Rahumäe kalmistu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kalmistust Tallinnas; kalmistu kohta Tartus vaata artiklit Rahumäe kalmistu (Tartu); kalmistu kohta Karksis vaata artiklit Rahumäe kalmistu (Karksi)

Rahumäe kalmistu väravad
Juudi kalmistu kabel
Kaarli koguduse kabel
Püha Vaimu koguduse kabel

Rahumäe kalmistu on kalmistu Tallinnas Nõmme linnaosas aadressil Rahumäe tee 8a.

Rahumäe kalmistu avati 1903. aastal mitmetele kogudustele: Tallinna Kaarli, Jaani, Pauluse, Püha Vaimu, Peeteli, Immaanueli, Karmeli, Läti, Rootsi, Baptisti ja Vennastekogudusele.

Iseseisev neist on Juudi kalmistu (1910). 1926. aastal rajati kalmistu põhjaküljele Tuletõrjujate matmispaik. Kalmistu lähedal tegutseb hauakivide valmistamise töökoda.

Kabeleid on kolm: Juudi kalmistu, Kaarli ja Püha Vaimu koguduse kabel. Ka Jaani kogudusel oli 20. sajandi algul oma puust kellatorn, mis ei jäänud küll kauaks püsima.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekond Pedusaare hauamonument. Autor skulptor Juhan Raudsepp
Sepistara perekond Reimelti matmispaigas

Rahumäe kalmistu rajati 19. sajandi lõpus Nõmmega külgneva Mustamäe liivaluidetele (Vana-Pärnu maantee äärde, vastu Jälgimäe mõisa piiri (hilisem Nõmme)), kus Sinised mäed (Blaue Gebirge) madalduvad Järve tasandikuks). Tallinna linna volikogu poolt eraldatud maad jagunesid : Jaani kogudusele 17 200, Kaarli kogudusele 12 400 ning Püha Vaimu ja Baptisti kogudusele kummalegi 2 400 ruutsülda maad.

1903. aasta 7. septembril pühitseti uus Kaarli koguduse kalmistu, mis sai nimeks Rahumäe. Rahumäe nimi kandus Tallinna "surnute linnalt" üle kalmistu lähedusse tekkinud Nõmme eeslinnale.

Kalmistu piire on pidevalt laiendatud. Kuusteist aastat pärast kalmistu kasutuselevõttu toimus laienemine lääne suunas (praeguse Ehitajate tee poole). 1928. aasta 25. juunil taotles linnavalitsus siseministrilt kinnitust kavale laiendada kalmistut ida poole Rahumäe teed. Kaarli koguduse kalmistuosa, mis külgneb raudteega. Seal on jäänud sündmust märkima ka vastav tähistuskivi.

Aja jooksul on toimunud teatav kalmistu ajakohastumine: matmispaiku ümbritsenud raudtarad on kadumas (alates 1978. aastal on sepistähiste omavoliline kõrvaldamine keelatud), suuremat rõhku on hakatud panema haljastusele.

1940. aastaist andis uus võim kalmistute juhtimise linnavalitsuse ehitusosakonnale. 1941 veebruarist määras Eesti NSV RK Nõukogu kalmistu alluvuse Tallinna linna kommunaalmajanduse osakondadele.[1][2]

Planeering[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogu kalmistu 29 hektarit jaotus vähemalt 25 tükiks.[1] Kalmistut lõikab Rahumäe tee, millest lääne pool paikneb Rahumäe kalmistu ja ida pool kvartalid koos juudi-kalmistu osaga. Pärast Rahumäe kalmistu avamist rajati kalmistu keskus koos parkimisplatsiga, mille ääres asuvad endised Kaarli ja Jaani koguduse keskuste majad peieruumiga.[3]

Kalmistu valdajad ehitasid vanemat osa kolmest küljest piirava müüri, teisale istutati piirdehekid. Nõukogude korra kehtestamiseni osteti matmispaiku. Hinna järgi kujunesid välja esinduslikumad ja tagasihoidlikumad kalmistuosad, mille kujundusliku külje ja korrashoiu eest on hoolitsenud matuseplatside valdajad.[1]

Arhitektuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juudi kalmistu kabel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalmistu puust kabel on valminud 1910-ndatel[4][5]

Kaarli koguduse kabel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paekivist historitsistlik kabel valmis 1913 insener Anton Uessoni projekti järgi, Voldemar Lenderi ehitusbüroos. Kabel imiteerib oma kahe telkkiivriga Tallinna Kaarli kirikut.

Kabelisse telliti kaks kella Saksamaalt, millest üks mõranes. Katkine kell annetati 1937. aastal vanametalli kogumise raames Allveelaevastiku Sihtkapitalile, mille eest saadi mälestusplaat kiriku seinale paigutamiseks. Alates 1970. aastatest kasutakse kabelit kalmistu panipaigana.[2]

Püha Vaimu koguduse kabel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kabel valmis arhitekt Elmar Lohu projekti järgi 1932. aastal, kust saadetakse lahkunuid viimsele teekonnale ka käesoleval ajal.[3]

Mälestusmärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalmistul on 1905. aasta 16. oktoobril Tallinnas, Uuel turul, mõrvatute ühishaud (hukkus vähemalt 94). 1959. toodi kalmule Juhan Raudsepa skulptuur, mis oli valmistatud 1931 ja algselt seisis Estonia teatrimaja juures. 1969. kevadel purustasid Tallinna garnisoni mereväelased kalmude tähistuseks olnud ristid. 1974. kujundati matmispaik ümber.[6][7][8]

Kalmistule on maetud kaheksa 1924. aastal kommunistide mässu ohvrina langenut - neist on politseinike ühishauda maetud kordnikud Heinrich Lossmann, Mihkel Nutt, Jaan Holts ja Johannes Kumel, konstaabel Herman Ubin, reamees Jaan Bergson ja piirivalvur Johan Kruusmann. Kadett Arnold Allebras on maetud oma perekonnaplatsile[9]).[10].

