Kalamaja

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Tallinna asumi kohta; kalurite elamu kohta vaata Kalamaja (elamu)

Kalamaja Tallinna ja Põhja-Tallinna linnaosa raamis
Vaade Väike-Patarei tänavale aastal 2001
Kalevi tn 27.
Kalevi tn 31.
Leigeri tn 4.
Salme tn 15.
Valgevase tn 11.
Tõllu tn 14/Kungla tn 18.
Graniidi tn 24.
Tööstuse tn 3.
Baptistide Kalju-koguduse palvela.
Kalamaja kalmistu värav-kellatorn.
Kaitsekasarm.
Kalamaja saun.
II maailmasõja aegne varjend.
Kalasadama tänava algus

Kalamaja on asum Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas Tallinna lahe ääres.

Asumi elanikkond ja territoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. juunil 2011 oli Rahvastikuregistri andmetel Kalamaja asumis 8254 elanikku.[1] 1. juunil 2012 oli Kalamaja asumis 8620 elanikku.[2]

Kalamaja asum piirneb idasuunal Vanalinna asumi, lõunasuunal Kelmikülaga, läänesuunal Pelgulinna asumi, loodesuunal Karjamaa asumiga.

Kalamaja kodanike ühishuve esindavad ja -tegevusi korraldavad peamiselt Telliskivi Selts ja Kalamaja Selts.

Kalamaja asumi tänavad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalamaja asumis asuvad: Graniidi tänav, Jahu tänav, Kalaranna tänav, Kalasadama tänav, Kalevi tänav, Kalju tänav, Kesk-Kalamaja tänav, Kopli tänav, Kotzebue tänav, Kungla tänav, Köie tänav, Küti tänav, Leigeri tänav, Linda tänav, Malmi tänav, Niine tänav, Noole tänav, Põhja puiestee, Rannamäe tee, Reisijate tänav, Salme tänav, Soo tänav, Suur-Laagri tänav, Suur-Patarei tänav, Suurtüki tänav, Telliskivi tänav, Tõllu tänav, Tööstuse tänav, Uus-Kalamaja tänav, Vabriku tänav, Valgevase tänav, Vana-Kalamaja tänav, Volta tänav, Võrgu tänav, Väike-Laagri tänav,Väike-Patarei tänav.

Hoonestus ja taristu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalamajas asuvad Salme kultuurikeskus, Tallinna Kalamaja Põhikool, Kalamaja kalmistupark (endine Kalamaja kalmistu), Patarei Kaitsekasarm, Volta tehas ja mitu sadamat: Patareisadam, Tallinna Kalasadam, Eesti Meremuuseumi Lennusadam ja Peetri sadam.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalamaja on teadaolevalt esmakordselt mainitud 1374 Tallinna eeslinnana.

Keskajal ja hiljemgi oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn. Tegu on ka ühe vanima Tallinna eeslinnaga, see oli kalurite, mündrikute, lootside asula, mis paiknes loode pool vanalinna Tallinna lahe kõrgel rannikul. Enamik elanikest oli pärit maalt lahkudes linna vabamaid olusid otsima. Kalamaja lähedal asuv sadam andis paljudele sealsetele elanikele head teenistust. Asukohana tugeva Tallinna linnamüüri läheduses ja Tallinna sadamas olevate sõjalaevade kaitse all oli see märksa turvalisem paik kui teised Tallinna eeslinna osad. Eeslinnadel, sh Kalamajal oli omapärane vahendajaroll linna- ja maarahva vahel, nii majanduse- kui ka kultuurielu mõttes. Eeslinnad kujunesid eesti maakultuuri ja saksa linnakultuuri omapärase sünteesi kohtadeks.

