Streik

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib tööseisakust; filmi kohta vaata artiklit Streik (film).

Streik on töötajate korraldatud tööseisak. Streigi põhjuseks võib olla töötajate rahulolematus töö eest saadava palga või töötingimustega, või ka soov mõjutada riigi üldisemaid poliitilisi otsuseid. Tavaliselt eelnevad streigile läbirääkimised tööandjate ja töötajate või nende esindajate (ametiühingud) vahel. Streik on töötajate abinõu oma nõudmiste saavutamiseks ning leiab aset tavaliselt siis, kui võimalused läbirääkimiste teel lahendusi leida on ammendunud. Streigi eesmärk on näidata tööandjale, mis juhtub olukorras, kui tal töötajaid ei ole ja mõjutada tööandjat või poliitikuid läbi majanduslikku ja/või moraalse kahju nõustuma tingimustega, mida töötajad streigiga saada soovisid.

Tööandjate algatatud töökatkestust, mida kasutatakse väga harva, nimetatakse töösuluks ehk lokaudiks.

Streigid omandasid suure tähtsuse industriaalrevolutsiooni perioodil, mil paisus masstööjõud vabrikutes ja kaevandustes. Tollal muudeti streigid kiiresti ebaseaduslikeks väga paljudes riikides, kuna enamasti omasid tööstuste omanikud suuremat poliitilist jõudu. Enamikus lääneriikides hakati aga streike seadustama osaliselt juba 19. sajandi lõpust alates.

NSV Liidus olid streigid keelatud kui kontrrevolutsioon.

Streikide riiklik piiramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljudes riikides on streikimisele seatud seadusandlikud piirid, mis on riigiti erinevad. Eestis reguleerib streikimist "Kollektiivse töötüli lahendamise seadus", mis peamiselt väljendab tööandjatepoolseid huvisid. Näiteks on seal kirjas, et streikida tohib juhul, kui pooled on eelnevalt püüdnud rahumeelselt oma erimeelsusi lahendada, kuid see ei ole õnnestunud ka lepitaja vahendusel. Streikimine tuleb põhjalikult ette valmistada. Streigi toimumisest peab streigi korraldaja tööandjale, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult ette teatama vähemalt kaks nädalat. Teates peab olema selgelt kirjas, mis põhjusel streik toimub ehk mida streikijad nõuavad, millal streik algab, kaua kestab ja kes streigis osalevad.

Streigid Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. detsembril 2003[1] toimus Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni eestvedamisel õpetajate 1-päevane streik. Streigi tulemusena tõsteti töötasu 12% protsenti.[2]

2004. aasta septembris korraldas Eesti Vedurimeeste Ametiühing 6-päevase tööseisaku saavutamaks 15% palgatõusu. Streik lõppes vedurimeestele 10% palgatõusuga.

2012. aastal korraldasid õpetajad streigi 7. kuni 9. märtsini. Haridustöötajad nõudsid töötasu 20%-list alammäära tõusu ning üle 35 tunnise töönädala puhul ületunnitöö tasustamist.[3] Eesti Haridustöötajate Liidu arvutuste kohaselt streikis kokku 17 234 õpetajat 682st haridusasutusest. Enim võeti osa ühepäevasest streigist, milles osales 9468 õpetajat. Kaks päeva streikis 3094 ja kogu streigiperioodi ehk kolm päeva 4672 õpetajat.[4]

Õpetajate streigiga liitus Transpordi Ametiühing, mistõttu peatus 5. märtsil Narvas bussiliiklus[5] ning 8. märtsil peaaegu täielikult bussi, trammi ja trollide liiklus Tallinnas.[6] Ära jäid ka pooled Edelaraudtee rongireisidest.[7] Narvas streikisid elektrijaamade remonditöötajad.[8]

1. oktoobril 2012 alustasid streiki arstid, kes nõudsid kokkulepet töömahus ja töötasus. Deklareeriti, et arstiabi pakutakse alla 18-aastastele, rasedatele ja onkoloogilist ravi vajajatele. Ei suleta ka erakorralise meditsiini osakondi.[9] 25. oktoobril teatasid Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Liit, et streik on lõppenud, kuna kollektiivlepingu tähtsamates tingimustes on saavutatud kokkulepe.[10]

Streigipiirangud Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigis kehtiva seadusandluse kohaselt ei või streikida ametnikud ja abiteenistujad, sõltumata sellest, kas nad teostavad avalikku võimu või mitte. Eraldi on keelatud streikida ametnikel, kellele on juba praegu streikimine keelatud eriseadusega. Nendeks on näiteks politseinikud ja päästetöötajad.

Eesti Vabariigi õiguskantsler on toonitanud, et riigisektoris ja kohalikus omavalitsuses töötavate inimeste absoluutne streigikeeld on vastuolus riigi põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega millega riik on ühinenud (nagu Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon ja Euroopa Sotsiaalharta), kuid sellest hoolimata on Riigikogu senini keeldunud siseriiklikus seadusandluses seaduseparanduste sisseviimisest täitmaks rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi. Sellisel kujul rikub riik jätkuvalt oma kodanike põhiseadusega kehtestatud ja rahvusvaheliste normide kohaseid õigusi.

Streigi liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Streigimurdja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt streigivad korraga kõik ühes ettevõttes või majandusharus töötavad inimesed. Streigimurdjad on inimesed, kelle töökoht on samas töökohas, kus streik toimub, kuid nad ei võta streigist osa. Streigimurdjaid võib tööandja palgata ka inimeste hulgast, kes antud ettevõttes ei tööta. Streigimurdjad vähendavad streigi efektiivsust, kuna töö ei jää tegemata. Näiteks toimub streik ühistranspordiliinidel mingis linnas. Sel juhul protestitakse ühistransporditöötajatele suurema palga või paremate töötingimuste saamiste eest ja mõjutusvahendideks on ühistranspordi kasutajate elu ebamugavaks tegemine; tööandjal jääb saamata piletitest saadav tasu. Streigimurdja on sel juhul sõidukijuht, kes hoolimata kolleegide streigist, läheb tööle. Kui streigimurdjaid on palju, pole streikimisest saadav kahju tööandjale piisav ja ta ei tunne vajadust töötajate tingimusi täita. Streigimurdjaid palkavad tööandjad hirmutamise ja lisatasude maksmise taktikaga.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]