiali piirivalvevägede poolt. 15. mail 1905. rahutused Tallinnas. 19. juuli tööliste streik protestiks 15 töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise demonstratsioon ning kokkupõrge kasakatega.

13. oktoober toimus streik Volta tehases. 14. oktoobril toimus üle-eestiline raudteelaste streik. 15. toimusid Tallinnas rüüstamised[2].

Demonstratsioon ja hukkunud 16. oktoobril 1905. Tallinnas [muuda]

16. oktoobril 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas Soo tänaval asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde Uuel turul, kus osales 8 - 10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piirasid turu lähedal asuva Ringkonnakohtu valvel olnud sõjaväeüksus(ca 100-120 sõdurit) ning avas 30-ne sammu pealt (kapten Nikolai Mironovi käsul) kogunenute kohta tule, tehes 5 kogupauku - tapeti 94 ja haavata sai üle 200 inimese. 50-ne hukkunu matused toimusid 20. oktoobril. 23. oktooobril aga vabastati ametist senine kubermangu kuberner Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses põgenenud Tallinnast.

Järjekordne üldstreik toimus 26. oktoobril, aga 27.–29. novembril 1905 toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati “vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest.

Poliitiliste parteide tekkimine [muuda]

1905. aasta oktoobris-novembris loodi pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti Eestis esimesed legaalsed parteid.

Konservatiivsed mõõdukad liberaalid, eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Vene kadettide programmi konstitutsioonilise monarhiaga demokraatliku riigikorra kehtestamise ja Ülevenemaalise Asutava Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse legaalset, seaduslikku iseloomu, seda, et võideldakse “ainult õiguse ja seaduse abinõudega”. ERE häälekandja oli ajaleht Postimees.

Vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid-föderalistid, eesotsas Peeter Speekiga asutasid põhiolemuselt marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusee. 1905. aasta kevadel avaldas sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek esmakordselt nõudmise Vene keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. ESTÜ häälekandja oli ajaleht Uudised.

Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid hakkasid tegutsema avalikult.

Novembri lõpul valiti ka Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu (1905), mille esimees oli Nikolai Janson, liikmed: Mihhail Tomski (Tallinna metallitööliste ametiühingu esimees).

Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa keisririigi valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust.

Rahumeelne poliitiline tegevus [muuda]

1905. aasta 27. novembril alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis aga lõhenes kohe kaheks – radikaalseks ja mõõdukaks tiivaks. Kongressi mõõdukas (“Bürgermusse”) tiib, mida juhtis Jaan Tõnisson, tõstid esile kultuurilise ja poliitilise autonoomia küsimused Balti provintsides, radikaalne tiib, kes pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas (“Aula”) (äärmuslikud vasakpoolsed (nn radikaalsed sotsialistid) ja äärmuslikud parempoolsed (nn radikaalsed rahvuslased), mida juhatas Jaan Teemant aga kutsus üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, keskendus ülevenemaalistele ja taktikalistele probleemidele.

Next.svg Pikemalt artiklis Aulakoosolek

Aulakoosolekul, mida juhatas Jaan Teemant võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates vabariigi kehtestamisest lõpetades relvastatud ülestõusule üleskutsumisega. Kuna Teemant oli formaalselt radikaalide liider, hakkasid tema vastu peagi huvi tundma ka kesiririigi poliitiline politsei ning isegi siseminister Durnovo, kes nimetas Teemantit "Eestimaa kuningaks", kes soovivat oma natsionlistliku partei abil luua Eesti Vabariiki. Jaan Teemant mõistetigi 1905. aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna. Hiljem lahkus ta maalt ja elas eksiilis Šveitsis.

Talurahvarahutused [muuda]

Talurahvarahutuste ajal aastail 1905-1906 rüüstati Eestimaa kubermangus

22.–24. juunini 1905. Läänemaal Vigalas olid talurahvarahutused[3], mis likvideeriti alles kasakate kohaletoomisega, ratsaväekindral V.A.Orlovi juhtimisel.

Rahutuste likvideerimise ajaks määrati ajutiseks Balti kubermangude kindralkuberneriks Vassili Sollogub (1848–1914). Eestimaa kubermangu kuberner oli märtsist kuni 13. novembrini 1905 Aleksei Lopuhhin.