31. mail 1931 avati spordiseltsi „Kalev" 30. juubelil puhul mälestussammas Vabadussõjas langenud kalevlaste. Katte eemaldas ja pidas pikema kõne riigivanem Konstantin Päts.[11] Mälestussammas avati taas 1997. aastal.[12]

24. juulil 1932. paigaldati vastvalminud Püha Vaimu kabelile mälestustahvel Vabadussõjas langenud koguduse liikmetele. Plaati olid raiutud 16 mehe nimed. Mälestusmärk on taastamata.[13]

Kultuurimälestisi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuno Veeberi hauamonument
Jakob Westholmi hauamonument. Autor skulptor Juhan Raudsepp
Perekond Jaigi hauasammas
Perekond Aule hauamonument
Perekond Vinnali hauamonument
H. Namsingi hauamonument
Perekond Maureri hauasammas
  • Rahumäe Juudi kalmistu kabel, 1910. aastad
  • Rahumäe kalmistu Kaarli koguduse kabel, 1913. a.
  • Rahumäe kalmistu Püha Vaimu koguduse kabel, 1932. a.
  • 1905. aasta terroriohvrite matusepaik
  • E. ja J. Olliku hauamonument, J. Koort, 1922–1923 (graniit)
  • Perekond Uusmanni hauamonument, J. Koort, 1932 (graniit)
  • Perekond Vinnali hauamonument, J. Koort, 1930 (graniit)[14]

Tulevik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tulevikus kaalutakse kolumbaariumi (urnimüüri) ehitamist.[3]

Silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste kalmud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Usutegelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultuuritegelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaväelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vladimir Hirt, ka Vladimir Hirv (VR II/3, kapten. Pärast Vabadussõda oli Valga ja Irboska jaama komandandiks, hiljem teenis pioneeripataljonis)
  • Ao Kaiv (Spetsnaz’i väeosa luuraja, jefreitor. Hukkus Afganistanis 1986)
  • Roman Sidorenko (Spetsnaz’i jaoülem, nooremseersant. Hukkus Afganistanis 1987)

Ühiskonnategelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Gustav Jallajas (postitöötaja, Postivalitsuse direktor, Riikliku Ringhäälingu raadionõukogu liige)
  • Vilhelmine Klementi (revolutsioonitegelane)
  • Jaan Kreuks (revolutsioonitegelane)
  • Julius Seljamaa (VR III/2, välisminister ja diplomaat, Eesti Ajutise Maanõukogu sekretär ja abiesimees ning I Riigikogu liige. Ajakirjanik)
  • Alma Vaarman (revolutsioonitegelane)
  • Eduard Virgo (VR III/2, diplomaat)
  • Jakob Westholm (pedagoog, Asutava Kogu liige (1919–20 abiesimees) ning I, II, III ja IV Riigikogu liige.)

Sporditegelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

1905. aasta terroriohvrite matusepaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Matusepaiga monumendi autor on skulptor Juhan Raudsepp.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Rahumäe kalmistu koduleht
  2. 2,0 2,1 Vootele, Hansen. Rahumäe kalmistu sada aastat. // Sulane nr 3/33 Viinakuu 2003
  3. 3,0 3,1 3,2 Tallinna Kalmistute arengusuunad aastani 2012. Tallinna Linnavolikogu 20. detsembri 2004. a määrus nr 59
  4. Leho Lõhmus Jalutaja teejuht. Solnessi Arhitektuurikirjastus 2007.
  5. Robert Nerman, Juhkentali linnaosa sai nime suurkaupmehe suvemõisa järgi, Postimees, 3. detsember 2007
  6. Laane, Karl, Tallinna kalmistud. Tallinn : Maalehe Raamat, 2002. lk. 129
  7. Rahumäe/Rahumäe kalmistu
  8. Pekka Erelt: "Verine pühapäev Tallinnas" Eesti Ekspress, 6. oktoober 2005
  9. Leho Lõhmus: "Hauakivi Jaan Laanuse kalmule" Nõmme Sõnumid, 16. detsember 2005, nr 24 (264). lk 2.
  10. "Politsei mälestas langenud kolleege" epl.ee, 1. detsember 2007
  11. Lõhmus, 2007.
  12. Urmas Seaver: "Mälestussammas äratati varjusurmast automaadilaskudega" Õhtuleht, 21. juuni 1997
  13. Lõhmus, Leho. Nõmme läbi aegade. Nõmme (Tallinn) : Inreko Press, 2001. lk. 130
  14. Kultuurimälestiste riiklik register

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Laane, Karl. Tallinna kalmistud. Maalehe Raamat. Tallinn, 2002.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

59.39215424.701707