Kalamaja nime saamisloo ümber on mõnedki legendid. Küll olevat seal elanud üks naine nimega Kala-Mai, kes teistest veidi jõukam olevat olnud, siis jälle arvatakse, et vanimad sealsed elanikud kandnud perekonnanimesid Tursk, Räim ja Haug. Kõige tõenäolisemaks nime saamise looks peavad ajaloolased, et praeguse Suur-Patarei tänava ümbruskonnas asusid juba muinasajal ümberkaudsete külade kalameeste ajutiselt kasutatavad hooned. Esimesed kirjalikud viited piirkonna asustusest pärinevad 1374. aastast. Jutt on praegusest Kalamajast veidi loode poole jäävast Hundipea nukast. Pole kahtlust, et sel ajal oi Kalamajas hoonestus juba ammu olemas.

Keskaeg Kalamajas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskajal elasid Kalamajas eelkõige kalurid. Nad olid koondunud paatkondadesse, alludes elanike seast valitud vanemale ehk oldermannile. Kalurid olid kohustatud oma saagi nii suvel kui ka talvel värskelt turule viima, neil oli aga keelatud kariloomi pidada, sest heinategu oleks suvisel suurpüügi ajal kalastamist takistanud. Sõjaohu korral laienes väeteenistuse kohustus ka Kalamaja elanikele, kuigi on märgitud, et ega nendest häid sõjamehi ei olnud.

1527. aastal oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist, enamik majaperemehi elatus kalapüügist. Lisaks elumajadele asus sel ajal seal ka määratu hulk kõrtse, põhjuse selleks andis sadama lähedus.

Keskaja Kalamaja piirid erinesid tunduvalt praegustest. 16. sajandil kuulusid Kalamaja alla ka vahetult linnamüüri taga paiknenud alad, ka Suure Rannavärava ees olev nn Roosiaed, millest oma kroonikas kirjutab Kalamajast pärit Balthasar Russow. Selles aias asus imepärane suur laiavõraline pärnapuu, mille all lauldi ja tantsiti, kui saadeti kaubaselle merele. Muinasaegne sadam asus tõenäoliselt Suure Rannavärava ja praeguse Tallinna elektrijaama vahelises lahesopis.

Rootsi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivi sõja algaastatel põgenes suure linna turvaliste müüride lähedusse Vene vägede röövkäikude eest rohkesti talupoegi. Rootsi aja alguseks loetakse 6. juunit, 1561. aastal, mil Tallinna raad ja linna kodanikkond vandus Rootsi kuningale truudust, et seeläbi abi saada vastuseisuks Vene survele Liivi sõjas. Rootsi aeg kestis ligi 150 aastat, algas see aga Rootsi sõjaväelaste sissetoodud taudiga, mille tulemusena hukkus tuhandeid Tallinna elanikke. 1570. aastal ehk vaid üheksa aastat hiljem koondus Tallinna alla suurearvuline Vene sõjavägi Ivan IV vasalli hertsog Magnuse juhtimisel. Et mitte jätta Vene vägedele head tugipunkti, andis raad korralduse põletada Kalamajas 200 elumaja, hiljem põletati ka strateegilistel kaalutlustel Kalamaja kirik. Pärast venelaste lahkumist taastati osa Kalamaja hoonestust. Mõni aasta hiljem ilmusid Vene väed veelkord ning põletasid ja kiskusid maha kalameeste vahepeal taastatud majad, kuid seekord piirduti vaid rüüstamisega.

17. sajandi alguses kannatas Kalamaja mitmete katkuepideemiate all, mis eelkõige toodi sisse Rootsist. Vaatamata sellele laienes ja arenes Kalamaja jõudsalt. Eeslinn asus sadama läheduses ja seetõttu oli seal enneolematult palju kõrtse, paljudes nendes oli võimalik ka ööbida. Linna väravad suleti üsna varakult ja nii pidid paljud õhtul Tallinna jõudnud inimesed ööbima näiteks just Kalamajas. Elumajad olid küllalt väikesed, sageli ilma aiata, neid võiks nimetada hüttideks või hurtsikuteks. Kuigi ka eeslinnades oli võimalik üpris rikkaks saada, ei vastanud hoonete suurus tolleaegsete Kalamaja elanike jõukuse astmele. Kapitaalsemate majade ehitamine väljapoole linnamüüri oli militaarsetel kaalutlustel keelatud. Tolleaegset Kalamaja miljööd on rohkesti kasutatud Jaan Krossi romaanis "Kolme katku vahel".