Mõisate põletamine [muuda]

1905. aasta 12.-20. detsembril jan ka 1906. aasta alguses põletati Põhja-Eestis maha 114 mõisahoonet ja Liivimaa kubermangus 230 mõisa.

11. detsembril 1905. aastal kogunesid Tallinnas algselt kavandatud Estonia seltsi ruumide asemel sotsiaal-demokraatide ja Aleksander Kesküla suunamisel valdade saadikud Volta tehases, õhtusele koosolekule saabusid nii tööliste kui valdade saadikud salaja väikestes gruppides, sissepääsu tagas märgusõna. Koosolekut juhatas A. Kesküla ja protokollis Friedebert Tuglas. Koosoleku päevakorras oli olukorra hindamine ning uus võitluskava linnas ja maal sõjaseisukorra tingimustes, kuna arreteerimised olid alanud juba 9. detsembril, ööl vastu 11. detsembrit vahistati VSDTP Tallinna komitee peaaegu täies koosseisus.

Koosoleku lõpetas sõjavägi, kes vahistas 22 inimest, sh Fr. Tuglas.

Juba 11. detsembri ööl ja järgmisel päeval asusid Tallinna tööliste võitlussalgad teele mõisate poole ning olid ka mõisate rüüstamiste ja hävitamiste initsiaatoriteks. Tallinna tööliste esimene rühmitus suundus Tallinnast – Kohilasse, teine Tallinna tööliste rühm liikus mööda Tartu maanteed ja kolmas rühm väljus Tallinnast Narva teed [4].

Esimene salk ning nendega liitunud kohalikud rüüstasid Kohila ja Rapla ümbruse mõisu, Hageri kiriku juures sattus rüüstajatele peale Tallinnast saadetud karistussalk, kellega kokkupõrkes hukkus 17 inimest. 14. detsembril koondusid ümbruskonnas liikunud mässajate salgad uuesti Raplasse, kust liiguti edasi kolmes jaos: Läänemaale ning üle Järvakandi ja Kehtna Pärnumaale.

Teise salk liikus mööda Tartu maanteed kagusuunas ja rüüstasid ja põletasid Harjumaal Aruvallas, Uuemõisas, Kuimetsas, Tuhalas.

Kolmas salk rüüstas aktiivselt Harjumaa Jõelähtme, Raasiku ja Peningi vallas.

Mõisate rüüstamise ajal hukkus ka Arthur von Baranoff Peningil ning mõnitati ka Pargi mõisnik Viktor von Kotzebue´d, kes peksti läbi ning teda sunniti osalema mõisa lõhkumises ja kandma punast lippu. Vanamõisa parun Otto von Budberg olevat rakendatud hobuse kõrvale vankri ette ning sõidetud Velise kõrtsi, kus talle heinu ette antud.

Rahutuse mahasurumine [muuda]

13. detsember 1905. esitas Eestimaa Rüütelkonna peamees parun Eduard Julius Alexander von Dellingshausen abitelegrammi Venemaa Keisririigi siseministrile Pjotr Durnovole palvega saata maale sõjaväeosi, et olukorras, kus oli juba välja kuulutatud sõjaseisukorras vajalikul viisil korda korda kindlustada.

19. detsembril andis kindralkuberner Vassili Sollogub karistussalkadele käskirja nr. 1, milles käskis neil taastada seaduslik võim ning kasutada selleks, kui vaja ka suurtükiväge. Algas karistussalkade tegevus Eestis, mille üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni.

  • 19. detsembri hommikul ründas karistussalk koos mõisnikest omakaitsega Läänemaal Velisel "mustasaja" vastu väljaastumiseks kogunenud Vigala ja Velise talumehi, kellest 5 said kohapeal surma ja 10 raskesti haavata
  • 24. detsembril 1905 saabus Kroonlinnast karistuspataljon Hans William von Ferseni juhtimisel, pataljoni esimene salk peatus Koila mõisas, teine aga Valtu mõisas. Kohalikelt ametnikelt laekunud andmete alusel saadeti Valtu naabermõisa kinni pidama kohalikku rahutuste organisaatorit ja agitaatorit Mart Laurimani, viimase kinnipidamisel tema ja ta kaaslaste vastuhakul toimunud tulevahetuses hukkus 8 talupoega ja sai haavata 1 sõjaväelane[6].
  • Koeru vallas, Vaali külas, arreteerisid karistussalklased pärast Palso talule avatud püssituld, mis sundinud sealsid inimesi koguni ahjus varjuma, Mart ja Voldemar Jürmani, kes koos rätsepmeister Anton Schultsi, ja Johan Stammiga samal päeval maha lasti. Paar kuud varem olevat mehed mõisa küljest omavoliliselt tagasi mõõtnud Tasu talu maa, et see soovijatele välja jagada. Detsembri alguses kuulutasid mehed välja Eesti Vabariigi. 1906. a jaanuari esimestel päevadel lasti maha veel neli meest, kellest August Milkile pandi süüks, et ta oli väljakuulutatud Eesti Vabariigi kohtunik.