Suuremad Tallinna kindlustustööd algasid 17. sajandi lõpus jõudes ka Kalamaja maa-alale. Hakati rajama muldkindlustusi ehk bastione, selleks lõhuti maha õitsvad aiad ja suvemajakesed Suure Rannavärava juures. Kalamaja piirkonda jääv Skoone bastion valmis 20 aasta ehitamise tulemusena ning nõudis kõigi ehitiste lammutamist 270 meetri ulatuses kindlusest. Eeslinnad olid aga endiselt kindlustamata ja 1710. aastal, kui Vene väed Tallinna alla jõudsid, käskis Eestimaa asekuberner suure osa eeslinnadest, sh enamik Kalamaja hoonetest põletada. Sama aasta septembris linn alistus Vene vägedele ning Rootsi aeg oli lõppenud.

18. sajandi algus – 19. sajandi lõpp.[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalamaja kiire arengu 17. sajandi lõpus katkestas Põhjasõda. Järjekordselt levis kulutulena katk, mis ka hävitas enamiku eeslinnade elanikest, võttis 70 aastat, enne kui Tallinna rahvastik taastus. Kalamaja elanike arv kasvas aga märksa kiiremini kui mujal, sest ehitati sõjasadamat ja seda Peeter I käsul. Tööst võttis algul osa tuhandeid Vene sõjaväelasi, see aga tähendas uute elumajade ehitamist. Sadama kindlustamiseks rajati Kalamaja piirkonda mitu patareid – hilisemate nimetuste järgi: Läänepatarei ja Topeltpatarei, lisaks ehitati vahtkonna maja ja püssirohukelder. Linna garnisoni jaoks rajati 1732. aastal Kalamajja, praeguse Soo, Väike-Laagri, Suur-Laagri ja Vana-Kalamaja tänava vahele Feodor Stratilati kirik. Praeguse Soo 28 piirkonnas asus enne selle kiriku ehitamist suur puurist, mis olevat tähistanud omaaegse katoliku kiriku asukohta, kiriku ümber oli suur lage plats, seal võis paikneda kalmistu. Ehitatud kirik ei töötanud kuigi kaua, küll aga kasutasid Pühavaimu ja Mihkli kirik sealset matmispaika. 1780. aastal ehitati Kalamaja kalmistule väravatorn, mis on säilinud tänapäevani.

Seoses uue seadusega, mis keelas matmise kirikutesse ja nõudis kalmistu rajamist vähemalt 640 m kaugusele ehitistest, pidid Niguliste kogudused ja Oleviste kogudused leidma oma surnuaiale uue asukoha. Uus kalmistu otsustati rajada Koplisse, see mõjutas aga Kalamaja sedavõrd, et oli vaja Nunnavärava ja Telliskopli vahele ühendusteed, mis pani aluse praeguse Kopli tänava tekkele, tollal ja ka palju hilisemal ajal kutsuti seda Telliskopli teeks. 18. sajandi lõpul kujunes Kalamaja populaarseks lõbustuskohaks. Tööstusettevõtetest oli tollal Kalamajas suurim Johan Christian Gerneti tellise- ja katusekivitehas.

Kalamaja asend ühelt poolt südalinna ning teiselt poolt sadama lähedal eeldas linnajao jõudsat kasvu. Põhjus, miks ei ole säilinud vanemaid ehitisi selles rajoonis on Tallinna kaitse seisukohta arvestades. Hoolikalt jälgiti, et väljaspoole kindlust midagi kapitaalset ei rajataks. Eranditeks olid sõjakindlused ehk patareid.