19. jaanuaril 1906 arreteeriti revolutsioonisündmustega seoses Vene Riigiduuma valimiste kandidaat Jaan Poska, kuid vabanes endise Eestimaa kuberneri Bellegarde eestkostel juba paarikümne päeva pärast. Piirkondades kust sõdurid olid lahkunud hukkasid revolutsionäärid sõdureid abistanud isikuid.[7]

Kokku hukkus rahutustes kuni 18. veebruarini 1906. aastal Eestimaa kubermangus 50 inimest, kes osutasid relvastatud vastupanu ja 68 inimest, kes hukati mässutegevuse eest; Öseli saarel hukati 2 inimest; Liivimaa kubermangus 14 inimest, kes osutasid relvastatud vastupanu ja 1 inimene põgenemisel, 120 hukatud mässutegevuse ja rüüstamiste eest[8]. Kogu Vene impeeriumis karistussalkade poolt tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele üle poole. 12.–20. detsember 1905 rüüstati Eestis ligi 120 mõisa ja Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega.

Läänemere-äärsed kubermangud [muuda]

Revolutsioonilised rahutused teistes Läänemere-äärsetes kubermangudes oli aktiivseimad Lätis, eriti Kuramaal. Kuramaal kuulutasid võimud välja sõjaseisukorra juba 6./19. augustil (pärast maatööliste massilisi streike), Liivimaal 22. novembril/5. detsembril, Tallinnas ja Harjumaal 10./23. detsembril ja kogu Eestimaal 26. detsembril/8. jaanuaril 1906. aastal.


Revolutsiooni käigus 1905.–1906. aastal hävitati täielikult või osaliselt mõisahooneid Kura-, Liivi- ja Eestimaal:

kubermang Mõisate arv Kahjud (miljonites arv rublades)
Kuramaa 229 5,01
Lõuna-Liivimaa 183 3,83
Kokku Lätimaa 412 8,84
Põhja-Liivimaa 47 0,41
Eestimaa kubermang 114 2,80
Kokku Eestimaal 161 3,21

Vaata ka [muuda]

Viited [muuda]

  1. ↑ 1905. revolutsioon Läänemaal Kirjandusarhiiv
  2. ↑ Миндлин А., "ЧУЖИЕ СРЕДИ СВОИХ":А.А. ЛОПУХИН И С.Д. УРУСОВ ПРОТИВ ГОСУДАРСТВЕННОГО АНТИСЕМИТИЗМА
  3. ↑ Aleksander Looring, 1905. revolutsioon Läänemaal, Eesti Kirjandusest nr. 12/1935, III osa
  4. ↑ Mõisate põletamine 1905. aastal, www.muuseum.harju.ee
  5. ↑ 1905 põletati Eestis maha üle saja mõisahoone, Vändra Teataja, 22. jaanuar 2012
  6. ↑ [www.hm.ee/index.php?popup=download&id=7641 Karistussalga ülema parun Ferseni ettekandest mereminister Birilevile, lk 130]
  7. ↑ Trouble in Esthonia. The Salt Lake herald (Utah), lk.11, 21. jaanuar 1906
  8. ↑ Statistika Baltikumis sõjasalkade poolt tapetutest aastal 1905 - 1906, lk 136, www.hm.ee/index.php?popup=download&id=7641

Kirjandus [muuda]

  • Mihkel Aitsam, "1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis". Toimetanud Toomas Hiio ja Kristina Lepist. Kirjastus Ilmamaa, 2011. 471 lk. ISBN: 9789985773642

Välislingid [muuda]

Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=1905._aasta_revolutsioon_Eestis&oldid=3198278"