Tallinn kuulus sõjakindluste nimekirja. 19. sajandi 20–30ndatel aastatel ühendati kaks patareid ja valmis lõplik ühtne paekivist Topeltpatarei, mille merepoolne müür oli 7 jalga paks. Hoone võlvitud ambrasuuridest vaatas välja 43 suurtükki. Samal perioodil valmis ka Kaitsekasarmu, mida algul kasutati küll eluruumidena, kuid seda vaid tänu rahuajale. Krimmi sõja ajal märtsis 1854. lammutati Kalamajas majad ja ehituskrundid veeti puhtaks[3]. Strateegilistel kaalutlustel õhiti Topeltpatarei, Kaitsekasarmu aga suutis mahutada sel ajal üle 100 suurtüki. Krimmi sõja järgselt aga sai Venemaa aru, et Tallinna taolised kindlused on oma aja ära elanud ja Tallinn kustutati 1857. aastal maakindluste nimekirjast ja anti kaks aastat hiljem Eestimaa tsiviilkuberneri käsutusse.

19. sajandi algul asusid Kalamajas rida supelasutusi, kus oli tavalise kümbluse kõrval ka võimalik võtta mudavanne. Eliitlinnajaoks Kalamaja ei kujunenud. Kuigi 19. sajandi II poolel asus Kalamajas mitu suvemõisat. Seal valitses ka aiandite rohkus.

Pärast Tallinna kustutamist kindluste nimekirjast hakkas Kalamaja järk-järgult muutuma ka tööstuskeskuseks. Näiteks Põhja puiesteel avati Tallinna Gaasivabrik. Rakverest toodi Tallinna ka F.Wiegandi vasksepatöökoda ja Soo tänava ääres asus E. Lausmanni metallitööstus. Suurte tehasehoonete ehitamine mõjutas piirkonna kiiremat hoonestamist. Kohalike mälestuste järgi suitsesid uued tehasehooned kõvasti, seda võeti aga paratamatusena, kuigi maalt linna tulnutel oli sellega raske harjuda. Tööpäevad oli määrati pikad, Wiegandi vabrikus algas tööpäev nt. 6.30 ja lõppes kell 19.00 õhtul. Tööle hilinemise, varem lahkumise või sootuks omavoliliselt puudumine oli karistatav üpris kopsaka rahatrahviga.

Üheaegselt Peterburi–Tallinna raudtee valmimisega ehitati Kalamaja ja Pelgulinna piirimaile suur tehas, mis pidi remontima Balti raudtee vedureid ja valmistama ning parandama vaguneid. Tööstusettevõtet nimetati ametlikult Tallinna Raudtee Peatehased, see oli varustatud tolle aja moodsaima sisseseadega, 1880. aastal töötas tehases juba 500 inimest, mis oli selle aja kohta suur arv.

1890. aastatel ning I maailmasõja eelsel perioodil omandas Kalamaja üldjoontes tänase ilme. See aeg on väga oluline linnajao kultuuriloos, paikkondliku eripära väljakujunemises ja paljus muus.

19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selle perioodi jooksul rajati enamik praeguseni säilinud Kalamaja hoonestusest, mis mõjutas järgnevatel aastakümnetel ning mõjutab oluliselt praegugi sealset olustikku. Linnaosa kiire kasv seostus Tallinna tööstuse hüppelise arenguga. Seal asusid Volta tehas, Wiegandi, Franz Krulli masinatehas ja paljude teiste tehaste töölised asusid elama Kalamajja, selle tarvis oli vaja aga rohkesti maju ehitada.

Vaatamata jõulisele venestamispoliitikale oli see just see aeg, mil kujunes välja Eesti rahvuslik haritlaskond ja kultuuri traditsioonid.

Kalamajas oli oma släng, mille järgi Kalamaja elaniku kergelt ära tunda võis. Sajandivahetusel oli aga oluline kust üks või teine isik pärines või elas.

Hoonestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalamaja miljöö muutus oluliselt seetõttu, et uued ehitised ei olnud enam ühekorruselised, ühele perekonnale mõeldud elamud, vaid kahekorruselised üürimajad. Nende ehitamine oli tulus ning mitmel pool lammutati vaid paarkümmend aastat vanu ühekorruselisi puumaju, et nende asemele kahekorruselisi ehitada. Kalamajas olid levinud kõrged plankaiad ning nendest veelgi kõrgemad väravad. Tavaliselt olid väravad 2,5–3 meetri kõrgused, mõnikord veelgi kõrgemad. Võrreldes hilisemaga peeti seal rohkesti loomi, kaugemad kvartalid meenutasid täielikult küla. Nt. mälestustes on märgitud, et üks sealne majaomanik olevat praeguse "Volta" maa-alal hobuseid pidanud vedades nendega Lasnamäelt Tallinna ehitustele paekive.

1899. aasta kevadel alustati praeguse Tööstuse tänava äärde elektrotehnikatehase "Volta" ehitamist. Kogu "Volta" ametnikud olid sakslased, odavat füüsilist tööd tegid peamiselt aga maalt linna tulnud noormehed. 1910. aastast alates hakkas "Volta" saama suuri sõjalisi tellimusi, see andis tõuke tehase jõudsale laienemisele, hiljem mindi täiesti sõjaliste tellimuste täitmisele.

Infrastruktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalamaja piirkonna tööstuse kiiret kasvu soodustas heade ühendusteede rajamine. Oluline muudatus oli teede sillutamine munakividega.

Esimesed petrooleumivalgustid paigaldati Kalamajja 1879. aastal. Samal ajal rajati ka esimene kanalisatsioon Kotzebue tänava piirkonda, enamik maju ühendati aga kanalisatsiooniga alles 20. sajandi algul. Umbes samal ajal ühendati Kalamaja hooned linna veevõrguga. 1913 ehitati Tallinna Elektrijaam, osa Kalamajast lülitati üsna pea pärast selle valmimist elektrivõrku.

1915. aastal avati esimene trammiliin, algul oli see üherööpmeline ja Telliskivi tänava nurgal oli trammi ümberpööramise koht. Tookord olid need veel aurutrammid, mis tegid hirmsasti müra. Algul köeti neid kivisöe ja hiljem puudega, siis oli aga Kopli tee liiklemise ajal sädemeid täis ning tuul kandis neid ka majadeni, millest suurem osa oli ehitatud puidust.

Sajandivahetusel jätkas Kalamajas tegevust mitu varem rajatud kümblusasutust, kus sai muuhulgas nautida ka merevee protseduure.

Vabadussõja aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaministeerium kasutas Patarei kasarmute linnapoolseid keldriruume ladudena. 1919. aasta juulis anti pooleldi tühjad kasarmud valitses otsusega üle Kohtuministeeriumile. 1. maist 1920 toodi Toompealt sinna arestimaja ning Krimmi sõja aegset patareid hakatigi nimetama Arestimajaks. Ruumide kordaseadmisel kasutati vange. Keskvangimaja väljaehitus kestis 5 aastat, kuigi ümberehitustööde käigus asutus juba tegutses. Endiste Patarei kasarmute ümberehitamise tingis asjaolu, et Pääsküla vangilaager oli ülekoormatud ning vajas suurt remonti. Nimetatud hooned aga sobisid imehästi vanglaks. Oma algaastatel ei olnud Keskvangla kuigi kindel kinnipidamiskoht, 1921. aasta jooksul põgenes näiteks 16 vahialust.

1920. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920ndatel aastatel hakati tõsiselt tähelepanu pöörama linnaosa heakorrale ja koostati isegi korrastamise eelarve. Muuhulgas süvendati sadam ja ehitati uhke Kalasadama hoone. Seoses sellega pidid siinsed paadialused lahkuma oma tagasihoidlikest ulualustest ja ümber asuma. Pärast sõda võitles Kalamaja politsei piirituse salakaubitsemisega. See oli aeg, mil Kalamajas varjas end riigipööraja Jaan Anvelt pärast 1. detsembri 1924 aasta riigipöördekatse nurjumist, samuti mitmed vene monarhistid. Juba tsaariajal oli Kalamaja eripära militaarasutuste rohkus. Ka pärast Vabadussõda jäeti Eesti Kaitseväele sinna suuri maa-alasid, kus tegutseti väga aktiivselt. Kalamaja oli 1920. aastatel ka üks tähtsamaid Tallinna tööstuspiirkondi. Üks suuremaid ettevõtteid seal oli Franz Krulli masinatehas, samuti tegutses Peetri tehas ning tema ruumides E. Jürgensi Laki- ja Keemiavabrik, AS Ilmarine, samuti Volta tehas, mille hiilgeajad olid siiski läbi ning ta oli sunnitud 1926. aastal jätkama Eesti Elektrimasinate Ehituse AS-i nime all. Kalamajas oli palju väiksemaid vabrikuid, nt. šokolaadivabrikud "Renomee" ja "Soliid", tikuvabrik "Lendra", metallitööstus "Aivaz", trikoo-, pitsi- ja suitsuvabrik "Oskar Kilgas" jt. Kalamajas kasvas väga palju lapsi. Oli maju, kus elas 20–30 last. Tegeleti aktiivselt spordiga, koonduti mitmetesse huviala ühingutesse ja oldi üldse tööväliselt aktiivsed. Kalamajas elas palju tol ajal mainekaid ja tuntud Tallinna elanikke.

1930ndad aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käesoleva kümnend kujunes soodsate arengutingimuste tõttu Eesti senise arengu tipuks. Eriti terava kontrasti moodustas see aeg järgnevate aastakümnetega, kui majandus- ja kultuurielus, samuti näiteks heakorra, linna väljaehitamise strateegia, linnapildi kujundamise, inimestevaheliste suhte jm. Vallas toimus kiire devalveerumine ning lähenemine nõukogude keskmisele tasemele. Kalamaja 68 ha. Suuruses linnajaos asus 1937. aastal 541 krunti. Keskmiseks krundid suuruseks 1274 m2, hooneid oli seal tollal 1429, neist elumaju 829. Tänavad olid puhtad ning hooned värskelt värvitud, jätkus Kalamaja väljaehitamine. 1930-ndate keskel rajati park, kus praegu asub Salme Kultuurikeskus. Selle ümber olevad majad pärinevad samuti sellest ajast – valdavalt korralikud kivitrepikojaga puumajad. 1930-ndatel loodi suurem osa praegu eksisteerivast tänavavõrgust. Kaua ei tohtinud ehitada kolmekorruselisi puitmaju ja juba valminud hoonetes keelati viimasele korrusele korterite rajamine, alles 1938. aastal lubati erandkorras korterite ehitamine kolmandale korrusele. 30-ndatel alustati ka linnaosa tänavate asfalteerimist. Enamus Kalamaja maa-alast oli eraomand ja kinnistatud, suur osa oli aedade all, s.h. iluaiad ja viljapuuaiad. Majade ümber asusid suured hoovid ja enamasti mitmesugused abihooned. Enamasti oli krundil rohkem kui üks elumaja. Elamud olid väga erineva suurusega, üllatavalt palju leidus väga väikese pindalaga maju.

Kalaranna keskne ja olulisim koht oli loomulikult Kalasadam. Tegemist oli Eesti suurima kalasadamaga, mida pidevalt kasutasid Naissaare, Prangli, Paljassaare ja Viimsi poolsaare kalurid. Kalarannast sai tol ajal linnelanik paate laenutada ja seejärel lahel sõita. Jaanipäeva ajal oli traditsiooniline tule tegemine merele, et siis linnaosa elanikud selle ilu kaugemaltki nautida saaksid. Üks tolleaegse politsei ülesanne oli võitluse heakorra ja puhtuse eest ning ehitusnormide rikkumise vastu. Tolleaegsete eeskirjade järgi tuli Kalamaja tänavaid iga nädal mitte ainult pühkida, vaid ka veega kasta, talvel kõnni- ja autoteed lumest puhtana hoida. Öösel sadanud lumi pidi enne tööpäeva algust olema kuhja kühveldatud ning hiljemalt kolme ööpäeva jooksul ära veetud. Põliselanike mälestuste järgi Kalamaja elanikud ei pidanud kartma mingit hirmu isegi siis, kui tuli liikuda üksi öösel mööda kõrvalisi tänavaid.

II maailmasõda ja okupatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1939. aasta septembris algas II maailmasõda ja vaid kuu pärast seda vastavalt baaside lepingule toodi Eestisse algselt 25 000 Nõukogude sõjaväelast. 1940. aasta juunis toodi täiendavalt 80 000 punaväelast. Seoses rohkemaarvulise Nõukogude sõjaväe saabumisega pidi Eesti sõjavägi neile ruumid vabastama ning asuma ise telkidega suvelaagritesse või ajutistesse ruumidesse, nt koolimajadesse. Suureks koormuseks ka Kalamajas sai punaväelaste majutamine. Riigikaitse sundkoormatiste seaduse järgi kohustati lühikese aja jooksul kümnetest parematest Tallinna majadest elanikke lahkuma ning need majad Nõukogude sõjaväevõimudele korralikus seisukorras üle andma. Kalamajas tühjendati sel viisil üpris palju maju. Osa nendest majadest anti hiljem tagasi. Eestist lahkus 1939–1941 palju baltisakslasi Saksa poolt vallutatud Poola aladele, umbes 450 nendest Kalamajast.

1941. aasta 28. augustil vallutasid Saksa väed Tallinna – Vene okupatsioon asendus Saksa omaga. Kalamaja tabasid mitmed mürsud ja pommitamine 1943. aastal.

1944. aasta 9. ja 10. märtsil toimus Märtsipommitamine, milles Nõukogude Liidu õhuvägede-poolne pommitamine hävitas praktiliselt kogu Kotzebue ja Kesk-Kalamaja tänava ning palju hooneid ümbruskonnast.

1944. aasta septembris algas evakueerimine Tallinnast ja majandushoonete hävitamine. Nendel päevadel põgenes uute Nõukogude repressioonide kartuses Eestist umbes 70 000 inimest, nende hulgas mitusada inimest Kalamajast – nimekaid teadlasi, kirjanikke, kultuuritegelasi, haritlasi jne.

1945. aastal moodustati Kopli rajoon, mille koosseisu kuulus ka Kalamaja. 1946. aastal nimetati Kopli rajoon ümber Kalinini rajooniks. Muudeti ka ettevõtete, tänavate ja kohanimesid.

Nõukogude sõjaväeosadele anti mitmed maatükid Küti ja Noole ning Suur-Patarei tänaval. Suurem osa Kalamaja maju natsionaliseeriti, seega uueks majaomanikuks sai linn. Igapäevast heakorda tagasid majavalitsused. Elumajade remontimiseks moodustati Kalinini Rajooni Ehitus- ja Remondikontor (1953. aastal), hiljem kandis see nime Kalinini rajooni Ehitus- ja Remondivalitsus.

1962. aastal tuli Robert Nermani teatel korraldus puhastada Kalamaja kalmistu pargiks, sellega alustas ülesande saanud tehas "Volta" 1964. aastal.[4]

Tänapäeval on Kalamaja kujunenud populaarseks elukohaks kunstiinimestele.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tallinn arvudes 2011, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2011
  2. Tallinn arvudes 2012, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2012
  3. Hanno Ojalo. Krimmi sõjast Läänemerel. Meremees 2011, nr 3
  4. Robert Nerman. Kalamaja ajalugu. Tallinn, 1996. ISBN 9985-60-173-4.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

59.4469805624.73098056